Teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson tutvustab ortodoksist pereisa Miroslav Bakulini poolt sõnastatud kümmet põhjust abiellumiseks.
Pean tunnistama, et ma ei lugenud lõpuni hiljutist Ahto Lobjaka arvamust sellest, millised naistevihkajad on oma loomult konservatiivid või parempopulistid. Seda mitmel põhjusel – esiteks ei raatsi ma kulutada isiklikku raha, olgugi vaid nelja eurot, et maksta selle autori üllitise eest, ja teiseks – kui tänapäeval mainib keegi end liberaalseks pidav kirjainimene kolme Martin Lutheri "K"-d ("Lapsed, köök, kirik"), mida ainsana naisterahval elus vaja minevat, siis tehakse seda võtmes, mis näitab kiriku repressiivset loomust – millise väitega ma nõus olla ei saa.
Sellele väidetavale repressiivsusele vastandavad liberaalid loomulikult inimese vabaduse olla vaba kõigest ja kõigist. Illusoorses vabaduses orjastatakse end hoomamatult egoismi hukutava lõa otsa, millest paranemiseks soovitab literaat, poeet ja filosoofiateaduste kandidaat Miroslav Bakulin ammu järgi proovitud moodust – abiellumist. Liberaalidega sõnasõda pidada ei ole mul tahtmist, seepärast M. Bakulini, õigeuskliku pereisa ja mõtleja soovitused abiellu heitmiseks ka ära toon.
PS. Et tegemist on Venemaal elava, ortodoksse inimese mõtetega, siis ei tähenda see veel, et kirjatüki avaldamisega tegeleme putinismi levitamisega – ei loodusseadusi ega Jumala käske ole välja mõeldud Kremli laborites.
10 põhjust, mille alusel on abiellumine kasulik
Ma ei tahtnud kunagi abielluda, nagu ma ei kavatsenud ka elada sellist elu, millist nüüd elan. Mingil perioodil soovitati mulle aktiivselt mungaks hakkamist, ent munklusest ma midagi juba teadsin. Sokrates vastas küsimusele "kas abielluda?", et "võtad sa naise või ei, kahetsed sa seda igal juhul". Seetõttu olgu siin need põhjused abiellumise poolt:
1. Esiteks – ma ei suutnud olla vastamata sellele armastusele, mida tundis minu vastu tulevane abikaasa. Nagu teada, ei vali mitte mehed naisi, vaid vastupidi. Naised valivad mehi ja mehest sõltub vaid lõplik "jah", millega ta vastab naisepoolsele hoolitsusele. Minu tulevane abikaasa säras nagu päike ja ma mõtlesin, et Issand ei jäta mulle üldse valikuvõimalust, sest sellele särale mittevastamine oleks olnud sigadus.
2. Teiseks, abiellumine eeldab ontoloogilise üksinduse purunemist. Režissöör Luis Buñuelil on sellise üksinduse sümboliks Siimeon Sambnik, kes kunstniku sümbolina seisab oma sambal ja vestleb vaid talle nähtava Jumalaga. Lermontov sümboliseeris üksindust üksiku purje valendamisega. Naitumine eeldab, et nüüd ei ole sa enam üksi. Nagu ütles üks mu tuttav, kes hiljuti neljakümne aastaselt abiellus: "Nüüd on, mille jaoks elada."
3. Rumalad tüdrukud suhtuvad abiellu tavaliselt järgnevalt: "Ma andsin sulle oma kõige kallima, sina pead nüüd kõik minu unistused ellu viima." Minu sõber ütleb selle peale, et elama ei pea abielu, vaid pereelu. Pere on aga see, kui kaks inimest ühinevad selle näruse maailma vastu tervikuna ja ühtsena. Kusjuures armastust ei eksisteeri enne abielu. See algab ainult kooselus. Unistava loomuga inimesed peaksid seda silmas pidama.
4. Abielluda tasub veel selle pärast, et perekond on alandlikkuse ja teenimise (õigeusumaailmas räägitakse "kuuletumisest") polügooniks ehk lahinguliseks treeningväljaks. Selle õppuse läbi saavutatakse rahu üksteise usaldamises. Õpid kuulama teda, kes on sinu võimuses, võimu all. See on romantiline kristlus, milles leidub see, mida nii vähe leiame enda ümber – armastus.
5. Kui Jumal andis sulle uskliku naise, kes on kogudusega seotud, elad sa nagu paradiisis. Kui Jumal andis sulle naise, kes on algaja ristiinimene, oled sa alati sõjas – kontrollitakse sinu vastupidamist. Sageli ei lõpe selline abielu millegi heaga. Kui abielu jääb kestma, siis suunab naine oma relvastuse järelkasvu peale. Kui Jumal andis naise, kes on usukauge, siis soovin sulle head teed tuhvli alla, sest olete lasknud end lummata tema välisest ilust ja määranud end kandma sellega kaasnevaid nuhtlusi.
6. Abielluda tasub, kuna perekond näitab harrastusteks nimetatut kõiges ebavajalikkuses ja rumaluses. Te lõpetate lõpuks ometi värisemise oma kalliteks peetud esemete üle. Teie eneseimetluslik kiindumus hõõrutakse argieluga pulbriks ja te näete oma auahnust kogu tema labasuses. Elu murrab sellesse sisse Karlssoni põhimõtete järgi: "See kõik on tühiasi!" Võidutseva Elu olemus ei või avaneda üksinduses, kui te tegelete vaid iseendaga. See on võimalik vaid "väikeses kirikus" ehk perekonnas. Perekonna püha sebimine jahvatab pulbriks kõik, mis selle juurde ei kuulu ega oma õigust olemasolule.
7. Perekond õpetab teid südamete koostööle. Inglid naeratavad teile teie abikaasa ja laste rõõmu läbi. Issand tantsib teie kodus ja õnnistab pidupäevadel teie külalisi ja piduroogi. Perekondlikud koosviibimised kujunevad elu sõlmpunktideks ja osaliselt ka kiriklikuks osadussöömaajaks.
8. Perekond laiendab teie ihulikke ja vaimulikke piire mugavalt, rahutingimustes, jõudes välja vajaduseni muuta olemuslikult uueks ja õnnistada teid ümbritsevat. Te hakkate täitma oma preesterlikku rolli oma väikeses kirikus. Seda preesterlust mõõdetakse aga ainult inimlikkusega: mida inimlikum te olete, seda enam täidate te seda mõõtu, mille on teie jaoks valmis teinud Looja, seda enam annate te valgust oma ümbruskonnale. Ning vaid perekond loob teile võimaluse väljendada end siiralt.
9. Perekond paneb teie peale kuuletumise; peate olema romantiline mees, lahke isa ja perspektiivis ka oivaline vanaisa. See on võrreldav mungaga, kes peab kloostris laulma kooris, maalima ikoone, tõlkima pühade kirikuisade tekste, ainult et perekonnas on need "laulud, küünlad ja raamatud" elus – karjuvad, nutavad, nõuavad süüa ja teevad püksi.
10. Perekonna mõte seisneb armastajate pääsemises teineteise teenimise kaudu, armastajate muutumises abikaasadeks. Ent kui peresse ilmuvad lapsed, on nemad see paradiisituli, mille ümber soojendavad end täiskasvanute välise maailma poolt haavatud hinged. See tuli võtab enda kanda kõik mured Kristuse ligioleku kaudu.