Eesti LGBT Ühingu, portaali Feministeerium haldava MTÜ Oma Tuba ja ka Eesti Inimõiguste Keskuse riiklik rahastamine on selgelt vastuolus selle rahastuse aluseks oleva hasartmängumaksu seadusega ja vajab seetõttu õiguskaitseorganite teravdatud tähelepanu, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Viimastel nädalatel on Objektiivis avaldatud artiklites osutatud korduvalt asjaolule, et Eesti LGBT Ühingu ja portaali Feministeerium haldava MTÜ Oma Tuba riiklik rahastamine sotsiaalministeeriumi kaudu ei pruugi olla kehtiva õigusega kooskõlas. Ütleme aga siinkohal otse välja, et tegelikult on selline rahastamine meie parima arusaamise kohaselt otseselt seadusevastane – mitte ainult nimetatud ühingute, vaid samuti suurt toetust saanud Eesti Inimõiguste Keskuse puhul. Seda väidet ei ole raske põhjendada.

Esiteks olgu üle korratud fakt, et Eesti LGBT Ühing sai käesolevaks aastaks aastatoetust 96 000 eurot, Eesti Inimõiguste Keskus 92 010 eurot ja MTÜ Oma Tuba 60 000 eurot ning kõiki neid rahastati sotsiaalministeeriumi kaudu hasartmängumaksust laekunud vahenditest. Kuigi nt homoliikumise kirgliku toetajana tuntud Vilja Kiisler on selle fakti paikapidavust MTÜ Oma Tuba puhul avalikult eitanud, on vastav info sotsiaalministeeriumi kodulehel must-valgelt kirjas ja igaüks võib selles ise veenduda.

Väljavõte sotsiaalministeeriumi kodulehel esitatud tabelist, mis kajastab nimetatud ministeeriumi kaudu hasartmängumaksu seaduse alusel antud 2019. aasta aastatoetusi.

Teiseks on oluline esile tuua, milleks nimetatud ühingud riiklikku rahastust taotlesid.

  • Eesti LGBT Ühingu projektitaotluse kohaselt küsiti endale maksumaksjate raha selleks, et „tõsta teadlikkust LGBT+ inimeste ehk lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste ning teiste seksuaal- ja soovähemuste võrdse kohtlemise teemast ning jõustada LGBT+ inimesi ja nende lähedasi, et tagada neile toetus olukordades, kus nad võivad kogeda ebavõrdset kohtlemist, halvustavat suhtumist või jääda isolatsiooni”. Eraldi toonitatakse taotluses, et raha soovitakse „LGBT+ alaseks teavitustööks Eestis“ (st propagandaks) ja „LGBT+ alaseks huvikaitsetööks Eestis“ (st lobitööks).
  • MTÜ Oma Tuba parandatud projektitaotluses on kirjas, et projektil olevat kaks otsest eesmärki, milleks on (a) veebiväljaande Feministeerium jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi tagamine järjepideva kommunikatsioonitöö (propaganda) kaudu ning (b) Eesti “soolisest võrdõiguslikkuse teemast hooliva kogukonna” tugevdamine ja aktiveerimine. Projekti kaudseks eesmärgiks olevat aga edendada soolist võrdõiguslikkust ja võrdset kohtlemist süstemaatilise ja järjepideva huvikaitsetegevuse (st lobitöö) kaudu.
  • Eesti Inimõiguste Keskuse projektitaotlusese kohaselt lähtutakse projektis eesmärgist (a) tõsta Eesti avalikkuse teadlikkust võrdse kohtlemise teemast ja tulevastest väljakutsetest (st propaganda), (b) võimestada inimesi abi otsima võimaliku ebavõrdse kohtlemise korral (st mh strateegiline hagemine), (c) kujundada võrdse kohtlemise õiguskeskkonda (st lobitöö), (d) tuua kokku võrdse kohtlemise valdkonnas tegutsevaid kodanikeühendusi (st võrgustiku ehitamine ja tugevdamine), (e) tuua kokku era- ja avaliku sektori organisatsioone läbi Mitmekesisuse kokkuleppe, Mitmekesisuse päeva ja Mitmekesisuse märgise, et jagada võrdse kohtlemise teadmisi ja printsiipe ning mitmekesisuse kasulikkust (st propaganda), (f) suurendada kohalikul tasandil teadlikkust võrdsest kohtlemisest (st propaganda) ning kaasata kogukondi teemasse ja (g) saada objektiivset infot Eesti elanikkonna suhtumisest LGBT teemadesse, et anda sisendit poliitikate kujundamisse (st lobitöö).

Kolmandaks tuleb aga hinnata, kas sellistest eesmärkidest lähtuvad projektid vastavad hasartmängumaksu seaduses sätestatud tingimustele selle kohta, millisteks ettevõtmisteks üleüldse võib sotsiaalministeeriumi kaudu hasartmängumaksust laekunud raha eraldada.

Nii seaduse eelmisel sügisel (1.9.2018–31.12.2018) kehtinud, enne seda kehtinud (01.09.2015–31.08.2018) kui ka praegu kehtiva (alates 1.1.2019) redaktsiooni kohaselt võib hasartmängumaksust laekunud raha sotsiaalministeeriumi kaudu eraldada üksnes sellisteks projektideks, mis on seotud hasartmängusõltuvusega inimeste, perede, meditsiini, hoolekande, vanurite või puuetega inimestega. Vaja on eraldi rõhutada, et seaduses esitatud loetelu on ammendav, mis tähendab, et hasartmängumaksust laekunud raha võib sotsiaalministeeriumi kaudu eraldada vaid nimetatud eesmärkidest lähtuvate projektide rahastamiseks ja ei millekski muuks.

Võrreldes Eesti LGBT Ühingu, MTÜ Oma Tuba ja Eesti Inimõiguste Keskuse poolt esitatud projektitaotlusi seaduses esitatud nõuetega selle kohta, millisteks projektideks võib hasartmängust laekunud raha kasutada, on ühemõtteliselt selge, et nimetatud ühingutele nimetatud seaduse alusel maksumaksjate raha eraldamine on seadusevastane. Ei nn LGBT+ alane teavitus- ja huvikaitsetegevus, ka soolise võrdõiguslikkuse ideoloogiliste positsioonide propageerimine ega ka nn võrdõiguslikkuse ideoloogia propageerimine ja selle alane lobitöö ei kvalifitseeru mitte kuidagi ei hasartmängusõltuvusega inimeste, perede, meditsiini, hoolekande, vanurite ega ka puuetega inimeste toetamisena. Võimalust eraldada raha “võrdsete võimaluste valdkonda” jäävateks projektideks, nagu ülalpool toodud sotsiaalministeeriumi koduelehelt pärineva tabeli väljavõtte viimasest tulbast vastu vaatab, hasartmängumaksu seadus ette ei näe.

Jääb üle loota, et õiguskaitseorganid ei pigista maksuraha ebaseadusliku kasutamise suhtes silma kinni, kuna selline ebaseaduslik maksuraha kasutamine teenib progressiivsena esitletud ideoloogilist programmi.

Kokkuvõttes nähtub sellest olukorrast, kui fanaatiliselt on riiklikesse struktuuridesse imbunud ideoloogilised aktivistid võtnud eesmärgiks panna vasakliberaalsele propaganda- ja lobitööle pühendunud organisatsioonid Eesti maksumaksjate ülalpidamisele. Selle eesmärgi teostamiseks on külmalt mööda mindud isegi seaduse nõuetest, eraldades endale meelepärastele ühingutele suuri summasid maksumaksjate raha ilma õigusliku aluseta ja seejuures niisuguste ühingute arvelt, millel oleks täielik õigus hasartmängumaksu seaduse alusel maksuraha saada.

Niisugust olukorda, kus maksumaksjate raha eraldatakse vasakliberaalsetele ideoloogilistele kodanikuühendustele ilma seadusliku aluseta, ei või aktsepteerida. See on ühtlasi ka põhjus, miks SAPTK pöördub antud küsimuses nii Riigikontrolli kui ka Riigiprokuratuuri poole, paludes neil institutsioonidel pöörata kõnealustele asjaoludele teravdatud tähelepanu, tuvastades õigusrikkumise ning hoolitsedes selle eest, et kohased inimesed võetaks vastutusele. Õiglane oleks ka see, et ilma seadusliku aluseta ideoloogilistele ühendustele eraldatud maksumaksjate raha nõutaks tagasi.

Jääb üle loota, et õiguskaitseorganid ei pigista maksuraha ebaseadusliku kasutamise suhtes silmi kinni, kuna selline ebaseaduslik maksuraha kasutamine teenib sallivuse, euroopalike väärtuste, avatuse ja muude selliste epiteetidega kaunistatud “progressiivset” ideoloogilist programmi. Õigusrikkumine on õigusrikkumine ja õigusriigis tuleks üht moodi reageerida igale õigusrikkumisele, sõltumata sellest, millistest ideoloogilistest ambitsioonidest see on kantud.

SAPTK soovib sotsiaalministeeriumilt selgitust LGBT-ühingute rahastamise seaduslikkuse kohta

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!