Ühendkuningriigi arvamusportaali Spiked ajakirjanik Lauren Smith kirjutab, et Covid-19 ettekäändel valitsuse kehtestatud autoritaarseid aastaid ei tohi mitte kunagi unustada.
Ajal kui Covid-19 pandeemia hakkab pildilt kaduma, arvavad mõned inimesed, et need kaks armetut sulgemiste, sotsiaalse eraldumise ja teiste vabaduste piiramise aastat võiks ära unustada. Selline paistab olevat Ameerika Ühendriikide ajalehes Atlantic ilmunud arvamusloo mõte, mida on viimastel päevadel ohtralt jagatud. Majandusteadlane Emily Oster palub meilt "anda üksteisele andeks, mida me tegime ja rääkisime ajal kui me Covidi kohta kõike ei teadnud". Artiklis väljendub üheselt Osteri soov, et kõik läheksid eluga edasi.
2020. ja 2021. aastal oli Oster kindlalt sulgemiste poolel. Samuti toetas ta töötajate ja üliõpilaste kohustuslikku vaipvaktsineerimist. Samas tuleb osutada, et ta võitles 2020. aasta suvel aktiivselt koolide avamise eest. Ometigi kuulub ta kindlalt inimeste sekka, kes soovisid kriminaliseerida sõpradega koos kohvitamise ja keelasid lähedastel külastada omakseid nende elu lõpupäevadel.
Täna, olles tagantjärele targem, Oster kahetseb oma teatud seisukohti. Tema arvamusloo sisu on selles, et inimesed, kes nõudsid rohkem sulgemisi, karmimaid piiranguid ja kohustuslikku vaktsineerimist, ei teadnud toona teistsuguseid ja paremaid lahendusi. Nad ei teadnud, et õues olid Covidisse nakatumise juhud väga harvad, et koolilapsi ähvardas Covid-19 minimaalselt ja maskidest ei olnud viiruse leviku vastu mitte mingisugust kasu.
Siiski paljud teadsid kõike seda juba 2020. aasta kevadel. Kuid neist, kes sellele tähelepanu juhtisid, said hoobilt paariad.
Oster tunnistab, et inimesed, kes olid sulgemiste vastu, arvasid õigesti, kuid see läks neil juhuslikult "õnneks". Samas ei olnud vaja suuremat ettenägelikkust saamaks aru, et sulgemised kujutavad ohtu. Sulgemisi toetavad inimesed vastutavad demokraatliku maailma ajaloo suurima vabaduste kaotuse eest. Selliste inimeste mõju majandusele on võrreldav sõjaga. Alates üldise hariduse algusest pole mitte kunagi nii palju lapsi koolist kõrvale jäänud. Inimesi, kes hoiatasid kõige viidatu kohutavate tagajärgede eest, saatis põlgus ja tsensuur.
Kohati paistis, et sulgemisi pooldavate inimese ajendiks oli rohkem hirm kui teadus. Neid ei huvitanud sulgemiste ja piirangute mõttetusele osutavad ja üha suuremas mahus kogunevad teaduslikud andmed, vaid neid tõukas tagant auoritaarne aje. Antud põhjusel ei toimunud Covidi teemal vaba arutelu. See on põhjus, miks inimesi, kes rikkusid Covidi sulgemiste reegleid, sõimati "covidiootideks". See on põhjus, miks naeruvääristati vaktsineerimata inimeste surmasid – "sest sellega tehakse kindlaks, et antud sündmustest õpitakse," kirjutas toona LA Times.
Viidatud põhjustel tahab Oster seda kõike unustada. Kuid ülejäänud meist ei peaks nii tegema. Me peame mäletama neid autoritaarsete piirangute aastaid ja neid vabaduste vastaseid hüsteerilisi nõudmisi, mis olid selle kõige taga. Nii on kõige parem viis tagada, et selliseid asju enam kunagi ei juhtu.
Toimetas Karol Kallas