Psühholoog Jordan Peterson ja kliimapoliitikate ekspert Bjørn Lomborg avaldasid COP27 puhul päevalehes The Telegraph arvamusloo, milles selgitavad, et senised kliimapoliitikad ning nende rakendused on rumalad ja ainsaks lahenduseks on energiatehnoloogiate innovatsioon.
„Hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja ning oodata erinevaid tulemusi." See kuulus tsitaat, mida tihti ekslikult omistatakse Albert Einsteinile, võiks olla Egiptuses toimuva ÜRO kliimamuutuste konverentsi – 27. osaliste konverentsi korralisel istungi (27th session of the Conference of the Parties; COP27) – mitteametlik moto.
Hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja ning oodata erinevaid tulemusi.
Maailma CO2 tase on ainult tõusnud alates ajast kui riigijuhid otsustasid 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud Maa tippkohtumisel (Rio keskkonna- ja arengukonverentsil) esimest korda kliimamuutuseid piirata. Peale nimetatud konverentsi on peetud kümneid kliimakohtumisi ja Kyotos ning Pariisis on pandud lisaks kirja suuri kliimalubadusi. 2022. aastal püstitavad maailma riigid, jälle, CO2 heitmerekordi. Kui rikkad riigid lubavad COP27-l tohutut heitmete vähendamist (mille järel võtavad oma lubadused tagasi, kui impordivad meeletutes kogustes naftat, maagaasi ja kivisütt, et säästa oma kodanike energiavaesusest, nagu see on juhtunud tänase energiakriisi ajal), siis suurema osa tuleviku heitmete taga on vaesemad riigid Aasias ja Aafrikas, kuna vaesusest välja ronimiseks on neil vaja energiat.
Viimase kümne aasta jooksul on maailm pööranud kliimamuutuste heastamisele rohkem tähelepanu kui eales varem.
Viimase kümne aasta jooksul on maailm pööranud kliimamuutuste heastamisele rohkem tähelepanu kui eales varem. Sellest hoolimata ei ole saavutatud mingisugust kliimakasu, küll aga raisatakse tohutul hulgal raha. Üllatavalt ausameelses kliimapoliitikaid puudutavas intervjuus rääkis ÜRO "kaotatud dekaadist": uuringus leiti, et see ei suutnud tuvastada mitte mingisugust erinevust maailmas enne ja pärast 2005. aastal vastu võetud uusi kliimapoliitikaid. Mõelge nüüd natuke: kõik need kliimakohtumised ja suurejoonelised lubadused – kõik see tohutu raha ja vaev – kogu sellel kupatusel pole mitte mingisugust mõõdetavat tulemust.
Säherdune asjade seis pole paraku üllatav, sest tänastel taastuvatel energiaallikatel on kaks suurt probleemi. Esiteks nõuavad need tohutult ruumi ja seda tihti looduse arvelt. Ühe ruutmeetri gaasielektrijaama asendamine taastuvenergeetikaga nõuab ligikaudu 60 ruutmeetrit päikesepaneele, 200 ruutmeetrit maapealset tuuleparki või 5000 ruutmeetrist ala biomassi kasvatamiseks. Ühes uuringus leiti, et Ameerika Ühendriigid, kui need soovivad 2050. aastaks jõuda Joe Bideni lubatud süsinikuvaba majanduseni, peavad selleks ohverdama taastuvenergeetikale maa-ala, mis võrdub nelja Ühendkuningriigi pindalaga (974 440 km2; USA pindala on 9 834 000 km2)
Kõik need kliimakohtumised ja suurejoonelised lubadused – kõik see tohutu raha ja vaev – kogu sellel kupatusel pole mitte mingisugust mõõdetavat tulemust.
Teiseks – ja see on märgatavalt tõsisem mure – kaks taastuvat energiallikat, mida eelistab suurem osa keskkonnaaktiviste, on katkendlikud ja need pole usaldusväärsed. Päikesepaneelid ei tooda energiat kui taevas on pilves või on öö. Tuuleenergia nõuab tuult. Meile räägitakse roheenergia pooldajate poolt, kuidas tuule- ja päikeseenergia on odavamad kui fossiilkütused. Parimal juhul on see tõsi juhul kui puhub tuul ja paistab päike. Pimedal ja tuulevaiksel ööl tõuseb tuule- ning päikeseenergia hind lõpmatusse.
Nimetatud põhjustel on äärmiselt eksitav võrrelda (kuigi seda on mugav teha) päikese- ja tuuleenergia maksumust fossiilkütustega siis kui tuul puhub ning päike paistab. Samuti on tähtis meeles pidada, et kuna kõike päikeseenergiat müüakse sisuliselt samal ajal (kui päike paistab), siis selle hind kukub tol ajal märkimisväärselt. Kui päikeseenergia osakaal küündib Californias 30 protsendini, siis kaotab see oma väärtuses kaks kolmandikku, osutab üks uuring.
Enamgi veel: kuna kaasaegne ühiskond nõuab päevas 24 tundi katkematut energiat, siis salvestuslahendustega pole nii, et pole suurt vahet, kas neid on või ei ole. See omakorda tähendab, et kui pole tuult ja päikest, peab võtta olema fossiilenergia. Mida rohkem tuule- ja päikeseenergia võimsuseid kasutusele võetakse, muutuvad fossiilkütustel põhinevad tagavaraallikad selle võrra kallimaks, kuna neid on vaja üksikud tunnid ja selleks, et investeeringud tagasi teenida, tuleb tõsta nende toodangu hinda. Aga akud? Maailmas on hetkel akusid täpselt nii palju, et need suudavad talletada ühe minuti ja viisteist sekundit maailma elektrivajadusest. Akudest ei tasu niipea väljapääsu otsida: ennustatakse, et 2030. aastal on akude hulk kasvanud maani, kus need suudavad talletada 11 minutit maailma elektritarbimisest.
Väljakutse mastaap
Kõik see näitab ainult probleeme e l e k t r i g a, mida tahetakse vabastada fossiilkütustest. Kui Biden lubab suurejooneliselt, et kogu Ameerika tarbib 2035. aastal taastuvatest allikatest pärit elektrit, siis ta räägib kliimaväljakutsete suhteliselt lihtsast osast. Elekter moodustab ainult 19 protsenti kogu Ameerika Ühendriikide energiatarbimisest. Veelgi rohkem ollakse maha jäänud põllumajanduse-, tööstuse-, ehituse- ja transpordilahenduste vallas. Neist viimase teemal võtavad tihti sõna keskkonnakaitsjad ja enda väidetavaid voorusi kuvavad poliitikud, kes kinnitavad, et lahendus on juba olemas: elektrisõidukid. Vaatamata tohututele ostutoetustele moodustavad elektriautod maailma autopargist vaid 1,4 protsenti ja nende hulk väga kiiresti ei kasva. USA valitsus hindab, et akudega elektriautode hulk moodustab 2050. aastaks vähem kui 10 protsenti USA autopargist.
Elekter moodustab ainult 19 protsenti kogu Ameerika Ühendriikide energiatarbimisest. Veelgi rohkem ollakse maha jäänud põllumajanduse-, tööstuse-, ehituse- ja transpordilahenduste vallas.
Kogu maailmale ennustatakse, et vähem kui ⅕ kõigist maailma autodest on 2050. aastaks aku-elektrilised. Me peame meeles pidama, et meil pole veel elektrilisi traktoreid, suuri veoautosid, lennukeid ega laevu – mis tähendab, et kogu fossiilkütuste taristu, mis tagab nimetatud masinate töö, peab jääma paigale kui me soovime, et meie tarneahelad edaspidigi toimiksid.
Samamoodi meie turbo-üleminek elektriautodele ei tähenda kliima jaoks suurt midagi. Rahvusvaheline Energiaagentuur hindab, et kui saavutatakse kõik transpordi elektrifitseerimise eesmärgid, siis hoiaks see käesoleval kümnendil ära vaid 231 miljoni tonni CO2 lendumise. See omakorda hoiaks maailma üks-kümne tuhandik kraadi võrra (0,0001°C) jahedamana, näitavad ÜRO enda kliimapaneeli mudelid.
Kliimamuutuse piiramine tänase tehnoloogilise taseme juures on sisuliselt võimatu.
Kliimamuutuse piiramine tänase tehnoloogilise taseme juures on sisuliselt võimatu. See tähendab, et kliimapoliitikate kujundajad nikerdavad kasutute asjadega ja pakuvad enda "moraalsusele" tähelepanu tõmbamiseks petlikke lahendusi. Selline käitumismuster on kestnud kolm aastakümmet. Suuremat osa poliitikatest, mis kinnitati 1992. aastal Rio de Janerios ja 1997. aastal Kyotos, lihtsalt ignoreeritakse. 2018. aastal avaldatud uuringus leiti, et ainult seitseteist riiki 157st, mis lubasid Pariisis piirata heitmekoguseid, võtsid vastu sellekohasec seadused, mis muutsid sellise tegevuse kohustuslikuks. Mis riikidega on tegu? Alžeeria, Kanada, Costa Rica, Etioopia, Guatemala, Indoneesia, Jaapan, Põhja-Makedoonia, Malaysia, Mehhiko, Montenegro, Norra, Paapua Uus-Guinea, Peruu, Samoa, Singapur ja Tonga. Need ei ole riigid, mis suudaksid vähendada globaalseid heitmeid. Isegi kui iga Pariisi leppele alla kirjutanud riik teeks kõik selles lubatu, siis moodustaks see ainult ühe protsendi neist heitmekogustest, mida oleks vaja piirata, et hoida ära temperatuuri tõus üle eesmärgiks seatud kahe kraadi
Läbikukkumine ei ole samas muutnud ei poliitikuid ega inimesi, keda esimesed teenivad, paremate lahenduste otsimisel hoolikamaks ja kindlameelsemaks. Selle asemel on nad (meie) suurendanud panuseid ja võtavad veelgi naeruväärsemaid, kuid selle eest emotsionaalselt ligitõmbavaid kohustusi ja seda vaatamata asjaolule, et reaalselt on olemas täpselt null võimalust, et midagi neist lubadustest õnnestuks ellu viia. Kui näiteks üritatakse täide viia lubadus jõuda 2035. või 2050. aastaks null CO2 heitmeteni, siis oleks see nii hävitavalt kallis, et laiaulatuslikud kollavestide laadis mässud tabaksid riike ammu enne "tähtaja" saabumist.
Kui näiteks üritatakse täide viia lubadus jõuda 2035. või 2050. aastaks null CO2 heitmeteni, siis oleks see nii hävitavalt kallis, et laiaulatuslikud kollavestide laadis mässud tabaksid riike ammu enne "tähtaja" saabumist.
Uus-Meremaa valitsus lubas saada 2050. aastaks süsinikuneutraalseks. Selle järel tellisid nad uuringu, et kui palju see võiks maksma minna. Uuringu tulemusena selgus, et isegi kui kõike teha äärmiselt tõhusalt, nõuaks see kuni 2050. aastani igal aastal 16 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (mis on suurem number kui aastane riigieelarve). See tähendaks vaesumist, mis omakorda tooks kaasa suure hulga kaasnevaid muresid, mille hulgas on tõsised rahvarahutused, mis kõik planeedile eriti kasu ei tooks.
Tuntud teadusajakiri Nature avaldas hiljuti teadustöö, mis osutas, et kui seada sajandi keskpaigaks eesmärgiks 80 protsendi ulatuses jõudmine Bideni lubatud kliimautoopiani, siis läheb see iga Ameerika Ühendriikide elaniku kohta maksma üle 5000 dollari aastas. Ameeriklased ise on valmis maksma sellest ainult pisikese osa – 177 dollarit, näitab Yale'i Ülikooli uuring, mis avaldati teadusajakirjas Environmental Research Letters. Kui tahetakse jõuda 100 protsendini, siis suurendab see kulutusi kaks korda. Seetõttu pole ime, et hüpoteetiliselt rohelised poliitikud näitavad üles nii vähe entusiasmi ja ei taha välja selgitada kui palju päriselt nende absurdsed ning omakasupüüdlikud lubadused maksma lähevad.
Erinev lähenemine
Kui meid päriselt kliimamuutused huvitavad ja tahame nende osas midagi ära teha, siis tuleb muuta kurssi. Eeldus, et juba täna on olemas rohepöörde jaoks vajalik tehnoloogia ja seda ei kasutata põhjusel, et selleks pole kas tahet või veendumusi, on vastutustundetu ning eksitav. Veelgi hullem, see takistab meid otsimast meie ees seisvatele suurele hulgale probleemidele päris lahendusi, millest ainult üks on kliimamuutused.
Eeldus, et täna on olemas rohepöörde jaoks vajalik tehnoloogia, on vastutustundetu ning eksitav.
Mõttekoja Copenhagen Consensus palvel hindasid erinevaid kliimalahendusi kümned maailma tuntumad kliima-majandusteadlased, kelle hulgas oli kolm Nobeli majanduspreemia laureaati. Leiti, et kui jätkatakse Euroopa Liidu seatud kursil – võideldakse süsinikuheitmetega erinevate plaani- ja turumajanduse lahendustega – siis tähendab see ühe euro kulutamist selleks, et pikema aja peale hoida ära kolme sendi eest kliimakahjusid. See on tingitud osalt asjaolust, et CO2 heitmete piiramine Euroopa Liidus, mis on rikas ja juba eelnevalt tõhusa tootmisega majandus, on ebamõistlikult kallis ning osalt põhjusest, et Euroopa Liidu kliimapoliitikad on märksa ebatõhusamad kui need peaksid olema (EL eelistab CO2 heitmete piiramiseks kasutada tuule- ja päikeseenergiat, mitte kasutada elektri tootmiseks söe asemel tõhusat maagaasi).
Kliimale on pikemas perspektiivis kõige enam kasu investeeringutest rohelisse teadus- ja arendustegevusse.
Kliima-majandusteadlased ja Nobeli laureaadid leidsid, et kliimale on pikemas perspektiivis kõige enam kasu investeeringutest rohelisse teadus- ja arendustegevusse. Miks? Vaadake näiteks, kuidas maailm muretses 1960ndatel–1970ndatel nälja pärast. Kui me oleksime sellele probleemile lähenenud, nagu me täna läheneme kliima parandamisele, siis me oleksime nõudnud, et rikkad sööksid vähem ja jagaksid neist ülejäänud toitu vaestega. Selline lähenemine oleks hukatuslikult läbi kukkunud, nagu põruvad tänased kliimalahendused. Mis siis toimis? Roheline revolutsioon: arendati välja parema saagikusega viljakultuurid, mille tõttu maailma teraviljatoodang kasvas ajavahemikus 1950 kuni 1984 250 protsenti. Maailma kõige vaesemad inimesed said süüa rohkem kaloreid ja vähenes tõsiste näljahädade hulk.
Uuenduslikud mõtlejad asusid toona probleemi tuuma kallale, mitte ei nokitsenud äärealadel. Innovatsioon tähendas vähemaga rohkem tootmist, mitte nõudmist inimestelt, et need saaksid vähemaga hakkama. Inimajaloo jooksul on ähvardavaid ja reaalseid katastroofe võidetud tänu innovatsioonile ning tehnoloogia arengule. Innovatsioon on meile andnud turvalisuse ja jõukuse ning see aitab jätkuvalt kaasa maailma suurimate majanduste kasvule ja tõhususele.
Paraku on investeeringuid pikema aja jooksul toimuvasse innovatsiooni vähe, kuna erainvestorite jaoks on keeruline saada nendest kasu (peab liiga kaua ootama). Kohtades, kus erainvesteeringutega on raskusi, on õigustatud riiklike vahendite ja toetuse kasutamine. Selle kohta on olemas ka hea näide. Kümne aasta jooksul investeeriti Ameerika Ühendriikides kümme miljardit dollarit kildagaasi kaevandamise lahendustesse, mille algatas president George W Bush. Tähelepanuväärne on see, et seda investeeringut ei kavandatud kliima parandamiseks. Sellest hoolimata tõi see kaasa maagaasi toodangu kasvu (millega kaasnes parem elu vaeste jaoks), mis omakorda vähendas gaasi hinda maani, et see muutus odavamaks kui kivisüsi, mille kildagaas seejärel osaliselt asendas. Maagaasist saadud energiaga kaasneb kaks korda vähem CO2 heitmeid kui söega. Selle tulemusena suutsid Ameerika Ühendriigid viimase kümne aasta jooksul vähendada CO2 heitmeid rohkem kui ükski teine riik maailmas. Lisaks vähenes Ameerika Ühendriikide sõltuvus välismaistest energiakandjate tarnijatest, kes pole usaldusväärsed ja kelle hinnapoliitika pole ennustatav.
Investeeringud innovatsiooni
Kõik on põhimõtteliselt nõus, et rohkem raha peaks paigutama teadus- ja arendustegevusse (T&A). Ometi niigi vähest raha, mida rikkad riigid päriselt paigutavad T&Asse, on alates 1980ndatest aastatest jäänud kaks korda vähemaks. Miks? Sest ebatõhusate päikesepaneelide ja tuuleturbiinide püstitamine annab võimaluse teha ilusaid pilte ning meie juhtidele näidata, et nad "teevad midagi ära". Samas teadustegevuse rahastamine nõuab tagasihoidlikumat ja täiskasvanute moodi lähenemist ning valdkonna mõistmist. Kui me selliste asjade peale mõtleme, siis me võiksime pidada meeles, et meie majanduslik kestlikkus ja väljavaated on tõsises ohus ning samal ajal ei tee me planeedi jaoks midagi kasulikku.
Copenhagen Consensuse Nobeli laureaatide sõnul tuleks tänast T&A raha suurendada viis korda, lääneriikides vähemalt 100 miljardi dollarini aastas. See ei tähenda, et me peaksime kulutama rohkem raha. Lääneriigid raiskavad juba täna aastas 600 miljardit dollarit kasututele kliimaolukorra heastamise "lahendustele". Me peaksime võtma ainult kuuendiku sellest mõttetult kulutatud rahast ja suunama selle võimalikest kõige tõhusamasse probleemide lahendamisse.
Maailma riigijuhid koos miljardäridest "heategijatega" lubasid Pariisi kliimakonverentsi ajal 2015. aastal roheenergia T&Ad viie aasta jooksul kahekordistada. Seda algatust nimetati "missiooni innovatsiooniks" (Mission Innovation), kuid sellest ei tulnud mitte midagi välja. Kulutused T&Ale, osana SKTst, pole sellest ajast peale suurt muutunud.
Tõeline innovatsioonipõhine lähenemine kliimamuredele nõuab mitmete lahenduste kaasamist. Me peame parandama tänaseid tehnoloogiaid ja lõpetama ebatõhusate tuule- ja päikeseparkide rajamise. Me peaksime pöörama rohkem tähelepanu tuumafusioonile (seda ilmselt pisireaktorite vormis) ja jätkama fusiooni ning veest vesiniku eraldamise ja paljude muude tehnoloogiate arendamisega. Geeniteadlane, kes juhtis arendustegevust, mille tulemusena järjestati inimese genoom – mis oli tehnoloogiline tippsaavutus ja see tehti ära vähema rahaga kui algselt arvati – annab lootust, et mingil hetkel on meil olemas naftat/õlisid tootvad vetikad (geenmuundatud sinivetikad), mida saab kasvatada ookeani pinnal. Kuna sellised vetikad muudavad kasvades päikesevalguse, vee ja CO2 naftaks, siis nende põletamine ei tekita CO2te. Nii nafta kui vetikad on täna hinnatõhususest veel kaugel, kuid piisav teadustegevus nii antud kui paljude muude lahenduste suunal pole mitte ainult suhteliselt odav, vaid annab meile võimaluse jõuda päriselt murdeliste tehnoloogiateni.
Kui me leiutame rohelise energia hinna allapoole fossiilkütuseid, siis lähevad kõik sellele üle.
Kui me leiutame rohelise energia hinna allapoole fossiilkütuseid, siis lähevad kõik sellele üle. See oleks palju parem lahendus, eriti vaeste jaoks selle asemel, et tõsta fossiilkütuste hinda maani, kus kõik on nii vaesed, et enam ei saa neid kasutada. Copenhagen Consensuse ekspertide sõnul toob ühe euro investeerimine T&Asse tagasi üksteist eurot, mis on sadu kordi tõhusam raha kulutamise viis kui tänased kliimapoliitikad.
Paraku innovatsiooniga võrreldavaid lahendusi olemas ei ole ja meil on seljataga kolm aastakümmet eriliselt silmapaistvaid läbikukkumisi kliimapoliitikate vallas,
Lahenduste leidmine, mis aitaks energiaga varustada ülejäänud 21. sajandit, võib võtta kümme aastat, samas võib piisata ka neljast. Paraku teistsuguseid lahendusi olemas ei ole ja meil on seljataga kolm aastakümmet eriliselt silmapaistvaid läbikukkumisi kliimapoliitikate vallas, mida siiani järgitakse. Maailma riikide juhid, kes kogunesid COP27le, ei lahenda oma tühjade lubadustega, mida on siiani antud juba 26 korda, mitte ühtegi meie ees seisvat probleemi. Kas me tõesti peame tegema seda kõike jälle? Pidage meeles käesoleva artikli alguses toodud hullumeelsuse seletust…
Kuid innovatsioon aitab, nagu sellest on olnud üldjuhul kasu minevikus. Meil on paremad võimalused ja kui me neid ei kasuta, on sellel meie majanduse, arenguväljavaadete ja keskkonna jaoks hävitavad tagajärjed.
Dr Bjørn Lomborg on Copenhagen Consensuse president ja Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi külalisteadlane.
Dr Jordan B Peterson on Toronto ülikooli emeriitprofessor ja maailmakuulus psühholoogiateadlane.
Toimetas Karol Kallas