Ameerikasse põgenenud Saksa juudist freudomarksistlik mõtleja Herbert Marcuse. Foto: Scanpix

Marksisti ülesanne on kinnitada nürile kodanlasele: sa oled õnnetu ega oska õigesti elada, sa peaksid elama nagu mina, nautides vabastavat isikupärasust, kammitsematust, seksi, revolutsioonilist kunsti, muusikat ja teadvust laiendavaid mõnuaineid, kirjutab kirjandusteadlane Joonas Konstig. Objektiiv avaldab 2. osa artiklist, mis ilmus raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“.

Inimene kui masinavärgi hammasratas

20. sajandi freudomarksistide kolmas lähtekoht oli tööstus- ja tarbimisühiskonnas valitseva tarbijamentaliteedi kriitika. Seda ellusuhtumisviisi on kritiseeritud mitmest vaatekohast, kuid see, et valitseb marksistlik kriitika, näitab marksismi pärandi võidukust. Üks kuulsamaid tarbijamentaliteedi marksistist kriitikuid on Erich Fromm.

Fromm oma peateoses „Tervemõistuslik ühiskond“ (1955) lähtus sellest, et haiged ei ole mitte ainult inimesed, vaid haige on kogu ühiskond. Meie, kapitalistliku ühiskonna liikmed, peame end terveks samamoodi nagu vaimuhaiglas olevad hullud. Inimesed on automaadid ja „tehisnaeratus on asendanud ehtsa, südamest tuleva naeru“. Me muudkui tarbime ja tarbime, me joome kokakoola asemel selle reklaamikujutelmi.

Fromm on oma seltsimeestest mõõdukam ja mõistab selge sõnaga hukka ka Nõukogude süsteemi. Aga ega meil lääneski paremini lähe, sest ka siin on inimene vaid „masinavärgi hammasratas, mis peab liikuma õlitatult“. Erinev on vaid antiutoopia: ida on Orwelli „1984“, lääs liigub Huxley „Uue ulja maailma“ poole.

Siiski üritab Fromm sotsialismi reaalsotsialistide käest päästa, kuid ta lähtub marksismist, mille kohaselt põhineb kapitalism ekspluateerimisel ja ärakasutamisel ning kus põhimõistena on kasutuses võõrandumine. Marx nägi võõrandumist selles, et inimene kaugeneb iseendast ja tunneb end muutuvat asjaks, millega turul kaubelda. Ta sõltub välisjõududest. 19. sajandil oli oht, et inimene muutub orjaks, kuid 20. sajandil on oht, et inimene muutub robotiks. Fromm leiab, et kõik on võõrandunud ja et mistahes asi tõestab seda. Võõrandunud on nii tööline kui ka juht ja omanik, nii tarbija kui ka autoriteedid, seega viimane kui üks. Tarbimine, vajadus seltskonna järele, õppimine, töötamine ja hääletamine – kõik on võõrandumise märgid. Inimene enam ei julge olla tema ise, sest ta on võõrandunud automaat või ese. Tänapäeva võõrandunud inimene ihkab heakskiitu – kas mitte me kõik ei ihka seda? – ja tal on peaaegu võimatu olla üksinda, sest „teda valdab hirmutav tühjusetunne“. (Ometi ollakse tänapäeval rohkem üksinda kui kasvõi näiteks keskajal.) Oma vana vaenlast isamaalisust nimetab freudomarksist Fromm verepilastuseks.

Inimpilt muutub oluliselt siis, kui kaasatakse pessimist Freud, keda Fromm peab siiski rousseau’laseks. Freudi sõnul oli inimene kaugetel hämaratel aegadel loomalik, kuid vaba, nüüd aga on tsivilisatsioon ta looduslikust seisundist ja algsest ühendusest loodusega vägivaldselt lahutanud. Me elame küll kauem, kuid ei saa enam kunagi olla loomulikult õnnelikud. Jean-Jacques Rousseau väitis, et inimene on sündinud vabaks, ent on kõikjal ahelais, ja Engels oma tugitooliantropoloogilises uurimuses „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ kinnitas, et inimese algupärane kogukond oli primitiivne kommunism. Sama harmooniline looduslik olek, maapealne paradiis on meilgi jälle võimalik, kui vaid pöördume tagasi kommunismi. Idee saada jälle õilsaks ja vabaks metslaseks mõjutas uusvasakpoolseid märkimisväärselt.

Marcuse ja vabastatud Eros

Herbert Marcuse, natsismi eest põgenenud Saksa juut ja freudomarksistlik intellektuaal, oli uusvasakpoolsete rokitäht, 1960. aastate noorsoo ikoon. Tema taskuformaadis raamatu „Ühemõõtmeline inimene“ prantsuskeelse trüki tagakaanel oli kirjas, et seda on müüdud isegi rohkem kui Mao „Väikest punast raamatut“. Marcuse arendas maksimaalselt välja nii oma Frankfurdi koolkonna kolleegide erootikateema kui ka ühiskonna revolutsioonilisuse teooria. Ta on seisukohal, et tsivilisatsioon rajaneb meelelise armastuse lämmatamisel ning et kapitalistliku tööstusühiskonna eesmärk on nüristada oma alamaid, et nad kiidaksid heaks valitseva süsteemi kui ainuvõimaliku. Televisiooni, kunsti ja tehnikat ning isegi toidulisandeid peab Marcuse kapitalismi käepikenduseks. Kõik, mis meid ümbritseb, lämmatab isikupära ja on totalitaarne. Isegi parteide ja ajalehtede pluralism toetab totalitarismi sellega, et lubab sellisel ühiskonnal jätkuda.

Marcuse teos „Eros ja tsivilisatsioon. Filosoofiline essee Freudist“ (1956) lähtub Freudi mõttest, et tsivilisatsioon on loomaliku vabaduse mahasurumine ja sublimatsioon – psüühilise energia mujale suunamine – ning et indiviidi haigused tulenevad ühiskonna haigusest. Freud ei näinud olukorrast pääseteed: kuna soovime pigem tsivilisatsiooni kui loomalikkust, peame leppima instinktide lämmatamisega. Marcuse meelest oli Freud liiga pessimistlik ja kodanlik. Kui keskendume vaid indiviidi täiustamisele, ei võta me midagi ette oma haige ühiskonnaga, mille ülalpidamise ja õigustamise vahendiks saab psühhoanalüüs. See võimaldab saata inimesed tagasi kõlbmatusse ühiskonda. Frommi inimpotentsiaali optimaalse arendamise ja inimese individuaalsuse teostamise programmi ei ole võimalik ellu viia seni, kuni praegune tsivilisatsioon püsib. Tänapäevalgi tullakse välja arvamusega, et positiivne mõtlemine ja enese arendamine vaid tugevdavad süsteemi. Miks peaksime ennast parandama ja arendama, kui see teeb meist vaid ahistava totalitaarse süsteemi mutrikesed? Viga on süsteemis: haigus vaevab seda, mitte meid.

Vahel mõtlen, et kui Freud oleks näinud, mida kõike nende teooriatega edaspidi õigustatakse, oleks ta ehk „Ahistuse kultuuris“ kirjutamata jätnud. Marcuse jutlustab tegelikult, et meist peaks taas saama õilsad metslased, kuna kapitalistlik tsivilisatsioon oli raske eksisamm. Temaga ei saa olla vaid osaliselt nõus: oled kas tsivilisatsiooni poolt või vastu, kas naudingu või selle tõrjumise poolt. Marcuse suure eituse idee järgi peab alistamisest keelduma ja tuleb võidelda sellise ultimatiivse vabaduse eest, mida Adorno nimetas vabaduseks elada ilma ahistamiseta. Freud arvas, et selline vabadus viib meid tagasi barbaarsusse, Marcuse meelest aga tõstaks see meid täiesti uuele tasemele, sest ühiskond on juba nii rikas, et võimaldab rahuldada kõigi vajadused, kui vaid rikkus kõigi vahel võrdselt ära jagada. Siis ei tuleks kellelgi enam teha kurnavat tööd ega loobuda naudingust. Marcuse nimelt pidas tööd naudinguprintsiibi rikkumiseks ja naudingu edasilükkamiseks.

Marcuse arendas alternatiivset, puudusejärgse majanduse teooriat, mille kohaselt „täielik automatiseerimine oleks optimaalne“, st kogu töö teeksid ära masinad ja me võiksime end seksides ja kunsti harrastades vabalt teostada. Rousseau’liku arusaama järgi elavad vabad inimesed rahus ja teostavad end harmooniliselt. Teisiti ja natuke vulgaarsemalt öeldes, rikkad kapitalistid on küll teinud meidki rikkaks, kuid hoiavad siiski liiga palju endale: kui nad jagaksid oma varanduse kõigi vahel ära, võiksime mõelda ka mõnu jagamisele. Kellelgi pole vaja tööd teha, kõik võivad anduda vabale perverssusele, mis Marcuse arvates tähendas meeldivat, kompleksivaba seksuaalsust. Need, kes lähtusid realistlikust mõtteviisist, nimetasid seda laadi mõtteid utoopiaks. Marcuse aga pidas niisugust arvamusavaldust kodanluse võimukasutuseks, mis põhineb kultuurilisel ahistamisel ja lubab võimu rakendada ka kultuuris. Ta leidis, et argimõistus võib olla meie vaenlane, ja seda seisukohta jagas ka Gramsci. Marcusel on raske tunnistada loomulikuks seda, et suur kala pistab kinni väikese, sest „väikese kala meelest pole see üldse mitte loomulik“.

Kui rikkad kapitalistid jagaksid oma varanduse kõigi vahel ära, võiksime mõelda ka mõnu jagamisele. Kellelgi pole vaja tööd teha, kõik võivad anduda vabale perverssusele, mis Marcuse arvates tähendas meeldivat, kompleksivaba seksuaalsust.

Marcuse kirjutab segaselt ja hüplevalt, jättes hüpped põhjendamata. Ta ütleb näiteks nii: „Sellise mõistega nagu inimloomusele omane sünnipärane võimuiha, võimuinstinkt, pole vaja arvestada, sest see on väga kahtlane psühholoogiline mõiste.“ Kuid Marcusel oli pakkuda midagi, mida paljudel intellektuaalidel ei olnud: õigustatud mäss, ennekõike võimalikult vaba seks.

See on loomulikult meelepärane taibukale noorele, kes põnevil otsib oma kohta süsteemis. Teda lohutab mõte, et ei ole mitte ainult vajadus, vaid ka õigus mässata, harrastada seksi, kasutada uimasteid ja teha, mida hing ihkab, kuna see on tervem elu kui „leppida masinavärgi osaks olemisega“.

Reichi lugenud kirjanik Norman Mailer võttis 1960. aastate sugupõlve mässu kokku tõdemusega, et ühiskond on see, kes seksuaalsed tungid maha surub. Eesmärk on muuta meid süsteemi lõhnatuteks ja maitsetuteks mutriteks. Inimene, kes võiks olla vaba ja isikupärane, müüb enda süsteemile. Vastutasuks saab ta raha, kuid ei suuda enam olla tema ise ja ta kaotab võime tunda seksuaalset naudingut – temast saab uneskõndija. Suur osa uusvasakpoolsetest nagu ka sõjajärgsest kunstist püüab neid kuutõbiseid äratada, kuulutades, et juba lõbutsemine ise on mässumeelne tegevus ning et Jack Kerouacki romaani „Teel“ hetke ajel tegutsevad kangelased on seega revolutsiooni avangard.

Kui ühiskond peab lõbutsemist mässuliseks teoks, siis pole ime, et vasakpoolsed korraldavad ikka veel vägevaid labrakaid või et parempoolsete kujutluses elavad kunstnikud vabade ja perverssetena omas puudusejärgses mullis. Väidetavalt nende kulul, kes teevad „ausat tööd“ ega tea, et tegelikult on kunstnikud väga vaesed.

Vabandust, kuid sind rõhutakse

Oluline on tähele panna marksistlikus maailmavaates kätkevat suurelisust. Kuna kodanlased on rahva ajud puhtaks pesnud, elab rahvas väärteadvusega. Avaliku arvamuse dikteerivad türannid, seega ei saa rahva arvamust usaldada. Rahvas ei tea, mis talle hea on, kuna ta on võõrandunud. Kus on pääsetee? Marcuse ütleb meile.

Rahva moodustatud konservatiivse alusmüüri all ja selle kõrval on olemas veel hüljatud ja kõrvale tõugatud, teistesse rassidesse kuuluvad ja teise nahavärviga, riisutud ja taga kiusatud, töötud ja töövõimetud inimesed. Nad elavad väljaspool demokraatlikku protsessi ja nende elu tekitab kõige vahetuma ja reaalsema vajaduse teha lõpp väljakannatamatutele oludele ja institutsioonidele. Sellepärast on nende opositsioon revolutsiooniline, kuigi nende teadvus seda ei ole. Nende opositsioon tabab süsteemi väljastpoolt ja seetõttu pole süsteem saanud neid eksiteele juhatada: see on ürgne jõud, mis rikub mängu reeglid ja seda tehes paljastab, et mängu tulemus oli kokku lepitud.

Rahva konservatiivsus teeb tuju pahaks, kuid „[kommunismi]tonti on siiski jälle näha nii arenenud ühiskondade sees kui ka väljaspool neid“. Marcuset ei takista revolutsiooni õhutamast „tõsiasi, et elanikkonna enamik selle ühiskonna heaks kiidab“. Seetõttu olid 1960. aastate vastukultuurile ja uusmarksistidele nii tähtsad Black Power, radikaalsed feministid, seksuaalvähemused, Bonnie ja Clyde, Põrguinglid, Easy Riderid ja teised eksootilised lindpriid, indiaanlased ning ka muud mitteläänlased, kapitalistliku masinavärgi ohvrid: nemad olid süsteemivälised, nende ajusid ei olnud pestud. Uusmarksistide suhtes on nemad niisugune revolutsiooniline ühiskonnaklass, nagu oli vanale marksismile proletariaat. 1970. aastatel arvati selliste radikaalsete vähemuste hulka ka pedofiilid. Muusikali „Hair“ laulus imestatakse, miks pederastia kõlab lubjakate kõrvus nii halvamaiguliselt. Veel 1980. aastatel kuulusid pederastid Saksamaa Roheliste Erakonnas homoseksuaalide ja transseksuaalide rühma, kes üritas seadusest välja võtta lapse ja täiskasvanu vahelist seksi keelava sätte.

Samad rühmad, mootorratturid ehk välja arvatud, on tänapäeva vasakpoolsetele jätkuvalt tähtsad: nad on n-ö riisumise ohvritena peaaegu pühad, kuigi USA-s teenivad näiteks homoseksuaalid keskmiselt rohkem kui heterod. Vasakpoolsete arvates on ka mittelääne inimesed meist kuidagi üllamad ja moraalselt puhtamad, sest neil on mingi sügavam tarkus, mille meie oleme oravarattas joostes ehk kapitalismis ja alistava kultuuri, ristiusu pitsituses kaotanud.

Sellel marksistlikul lähtealusel on ulatuslikke tagajärgi näiteks kunstis. Marksisti ülesanne on kinnitada nürile kodanlasele: sa oled õnnetu ega oska õigesti elada, sa peaksid elama nagu mina, nautides vabastavat isikupärasust, kammitsematust, seksi, revolutsioonilist kunsti, muusikat ja teadvust laiendavaid mõnuaineid. Kunstki muutub poliitikaks, sest halli losutava küüniga maastik või nuttev kloun ei ole üksnes nõmeda maali teema, vaid tõend ühemõõtmelisest võõrandunud meelest, mis tuleks oma ahtakesest vangikongist vabastada inimesi raputavate nüüdiskunstivahenditega. Õige kunst peab suutma kodanlase väärteadvusest üles ehmatada: miski muu pole üldse kunst, vaid ainult kapitalistliku ekspluateerimise tööriist. Kui kunstnik on valge heteroseksuaalne mees, võib tema töö eesmärk olla lihtsalt oma võimupositsiooni õigustada. Tõeliselt silmapaistvat kunsti tehakse tihti väljaspool peavoolu, vähemuste hulgas. Näiteks võid tänapäeval kuulsaks saada ühe räpivideoga, kui su nahavärv on õige. Tuleb veel lisada, et kunsti ei kõlba rahaga seostada. Loominguga rikkaks saanud kunstnik tõenäoliselt võtab omaks valitseva klassi väärtused, seega võib tema kunst olla repressiivne, mitte hea ja vabastav.

Mõistagi ei saa me tõestada, et kodanlane muutub õnnelikumaks, kui ta järgiks marksisti nõuandeid. Vaevalt muutub ühiskondki paremaks, kui kõik astuksid võõrandavalt oravarattalt maha või järgiksid südamehäält või rajaksid oma isikliku usundi meie ühise „alistava“ usundi asemele. Kultuurimarksismi nagu ka Marxi ja Freudi õpetust ei ole võimalik ümber lükata, kuna alati võib kultuurimarksismi teooriast lähtudes väita, et kriitik on oma tõelisest minast võõrandunud ja langenud väärteadvuse küüsi või et tema eesmärk on oma võimukasutus seadustada, nagu ütleb Marksi standpoint-teooria. Samuti võib väita, et kriitiku psüühika tõrjub talle ebameeldivad tõed ning et ta keeldub tõde nägemast. Selle nähtuse uurimine kuulub psühhoanalüüsi valdkonda.

Sallimatust ei tohi sallida

Marcuse vajas oma mõttemaailma ehitamiseks paradoksaalseid mõisteid, nagu mõistusevastane mõistuspärasus ja eriti repressiivne tolerantsus. Nende mõjukas freudomarksistlik poliitiline kohandus on lämmatav sallivus. Marcuse sõnul ei ole sallivust võimalik saavutada olukorras, kus kapitalistlikul eliidil on kultuuriline ülekaal. Süsteem tahab hoida ennast ja oma võimu. Objektiivne sallivus ehk erisuguste arvamuste võrdne avaldamine aitab esile tõsta vaid valitsejate seisukohti, sest jõuvahekord kaldub valitseva süsteemi kasuks. Et süsteemi oleks võimalik kukutada, peavad mässuliste hääled pääsema kuuldavale tihedamini ja jõulisemalt. Repressiivne sallivus niisiis õpetab, et meil on õigus ja kohustus hüljata objektiivne sallivus ja soosida vabastavat sallivust, sest tõeline demokraatia nõuab ebademokraatlikke vahendeid. Marcuse leiab, et me ei pea sallima arvamusi, mis „toetavad agressiivset poliitikat, relvastumist, šovinismi, diskrimineerimist rassi või usutunnistuse alusel või mis võitlevad avalike teenuste, sotsiaalkaitse ja tervishoiu laiendamise vastu“. Marcuse eitab igasugust parempoolset poliitikat veelgi kategoorilisemalt kui Adorno.

Traditsioonilist sallivust käsitatakse siin ekspluateerimise vahendina. Selles sisaldub struktuurse vägivalla idee: kuna valitsev süsteem ehk riik kasutab struktuurset vägivalda, on vägivald lubatud ka rõhututele. Struktuurse vägivalla mõistel on vasakpoolses mõtteviisis veel praegugi kindel koht. Selle kõige leebemas vormis nimetatakse kõrvalejäänuid tõrjututeks, kuna põhjus ei peituvat neis, vaid struktuurides, st valitsevas ühiskonnaklassis.

Marcuse nõuab positiivset diskrimineerimist. Arvestades seda, et hea ühiskond eeldab revolutsiooni ning et revolutsioon ei õnnestu neutraalse sallivuse valitsedes, peame vanamoelise sallivuse hülgama. Ekspluateeritavaid tuleb hakata positiivselt diskrimineerima. Oma ujumisajad mosleminaistele ja naiste kvoodid ettevõtete juhtkonnas on seega pärit marksistlikust mõtteviisist.

Tänapäeva progressiusku inimesed on omaks võtnud Marcuse sallivuse mõiste. Sallivus on relv, mida kasutatakse nende vähemuste kaitseks, keda tahetakse näidata rõhumise ohvritena. Näiteks ajakirjanike poliitiline juhipositsioon tähendab seda, et naiste toimepandud vägivallast või homokultuuri enesehävituslikest joontest ei ole soovitatav rääkida. Sama käib ka sisserändajate kohta. Seevastu võimukandjaid, nagu mehi ja näiteks luterlikku äratusliikumisse kuuluvaid lestadiolasi võib rünnata, kuna need ei ole sellest seisukohast vaadatuna rõhutud vähemus. Selline marksistlik sallivuse käsitus ei ole mitte ainult klassikalise liberalismi õiglustaju vastane, vaid ka sallijate nõrkus: seda ei saa lõpmatult jätkata, sest tavainimesed saavad olemuslikust ebaõiglusest aru. Meediaväljaannete lugemise oskus tähendabki tänapäeval muu hulgas seda, et ametlik versioon tuleb lugeda ajalehest Helsingin Sanomat ja seejärel on vaja kontrollida netist, kuidas asjad tegelikult olid.

Teine mõte, millega Marcuse kummitab, on arusaam, et sallimatust ei tohi sallida. Väide on muidugi ebademokraatlik, pseudoliberaalne ja äärmiselt küsitav ühe tõe seadustaja, kuid … see on kasulik meede nende vastu, kes arvavad teisiti.

Teine mõte, millega Marcuse kummitab, on arusaam, et sallimatust ei tohi sallida. Väide on muidugi ebademokraatlik, pseudoliberaalne ja äärmiselt küsitav ühe tõe seadustaja, kuid see ei ole vähendanud mõtte populaarsust progressiusku intellektuaalide seas. Ja miks peakski, kui see on kasulik meede nende vastu, kes arvavad teisiti. Kui igaühel võib olla oma arvamus, ei ole mitte kunagi kõik samal arvamusel, mis on totalitaarse süsteemi sine qua non, vältimatu eeldus. Kirjanik Tauno Yliruusi, teravapilguline sotsiaaldemokraadist kommunismivastane, võttis sama asja kokku oma luuletuses.

Kui peame utoopiat võimalikuks,
kommunismi selle konkreetseks rakenduseks,
kas esimene eeldus ei peaks
siis olema tsensuur?

Ei ole ju mõeldav, et
kõik kodanikud pannakse
ajupesuga vabatahtlikult
toetama vaid üht võimalust.

Marcuse märkab ka ise, et tema seisukoht põhineb ringtõestusel: süsteemi valitsejad ei taha loobuda võimust ja kuna võim põhineb rõhumisel, on meil kohustus teha lõpp rõhumisele, st süsteem tuleb purustada. Süsteem aga ei taha, et ta hävitatakse, ja see tõestab, et oleme sunnitud seda tegema. Määratluse järgi tähendab marksism just seda. Sartre on seisukohal, et riik ja selle kujundatud mõtteviis põhinevad tuhandeaastasel ekspluateerimisel ning et vägivallatu vastuhakk teeb meist rõhujate kaitsjad. Marksistlik maailmavaade näeb ainsa vastuvõetava võimalusena vägivaldset revolutsiooni. Peame meeles Marxi soovitust: maailma ei tohi vaid seletada, seda tuleb muuta. Marcuse võrdleb vägivaldset revolutsiooni saiaga, mille seest on tänapäeva vasakpoolsus välja noppinud rosinad, st teadmise, et diskrimineeritud vähemuste õigused on peaaegu pühad.

Marksistlik maailmavaade näeb ainsa vastuvõetava võimalusena vägivaldset revolutsiooni. Peame meeles Marxi soovitust: maailma ei tohi vaid seletada, seda tuleb muuta.

Järelsõnas jõuab Marcuse paradoksaalsele järeldusele, et sallivuseidee nõuab teisitimõtlejatelt paratamatult lubamatuid sõnu ja ebaseaduslikke tegusid. Seega pole ebaseaduslik tegevus üksnes õigustatud, vaid sellele tuleb koguni õhutada. McDonald’si vetsus ma seda programmi täitsingi, kuigi sel ajal ei olnud ma Marcuse raamatuid lugenud. Minus äratas imetlevat aukartust ainuüksi tema nimi.

*

Kui ma praegu loen neid sõjajärgseid marksiste, paljusid esimest korda algallikast, tekib mulje, et nad ei suuda kuidagi nõustuda, et kapitalism on teinud rohkem head kui halba. Nende targutuste eesmärk on sõimata ühiskonda, nende mõtteviisis on jõutud selleni, et kuigi kapitalism on teinud meid kõiki jõukamaks ja päästnud nüristavast tehasetööst, on see ikkagi paha ja paha just sel põhjusel. Kapitalism ei ole muidugi täiuslik süsteem, kuid aeg-ajalt jätavad marksistid vimma kandva teismelise mulje: okei, issi annab raha, aga ikkagi – peksku ta pihku.

Marcuse tsiteerib Ameerika ametiühingujuhi meeleheitlikku avaldust.

Kogunesime tihti ametühingute majja, arutasime tööliste kaebusi ja mõtlesime abinõudele. Kuid enne järgmiseks päevaks tehase juhatusega kokku lepitud koosolekut oligi asi juba korda aetud ja ametiühing jäi puuduse kõrvaldaja aust ilma. Firma annab nüüd töölisele kõik, mille eest oleme võidelnud. Me peame leidma muid asju, mida tööline tahab, aga juhtkond ei ole nõus talle andma. Me otsime neid. Otsime hoolega.

See oli radikaalsele vasakpoolsele tõeline probleem, sest see ei võimaldanud revolutsiooni korraldada. Ja ühiskond pidi muutuma, kuna sotsiaaldemokraatia tähendas kurnamise sallimist. Inimesed lihtsalt pidid õppima aru saama, et kui tööline joob pärast tööpäeva ühe õlle ja vaatab „Peyton Place´i“, on õlu ja teler samuti vaid kapitalismi kombitsad, sest neid on vaja inimese töövõime taastamiseks. Kõikjal on kapitalism ja inimene on vaid selle süsteemi mutrike.

Fromm resümeerib oma seisukohta Lewis Mumfordi tsiteerides.

Hävitavaim hinnang, mille võib modernsele tsivilisatsioonile anda, kõlab nii: see ei köida inimest, kui jätta kõrvale inimese põhjustatud kriisid ja katastroofid. Selline tsivilisatsioon on võimeline tootma vaid massiinimest, kes ei ole suuteline iseseisvalt tegema valikuid ega iseseisvalt tegutsema.

Kui moodsale ühiskonnale antav kõige hävitavam hinnang on see, et ta on nõme, kuna inimestel on komme teha seda, mida nende sõbradki teevad, ei ole see minu arvates veel kõige hävitavam. 1960. aastate noorte meelest aga oli: kas standardimine ja rutiin pole mitte sama kohutavad vaenlased kui orjus, kas need pole mitte ühe sammu kaugusel fašismist?

Revolutsioon Soomes ja maailmas

1960. aastatel tuli kultuurirevolutsiooni laiendada kõigele, sest oli nietzschelik kõigi väärtuste ümberhindamise aeg. Reklaami hakati pidama samasuguseks totaalseks ajupesuks, mida hiinlased tegid Korea sõja vangidele, ning teietamine oli kodanliku käitumiskultuuri väljendus, mis süvendas kapitalistlikku hierarhiat. Mis puutub riietusse, siis ülikond ja lips olid kapitalismi sümbol ja võrdsustatud natsiohvitseri vormiga. Tuleb end vabastada! Tuleb riietuda teistmoodi kui need – konformistid, kari, uneskõndijad. Õpetaja, kes seisab klassi ees ja räägib lastele, mida teha – ilmselge side natsismiga. Pentti Saarikoski luuletas, et õpetaja peaks seisma augus, mitte aukohal. Õpetati, et kõik on poliitiline, ja seda õpetatakse ikka veel. Idee oli totaalne ja teooria ammendav.

Uusvasakpoolsete side hipiliikumisega oli eriti ilmne USA-s, Mandri-Euroopas olid uusvasakpoolsete tugevad kantsid Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa, kus Rudi Dutschke võttis kasutusele Gramsci teooria, igatsedes taga „pikka marssi läbi institutsioonide“. Soomes aga oli radikaalne vasakpoolsus erandlikult vanamarksistlik, meil ülistati veel Nõukogude Liitu ja Lenin oli tähtsam kui Freud. Meie ülikoolides oli marksism eriti mõjukas kommunikatsiooni ja sotsioloogia valdkonnas. Tampere ülikooli meedia ja kommunikatsiooni õppetool oli väljakutsuvalt punane. Kateedri professor Kaarle Nordenstreng õpetas 1970. aastatel, et informatsioonil on klassiteadlik olemus, Lenini sõnul klassovõi harakter. See tähendas, et ajakirjanik teenib teatud klassi huve. Tasub märkida, et nii Nordenstreng kui ka Yrjö Ahmavaara olid õppinud marksistideks vahetusüliõpilastena USA-s, et kolmas märkimisväärne ideoloog oli Tampere ülikooli kommunikatsiooniprofessor Pertti Hemánus ning et Soome kommunistidel oli Terho Pursiaineni ja Antti Eskola näol isegi oma kristlik rakuke.

Mõistagi tahtsid taistolased teha revolutsiooni ka kultuuris. Näiteks avaldas Sotsialistlik Üliõpilasliit 1973. aastal manifesti, kus nõudis õpikute uuendamist. See tähendas loobuda õpetusest, mis „teenib rassilist diskrimineerimist, marurahvuslikku mõtteviisi, militarismi, imperialismi ihalemist ning ennekõike kommunismi- ja nõukogudevastasust“.

Marksismi üks eesmärk oli ajada inimesed tülli, lähtudes põhimõttest, et ühiskond on dialektiliste vastuolude must-valge võitlusväli. Jutlustati, et peale kodanluse ja töölisklassi on sellised vastuolud ka sugupõlvede, mehe ja naise ning linna ja maa vahel. Neist vastuoludest rääkimist nimetati objektiivseks informatsiooniks. Marksistist ajakirjanik või õpetaja oli seega objektiivse tõe poolel.

1960. ja 1970. aastatel Helsingis sotsiaalpsühholoogia professorina töötanud Kullervo Rainio jälgis vasakäärmuslaste tegevust väga lähedalt ja kirjeldas seda 1971. aastal ilmunud pamfletis „Informaatiosota ja vapaa ihminen“. Rainio arvates olid nende vahendid pärit Mao õpetusest, mille ühe mõtte kohaselt tuli igasugune tegevus ette valmistada arvamuse kujundamisega. Selleks oli vaja mehitada teabevahendid, ülikoolilehed, lehtede kultuuriveerud ja ringhääling.

Informatsioonisõja hulka kuulub ka keelega manipuleerimine: kõnekeelde sokutatakse koos uute sõnadega uusi eeskujusid. 1970. aastatel olid sellised näiteks nõukogu, rakuke ja teadvustamine. Kui sõnad saavad omaseks, võetakse tasahilju vastu ka nende kantav ideoloogia. Sõnu hävitatakse, kaotades nende tähendused, või nad kaaperdatakse ja antakse neile uus sisu. Pärast Saksa Demokraatliku Vabariigi nn rahvademokraatiat ei tähenda demokraatia enam sama, mida see tähendas enne. Mässust räägitakse kui vabastamisest, kuna vabadus on kõigile tähtis väärtus, mille nimel enamasti rünnatakse kaitsetuid inimesi, noori või teisi vastuvõtlikke inimesi. Koolilastele ja teistele alaealistele sisendatakse eelarvamusi ja õpetatakse lööksõnu. Vaenlasele püütakse kaikaid kodaratesse loopida igal viisil, näiteks kihutatakse äärmuslasi korrarikkumistele, et sel moel matta politseinikud ja õigusorganid töökoorma alla. „Kuritarvitatakse suurte hulkade soovi oma tööle keskenduda, nimetades seda ühiskondlikuks passiivsuseks või lausa rumaluseks.“ Rainio kirjeldab ka, kuidas levitatakse sugupõlvedevahelise kuristiku mõistet. Väidetakse, et vanemad ei mõista oma lapsi ega lapsed vanemaid. Kuigi selles on alati olnud raasuke tõtt, on praegu mõiste sisu muutunud: noortele on lihtsam kott pähe tõmmata, kui nad on vanematest eraldi.

Vastutuse puudumine annab äärmuslastele suure vabaduse. Nad nõuavad kompleksivabalt looduse kaitsmist, saaste tõrjumist või nälja kaotamist ja muude heade eesmärkide viivitamatut elluviimist nii kõvahäälselt, justkui oleksid nemad need elluviijad, üritades jätta muljet, et rasketele probleemidele toimivaid lahendusi otsivad jõud kaotavad lihtsalt aega.

Kultuurisõda lõpeb kõige politiseerimisega. Rainio juhib tähelepanu sellele, et kooli ülesanne on lapse eest hoolitseda, temast hoolida ja teda aidata, kuid äärmuslased loovad ettekujutuse koolist kui institutsioonist, kus õpetajad kasutavad oma võimu õpilaste alistamiseks. Tahe näha kõiges võimukasutust on tüüpiline marksism: inimesed pannakse otsima võimusuhteid kõigist inimsuhetest, et „nad järgmisena võtaksid omaks Marxi õpetuse tootmisvahendite omandiga kaasnevast võimust“. Rauniot ärritab see, et võimutondiga ähvardamine mõjub hukatuslikult loomulikule arengule. Võimukasutuses kahtlustamine hävitab kollektiivis usalduse ja sõbraliku õhkkonna. Tegemist on tagurlusega, mis juhib inimestevahelise ladusalt edeneva koostöö tagasi primitivistlikule tasemele.

Rainio väike brošüür räägib marksismist ajal, kui see oli veel n-ö õige marksism, mille eesmärk oli sotsialistlik revolutsioon. Autor juhib tähelepanu sellele, et ka uusvasakpoolsete komme rõhutada kõiges vähemusi võib hävitada ühtsuse ja koostöö ning et komme pidada igasugust võimu vägivaldseks rõhumiseks lõhestab ühiskonna üksteise vastu võitlevateks kildkondadeks. Väga tabav on Rainio arvamus radikaalide poliitilise edenemise kohta. Laienemistaktikat kasutades liigutakse edasi väikeste sammudega, nii et ükski neist ei tingiks vastuabinõude rakendamist. Eriti hoolikalt välditakse paljastamast nende sammude lõppeesmärke.

Revolutsiooni õppetund. Marksismi postmodernistlik nägu

Revolutsiooni Soomes ei puhkenud, tuli ainult selle kergem versioon, käitumiskultuuri pööre. Siiski elasid humanitaarteadustes marksismi pärand ning revolutsiooniromantika edasi ka pärast 1970. aastaid. Üliõpilased olid nüüd täiskasvanud ja tulid ise tööle ülikoolidesse, kus hakkasid õpetama neid teoreetikuid, kelle töid tundsid. Tutvustan lühidalt neid marksismijärgseid koolkondi ja teoreetikuid, keda minagi ülikoolis õppisin ja kelle vaateid omaks võtsin.

Uusmarksistlike teooriate katusmõisteks võib pidada kriitilist teooriat, mis õpetab otsima ja kritiseerima varjatud võimustruktuure. Seda teooriat rakendatakse nii ühiskonnateadustes kui ka kirjandus- ja kultuuriuuringutes. Teooria pärineb Frankfurdi koolkonna vaimuinimestelt ja hõlmab tänapäeval muu hulgas postmodernismi, dekonstruktsionismi ning seksuaaluuringute ja kolonialismi valdkonna.

Uusmarksistlike teooriate katusmõisteks võib pidada kriitilist teooriat, mis õpetab otsima ja kritiseerima varjatud võimustruktuure. Seda teooriat rakendatakse nii ühiskonnateadustes kui ka kirjandus- ja kultuuriuuringutes.

Kuna ülikoolis pöörati erilist tähelepanu just kriitilisele teooriale, olen minagi õppinud seal ennekõike kritiseerima. Selle oskuse olen omandanud väga hästi. Läks aastaid, enne kui tajusin, et suurem osa inimestest ei ole kõige suhtes kriitilised. Mulle tundus, et see pole sugugi halb: need inimesed oskavad rõõmu tunda ega otsi igalt poolt vigu ja pettust. Kirjanikuelu alustades tuli mul õppida hoiduma liigsest kriitilisusest, kuna teadsin, et see võib loovust pärssida.

Kõige otsesemad marksismi pärandi jätkajad on sellised poliitilised suunad nagu kolonialism, uuskolonialism ja postkolonialism. Oluline tänapäeva marksist Terry Eagleton näeb oma raamatus „Miks Marxil oli õigus“ palju vaeva, et klassikalise marksismi pärandit noorele põlvele edasi kanda. Ta märgib, et juba Marx toetas feminismi ja keskkonnakaitset ning võitles kolonialismi vastu. Eagletoni järgi ei ole võimalik lahutada küsimusi, mis käsitlevad kultuuri, seksuaalsust, keelt, teisesust, erinevust, identiteeti ja etnilisust, neist probleemidest, mille sisuks on võim, aineline ebavõrdsus, tööjõu ekspluateerimine, imperialistlik röövmajandus, massiline poliitiline vastuhakk ja revolutsioonilised muutused. Marksistid on Eagletoni meelest alati olnud tänapäeva kolme suurima poliitilise võitluse esirinnas, võideldes kolonialismi – ka natsionalismi – ja fašismi vastu ning naiste emantsipatsiooni eest.

Koloniaalpoliitika saab Marxi seisukoha järgi alguse sellest, et lääneriikide võim muutub laienedes imperialismiks. Selle eesmärk ei ole arendada mõlemale poolele kasulikku kaubandust, vaid püütakse ära kasutada põliselanikke. Kultuuriimperialismi mõiste tekitab minus ikka veel tundeid ja meenutab aegu, kui pidasin kultuuriimperialistideks ka oma sõpru, kes tegid arengukoostööd naiste õiguste nimel.

1990. aastatel oli kolonialismi pärand kultuuriantropoloogia õpingute peamine teema. Valitses seisukoht, et kolmas maailm on arengus maha jäänud, sest kannatab ikka veel kolonialismi pärandi tõttu. Valitses sõltuvusteooria, mis pidas riigi probleemide põhjuseks jätkuvat sõltuvust endisest emamaast. Sõltuvussuhe on hävitanud majanduse ja kohaliku elukorralduse. Kõige hullem on aga sisekolonisatsioon, kui kohalik juht võtab omaks lääne ideoloogia ja kasutab seda oma riigi kodanike vastu. Paraku pole kolonialism lõppenud, praegugi veel on uuskolonialismi ilminguid, kus endine emamaa on säilitanud tihedad suhted oma kunagise asumaaga.

Käsitlust kirjutades leidsin Vikipeediast andmeid selle kohta, et sõltuvusteooria on tänapäeval enamasti kõrvale jäetud, seda kasutavad vaid mõni kodanikuühendus ja Ülemaailmne Õiglase Kaubanduse Organisatsioon. Selle asemele tulnud moderniseerumisteooria järgi tuleneb Kolmanda Maailma riikide vaesus pigem sellest, et neile kantakse otse üle arenenud riikide sotsiaalsed mudelid, nagu seaduslikkuse põhimõte, eraomandus, turumajandus ja inimõigused. Marksismi vaatevinklist on arengumaades nende õpetamine loomulikult imperialism.

Mõjuka Prantsuse filosoofi Michel Foucault´ arvates on tsivilisatsiooni ajalugu alistamise ajalugu. Foucault pööras pea peale Clausewitzi klassikalise väite, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Foucault´ arvates on poliitika sõja jätkamine teiste vahenditega. Poliitika tähendab siinkohal võimu, mis oma lähtealuselt on paljudele ühiskonnateadlastele ikka veel kurjast, kuna marksismi seisukohast tuleb seda käsitada rõhumisena. Nii ongi ühiskonnateadlaste igikestev küsimus, kelle käes on võim. Rõhumist nähakse kõikjal ja Marx käsib teadlastel maailma muuta, mitte seletada.

Minagi pidin õppima, et võim ja kurjus ei ole sünonüümid. Inimesed võivad vabatahtlikult ja arukalt loovutada oma võimu teistele, kuna see võib neile kasulik olla. Selle näide on koostöö. Tsiviliseeritud ühiskond põhineb muu hulgas sellel, et vägivalla kasutamisest loobutakse ja vägivallamonopol loovutatakse riigile ehk õigussüsteemile ja politseile. Selle tulemusel inimesed ei takerdu kättemaksukeerisesse, mis takistab kogukondadena elavate rahvaste arengut. Muidugi võimaldab vägivallamonopol ära hoida vägivaldseid revolutsioone, mistõttu Soome vasakanarhistide rühmitused – näiteks iseseisvuspäeva pidustustel klassisõda õhutanud Kiakkovieraat ja Luokkaretkeilijät – politseid nii vihkavadki.

Järgneb.

Ilmunud raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“, avaldatakse väljaandja loal.

Loe artikli esimest osa siit:

Kultuurimarksism kui vandenõu (I)