Seekordses välispoliitikale pühendatud artiklis kirjeldab Roland Tõnisson, kuidas Euroopal ja väikesel Eestil tuleb suurriikide huvide kokkupõrkes kokku keedetud eksootilist toitu süüa, kokka kiita ja veel lisagi küsida.
Pean tunnistama, et vaatasin Elmo Nüganeni linateost "1944" alles paar päeva tagasi. Lugesin ka ühte arutlust, mis käsitles filmi näitamist Sankt-Peterburis ühe kultuuriürituse raames. Sellest jäi kõlama mõte, et ega õigupoolest meie naabrid ei tea küll, mida tähendas viimane sõda eesti rahvale ja millised olid selle tagajärjed. Tõde sellest kõigest meeldib pealegi vähestele. Filmikriitik tõdeb põhjendatult, et vaevalt leiaks "1944" tee idanaabri kinovõrku.
Lähis-Ida malelaud
Samamoodi on viimaste aastakümnete jooksul lõhki rebitud hõimud, kogukonnad ja rahvad Lähis-Idas, olles jäänud selle maailma vägevate mängudes alasi ja haamri vahele. Olukord eskaleerus eriti pärast seda, kui Iisrael näitas 1967. aastal Kuuepäevases sõjas koha kätte NSVL-i suurtele sõpradele Egiptusele, Süüriale, Jordaaniale ja neid toetavatele islamiriikidele. Nii sai toona selleks korraks lahenduse Gaza kriis, mis oli alanud juba 1955. aastal, kui iisraellased olid tapnud kolmes rünnakus üle 130 Egiptuse ja Süüria sõduri. Eellugu oli ka sellel sündmusel ning kuna Egiptuse ja teiste araabia riikide reaktsioon andis end kaua oodata, toimus ka vahepealsetel aastatel nii mõndagi. Tänapäeval on ühel lihtsurelikul juba keeruline adekvaatselt kinnitada, kes keda esimesena kiusama hakkas. Egiptuse president Gamal Abdel Nasser olevat aga selle kurvalt kuulsa 1967. aasta alguses saanud Kremlist teadlikult valed andmed, mille kohaselt Iisrael toovat piirile vägesid. Nasser hakkas koondama jõude oma kahele kaitseliinile Siinai poolsaarel. Ja lõpuks kasutas Iisrael sama taktikat nagu Vladimir Putin Leningradi tänavail: "Kui kisub kismaks, löö esimesena!", rakendades edukalt natsiarmee välksõjataktikat. Küllap oli ka USA kogu selle looga seotud, sest vaevalt nende 34 mereväelast võisid just selle 6 päeva jooksul mõne kõhutõve või pimesoolikate ohvriks langeda.
Segane värk. Vladimir Putin süüdistab Ameerika Ühendriike terrorismi toetamises. Tal on õigus, sest näiteks bin Ladeni perekond tegi USA-ga tihedat koostööd ajal, mil Nõukogude Liit sõdis Afganistanis. See ei ole olnud ainus kord, kui Kreml ja Washington on üksteisest mõõtu võtnud. See toimus ka Korea sõjas, Vietnamis, Kuubal. Nüüd siis Lähis-Idas.
Omad paid ja paharetid
Vladimir Putinil on õigus, kui ta ütleb: "Topeltmängu on alati raske mängida. Ühendriigid on kuulutanud välja võitluse terroristide vastu, ent samal ajal üritavad neidsamu terroriste osaliselt kasutada nuppude liigutamiseks oma kasuks Lähis-Ida malelaual. Ei ole mõtet mängida sõnadega ja liigitada terroriste mõõdukateks ja mittemõõdukateks. Ma tahaks teada, mis neil kahel vahet on." Kellel meist võiks olla midagi sellise selgituse vastu? Poliitilise mängude tagamaadelt saladuskatte kergitamine ning võimalus terrorismi telgitagustesse piiluda võiks lihtsurelikulegi paljud asjad selgemaks teha. Näiteks Tšetšeenia juhi Ramzan Kadõrovi asjus, kes on praegu Ees-Kaukaasias Moskva parim liitlane. Tema üksused on jätnud endast maha väga verised jäljed Ukrainas ning Moskvagi ööelu pidi tänu neile olema tunduvalt närvekõditavam. 16-aastasena oma esimese venelase tapnud ja hiljem Kremli poole üle tulnud endine džihhadist Ramzan Kadõrov on terrorismivastase võitluse eest pälvinud nüüdseks Venemaa kangelase aunimetuse.
Omad paipoisid, kelle pead silitada ja taskuid täita, ning paharetid, kelle pihta paugutada, olid ja on nii Kremlil kui Washingtonil. Meie Ants Laaneotski tegutses sõjalise nõuandjana Etioopias. Moskva militaarõppeasutused olid nõukaajal täis sõbralike hõimude (loe: riike valitsevate klannide) võsukesi, kelle nutikusest õpingutest kõrvale viilida ja oskusest ööelu nautida räägiti Liidus legende. Diplomi said nad aga kõik ning naasid kodumaile Kremlist kaasa saadud ülesannetega.
Terrorism kui relv
Aleksander Saharovskil, kes tõusis oma karjääri lõpuks NSVL-i välisluure juhiks, oli tavaks öelda: "Tänapäevases maailmas, kus tuumarelva olemasolu on teinud võimatuks sõjalise jõu kasutamise, peab terrorismist saama meie olulisim relv." Ida-Saksamaa julgeoleku STAS-i arhiividest on leitud tõendeid Liibanoni "vabadusvõitlejate" varustamisest laskemoonaga, Tšehhoslovakkia tarnis neile lõhnatut lõhkeainet, mida ei olnud võimalik pommikoertega avastada. Rumeeniast olevat saadetud aastatel 1968–1978 kaks korda nädalas õhu teel kõikvõimalikku militaarvarustust, nagu väidab Läände putkanud Rumeenia julgeolekuteenistuse ülem kindralleitnant Ion Mihai Pacepa. Palestiina terroristide poolt sooritatud kümned lennukikaaperdamised olevat olnud finantseeritud KGB poolt ning terroristide mentor kindral Saharovski kiidelnud, et see taktika on tema lapsuke. Põhjust rahuloluks oli tal küllaga, sest palestiinlased sooritasid mitmeid edukaid kallaletunge Iisraeli riiklikule ja erasektorile, milles hukkusid kümned inimesed. Lennukompanii El-Al kontor Ateenas, Tel-Avivi Ben-Gurioni lennujaam, plahvatus Tel-Avivi kinos, hotellides, linnaväljakutel, Brüsseli lennujaam, kallaletung El-Ali lennukile Pariisis olid "headeks" näideteks sellest, mida nõukogude eriüksused ja nende koolitatud inimesed võisid korda saata. LKA juht Ateenas Richard Welsh mõrvati 23. detsembril 1975. USA NATO üksuste juht kindral Aleksander High sai haavata autopommi läbi. Sihtmärkideks olid ka ameerikasõbralikud poliitikud nagu näiteks Saksa Panga juht Alfred Herrhausen, kes hukkus granaadi läbi 1989. aasta novembris. Lääne-Saksa siseminister Hans Neusel sai terroriaktis haavata veel 1990. aasta novembris.
Niinimetatud "Liibanoni pantvangikriisi" ajal rööviti ajavahemikus 1982–1992 96 inimest kokku 21-st riigist. Vangistuses suri vähemalt kaheksa inimest, kellest mõned mõrvati, teised surid puuduliku arstiabi tõttu. Ülejäänute eest aga maksid lääneriigid kopsakaid rahakoguseid. Kuna idamaades võivad inimsuhted muutuda ja lepingud kaotada kehtivuse kiirelt, rööviti siinkirjutajale teadmata põhjustel 1986. aastal ka neli NSVL-i diplomaati, kellest konsulaadi atašee Arkadi Katkov tapeti. Kuna NSVL ei olnud seotud humanistlike lepingutega ega pidanud arvestama vaba ajakirjandusega, vabastati kolm ülejäänud vangi ilma igasuguste tingimusteta umbes kuu aega hiljem, kui nõukogude spetsialistid röövisid ja tapsid (tegelikult ka teatud kehaosi ära lõigates) Hezbollah' ühe võtmefiguuri (teistel andmetel tema sugulase) ning jätsid surnukeha juurde teate, et nii juhtub igaühega, kes julgeb astuda nõukogude riigi vastu. Teised riigid maksid aga lunaraha edasi ning elasid uute rünnakute hirmus, mis oli olnud ka kogu ettevõtmise eesmärk.
Džinn pudelist välja
Oma osa on õõnestustöös loomulikult ka ideoloogial. KGB pikaaegne juht ja vankumatu korruptsioonivastane Juri Andropov oletas õigustatult, et araabia maailmas valitsevat juudiviha, natsionalismi ning eneseohverdusele suunatud usku on võimalik ära kasutada ning juhtida rahvamasse ka hüsteeriliste väljaastumisteni. Ülesande õhutada araablaste juudivastasust ning tugevdada veendumust Ühendriikide sionistide sabarakuks olemises olevat saanud kõik Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide poolt saadetud spetsialistid. Oli siis tegemist ehitajate või tantsuõpetajatega. "Siioni tarkade protokolli" koopiategagi sai kogu araabia maailm üle ujutatud.
Džinnid on nüüdseks pudelitest välja lastud ja neid ohjata on nii Kremlil kui Washingtonil väga keeruline, sest tegemist on ettearvamatu seltskonnaga. Kahe suure riigi huvide kokkupõrkes on taas kolmandad ja neljandad osapooled osutunud sõjaohvriteks ning poliitika mängukannideks, nagu see oli ka Eestis aastal 1944, ja enne seda maailma teistes piirkondades. Kellelegi on need käimapandud protsessid kasulikud, ent Euroopa peab teiste poolt keedetud segast solki nüüd supi pähe sööma. Eesti rahvalt nõutakse, et ta seda kibedat lurri vingumata neelaks, kiidaks kokka ja küsiks veel lisagi, naeratus näol. Kui ta seda ei tee, võib teda vabalt nimetada tänamatuks molkuseks. Eriti nende poolt, kes on seatud rahva eest seisma, teda toitma ja harima. See on üks kummaline lugu küll, peab tõdema…