Kuuleme tihti, et tänapäeva lapsed "ripuvad" oma nutiseadmete küljes, nii et neid on sealt raske lahti rebida. Selles on süüdi nii teaduse areng kui kirg kõige uue, ka keelatu järele, samuti reklaam. Ometigi on arvuti- ja mängusõltuvusel inimese üle samasugune võim kui alkoholismil või narkomaanial.
Lapsevanema mänguasi teeb lapsed sõltlasteks
Tänased teismelised, 12–13-aastased lapsed, sündisid ajal, mil mobiiltelefonid ja arvutid ei olnud enam haruldusteks, neid kasutasid kõik. Praktiliselt iga lapsevanem andis lapsele oma mobiiltelefoni või lubas ta arvutiga mängima, et teha omaenda vaba aeg võimalikult meeldivaks.
Tänased lapsed ja teismelised suhtuvad nutiseadmetesse kui tavalistesse tarbeesemetesse. Meie, täiskasvanute jaoks muutusid nad sellisteks teadlikus eas, seepärast on meie ja laste suhtumine nendesse erinev. Enamiku täiskasvanute jaoks on nutiseadmed omalaadseks boonuseks, mida võib lastele lubada või mitte. Laste jaoks on need huvitavad asjandused, millega isa ja ema veedavad palju aega ning just seetõttu omandavad nad ligitõmbavuse.
Mõned etüüdid
Esimene. Istun pojaga polikliinikus, meie kõrval on ema tütrega. Tütar palub telefonist vaadata multifilmi. Ema ei luba, kuna multifilm on liiga lärmakas. Seejärel süveneb ema aktiivselt telefoni ning vastab tütre korduvatele palvetele: "Joonista!"
Miks peaks tütar tegelema joonistamisega, kui ema on kleepunud telefoni külge ega suuda sellelt silmi tõsta? Tütre seisukohast on ema eeskuju ja absoluut ning on täiesti loomulik, et tütar tahab emale sarnaneda.
Teine. Püüan piirata aega, mille veedan lastega monitori ees. Selgitan, et see on nägemisele kahjulik. Ei luba pikalt mängida ega multifilme vaadata. Hiljuti astusin poja juurde ning tegin märkuse, et ta on juba pikalt telefonis "istunud", ja saan järgmise vastuse: "Ema, ma olen ju Facebookis!"
Me abikaasaga oleme tihti selles keskkonnas ja selle tulemusena on lapsel kujunenud välja arusaam, et Facebook ei ole kahjulik, sest ema ja isa ei tee ju midagi sellist, mis oleks kahjulik.
Kolmas. Juba ammu on meil peres tavaks süüa hommikust koos. Seejärel lapsed (kaheksane ja viiene) lahkuvad lauast ning ema (see tähendab, mina) joob vaikuses kohvi. Need rahuminutid on iselaadne hommikune rituaal.
Veidi enam kui aasta tagasi ilmus meie majja uus pereliige. Kuniks ta oli päris tilluke, ei ähvardanud meie hommikurituaali miski. Ent aeg lendab kiirelt ning nüüd on pooleteise aastasele lapsele võimatu selgitada, et hommikul on ka "emme aeg". Hakkasin talle mängitama kahte-kolme multikat, et mitte kaotada oma kallihinnalisi minuteid. Hiljuti märkasin, et pärast hommikusööki nuiab põnn ise oma lapsetoolist väljasaamist ja jookseb arvuti juurde. Harjumused kujunevad lastel välja uskumatult kiiresti!
Mõelge sellele, et erinevalt meist ei tea laps (eriti veel selline, kes ei oska rääkida), et see on ohtlik sõltuvus. Tema jaoks on see midagi huvitavat, mille ta on ema käest saanud. Seepärast on rumal alguses talle pakkuda arvutit või muud seadet ning pärast vanduda kurja, kui laps seda meie käest nõudma hakkab!
Nagu kõlab vana inglise ütlus: "Ärge kasvatage teisi, vaid iseennast." Olge oma lastele eeskujuks.
Kuidas olukorda parandada?
Niisiis, mida on vaja teha, et nutiseadmete kasutamine ei tekitaks konflikte laste ja vanemate vahel?
Esiteks. Jätke meelde, et kui te annate lapse käte meelelahutusvahendi, jätate talle mulje, et tegemist on positiivse ettevõtmisega. Teatud eani suhtub laps kõigesse, mida vanemad teevad, kui õigesse ja õiglasesse.
Teiseks. Püüdke normeerida nutiseadmete kasutamist oma perekonnas. Näiteks meie peres lapsed arvutit ei ründa. Nad teavad, et see instrument on vanemate töövahend. iPad ja telefon aga kutsuvad neis vahetevahel esile kõrgendatud huvi.
Kolmandaks. Ärge laske lapse juuresolekul oma telefonil või iPadil ennast sellesse "sisse imeda". Eraldage nende vahendite jaoks konkreetne aeg, siis on ka lastel vähem põhjust igatseda sellise meelelahutuse järele. Eks ole, enamikel juhtudel võivad sotsiaalvõrgustiku uudised rahulikult mõned tunnid oodata.
Neljandaks. Seadke kodus sisse nutivahenditevaba tsoon. Sobivaimaks on köök. Söögiaeg ei tohi olla sisustatud uudiste lugemise, multikate, videote ja muu sarnasega. Sellisel moel tekib teil aeg ja koht, kus võite vestelda, arutleda koduste asjade üle, planeerida ühist aega. Võimalik, et lapse ja nutiseadme suhe ei olegi nii keeruline!
Tõlkinud Roland Tõnisson