Malle Pärn. Väljavõte Objektiivi videost.

Intiimelu on vaid üks osa inimese elust, kirjutab Malle Pärn, ja kutsub üles mitte võtma lastelt nende lapsepõlve, mis on inimeseks kasvamise ja arenemise aeg, mil ei peaks hakkama liiga varakult täiskasvanuid mängima.

Pilti rikastavad erinevad värvid, kui me segame nad kõik kokku, siis saame mingi veidra pruun-halli tooni, mis silmale mingit ilu ei paku. Sellega ei ole võimalik maalida kaunist pilti.

Kui põnev oli vaadata Eurovisiooni lauluvõistlust siis, kui igaüks laulis oma keeles ja oma rahvuslikus stiilis!

Euroopa Liidu eesmärk näib olevat ühtse kokkusegatud globaali kujundamine. Kuhu jäävad siis “erinevused”, mis rikastavad?

See on koguni kirjas niinimetatud Euroopa manifestis: “Euroopa peab oma naba jõllitavatest rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. On tarvis tõelist revolutsiooni. Euroopa föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda.” Kas see pole isegi hullem kui NSVL?

Kummaline väljend, “ellu kutsuda”, kui see tegelikult kuulutab hoopis surma erinevatele rahvustele?

Selles “uues” Euroopas jäetakse alles vaid valitud erinevused – ent kas nad ikka rikastavad ühiskonda? Või teevad hoopis vaesemaks? Abielus on ju praegu olemas rikastav erinevus: mees ja naine, mees ja mees ei ole erinevus, vaid sarnasus…

Ei maksa esile tõsta erinevat suguelu, see peaks olema intiimne, ei maksa inimesi jagada liikidesse suguelu erinevuste (või veidruste) järgi. On alandav nimetada inimesi selle alusel mingite suurtähtedega, L-inimesed, G-inimesed. Nagu polekski pärisinimesed.

Kas pole kummaline: sõnades kuulutavad, et nad on tavalised inimesed, et seksuaalsus on ainult üks osa inimesest, millele ei ole vaja tähelepanu pöörata, aga liigitavad ennast avalikult selle ühe osa järgi LGBT-inimesteks. Ja siis lähevad uhkuse paraadile ja näitavad kõigile, et nad ikka ei ole tavalised inimesed, on hoopis teistsugused, nii mõnelegi veidrad vaadata.

Me oleme tõepoolest kõik inimesed, üldiselt, ei ole vaja liigitada, vastanduda, silte peale kleepida. Jätame need seksuaalid rahule, jätame üldse suguelu rahule. See on igaühe isiklik intiimne asi, see on meil kõigil instinktina olemas, ja kui õige aeg tuleb, kui inimene leiab endale paarilise, armub ja tahab temaga perekonda luua, siis teab ta ise, kuidas ja mida teha. Inimesed on sellega alati hakkama saanud. Ilma reklaamita. Selleks pole vaja koolitunnis alaealistele õpetada, kuidas preservatiivi banaani peale tõmmata. Lastele ei tohi valetada: niisugust asja nagu “turvaseks” ei ole olemas.

Koolis tuleb lastele õpetada hoopis seda, et seksuaalelu kuulub täiskasvanu-ellu, mitte lapsepõlve ega kooliaega. Lapsepõlv ja täiskasvanuelu on täiesti erinevad, võiks isegi öelda: vastandlikud eluperioodid. Koolis peab laps tegelema õppimisega, inimeseks kasvamisega, arenemisega, mitte hakkama liiga varakult täiskasvanuid mängima. Tuleb joosta ja hüpata, võistelda ja treenida. Võimalikult muretult. Arendada oma vaimu. Lugeda. Õppida mõtlema. Nautida lapsepõlve erilisust. Püüda teada saada, mida tähendab olla inimene ja mida kujutab endast maailm. Et saada – õigel ajal – targaks ja tugevaks täiskasvanuks.

Lapsed ju niikuinii ei mõista suguelu tähendust, ei suuda seda valitseda ega selle tagajärgede eest vastutada. Kui palju hirme ja muresid sellega seoses nende ellu tuleb, nad ei saa selle koormaga hakkama. Rüvetavad mõtlematult ära oma tuleviku ülimalt salapärase ja tohutult rikkaliku müstika. See on ju nagu tooreste marjade söömine, sellest saab ainult kõhuvalu. Oodake ikka, kuni nad valmis saavad. Siis on maitse (ja mõju) hoopis teistsugune. Mõtelge: täiskasvanu saate olla terve elu, lapsepõlv on üürike ja kordumatu!

Olgu meie kõigi ühine meelsus ja suhtumine, et suguelu ei kuulu koolielu juurde. Et suguelu kooliajal on ebanormaalne nähtus! Kui just teisiti ei saa, kes tahab varem täiskasvanuks saada, see läheb koolist ära, tööle, õhtukooli. Seksuaalsus on reproduktsioon, kui keegi tahab varem perekonda luua, lasku käia, kui ta oodata ei jaksa. Hakkab lihtsalt varem täiskasvanuks. Seda ei pane talle keegi pahaks.

Ent seks üldiselt ei ole kooliaja teema. Lapsepõlv olgu lapsepõlv, ei maksa seda lühendada. Põhimõte peaks olema null-tolerants. Hoiatav hukkamõist. Selgitusega, loomulikult. See ei ole keelatud, aga see on lapse vaimsele, hingelisele ja füüsilisele tervisele pöördumatult kahjulik. Nagu liiga varajane alkohol ja nikotiin. Olgu see edasi lükatud sellesse aega, kuhu ta kuulub, ja kus inimene suudab oma tegude tagajärgede eest vastutada.

Seksuaalvahekord kuulub armastuse juurde ja armastus kuulub abielu juurde. Abielueelne armastuseta juhuseks uudishimust või lihtsalt hetkemõnu saavutamiseks on enda raiskamine. See on nagu enesetapp. Kord mõtlematult rüvetatud puhtust ei ole võimalik tagasi saada… See on oma tulevase armastuse ja võimaliku abieluharmoonia ärarikkumine. Oma tulevaste laste õnne ja tervise ohtuseadmine.

Ja tegelikult pole see ärarikkumine ainult hingeline. Iga vahekord, muide, mõjutab tulevasi järglasi, sest ta jätab inimesse oma bioloogilise jälje. Seda käsitleb teadus nimega telegoonia. Me peame uskuma meditsiini, ausaid teadlasi, mitte poliitilisi kupeldajaid.

Ja loomulikult tuleb ära muuta seadus, mis annab lapsed pedofiilidele “mänguasjadeks” juba alates neljateistkümnendast eluaastast.