Ühendkuningriigi Brexiti juhtivläbirääkija, endine diplomaat ja minister David Frost kirjeldab päevalehes Telegraph, kuidas progressiusuhullud ettevõtete juhid on võtnud Ühendkuningriigis endale õiguse jätta inimesed ilma eluks hädavajalikest teenustest.
Liigagi tihti satuvad tähelepanu keskmesse uudised, mis kirjeldavad meie ühiskonna talitlushäireid. Kuigi sageli pole tegemist eriti oluliste asjadega, väärib ometigi omaette tähelepanu see, kui igapäevaseks need on muutunud. Nende uudiste keskmes olevad tegelased teevad seda, mille arvelt nad loodavad populaarsust koguda. Kui nad arvavad, et keegi neid ei kuula, siis nad räägivad seda, mida nad päriselt mõtlevad ja tegutsevad viisil, nagu nad päriselt tahavad, kuna nad on kindlad, et keegi neid vastutusele ei võta. See on põhjus, miks sellised inimesed kehastavad paraku ajastu vaimu.
Üheks selliseks looks on Nigel Farage'i ja tema Couttsi pangaarve saaga. Ainukene viis, kuidas sellele tuleb reageerida, on külm raev, mis on segatud sügava, väga sügava arusaamisega asjade seisust.
Inimene kaotas oma pangaarve, kuna pangale ei meeldi tema arvamused. Alles hiljuti oleks selline asi olnud sõna otseses mõttes uskumatu. "Milleks peaks pank hoolima minu arvamustest?" oleks enamus meist arvanud. Tegemist on ju vaba maaga, kas pole?
Farage'i juhtum on oluline mitmest küljest. Samas kõige olulisem on tõdeda, et kui me sellistele asjadele kohe otsa peale ei tee, siis juhtub sedasi paljude teiste inimestega. Tõesti, tänu Farage'i juhtumile on saanud teatavaks, et nii on juba juhtunud paljude [mitte nii kuulsate] inimestega. "Nigel on meie riigi üks tuntumaid poliitikuid," arvavad inimesed. "Kui juba tema võib pangaarvest ilma jätta, siis ilmselgelt võib selline asi juhtuda ka minuga." Selline hirmutav olukord on põhjus, miks on nii oluline, et säherdusi asju enam iial ei toimuks.
Samuti on see oluline selliste arengute aluseks oleva lapsiku ja ohtliku poliitika pärast.
See on ohtlik, kuna tänaseks avalikuks saanud Couttsi Farage'i toimikust on näha, et pangajuhid peavad mõistlikuks ainult ühte maailmanägemust. Arvamused, mida peavad õigeks paljud inimesed – null heitmete kriitika; kahtlused mitmekesisuse, kaasamise ja õigluse (DIE) poliitikates; kõhklused tähestikurahva äärmuslaste liikumise osas, Brexiti toetamine ja massisisserände vastustamine – kõike seda ei käsitleta enam enam kui lahkarvamusi, vaid kuriteona nomenklatuuri vastu.
Kummarda või sind heidetakse kogukonnast välja. Kõik, kes ei usu, et me juba oleme kultuurisõjas ja oleme seda kaotamas, peaksid lugema Farage'i toimikut.
Lisaks on uus usk lapsik. Couttsi toimiku paistavad olevat kokku kirjutanud lihtsameelsed koolilapsed, kelle õpetajaks on marksist. Mustad elud on tähtsad (BLM) liikumise kritiseerimine on "rassiviha õhutamine". Wikipediat ja äärmusvasakpoolsete aktivistide jõuku "Hope not Hate" (lootus, mitte viha) tsiteeritakse kui usaldusväärseid allikaid. Isegi korduvalt esinev kommentaar, et Farage käitub pangatöötajatega väga viisakalt, on omamoodi paljastav, kuna üllatavaks peetakse, et temasuguste vaadetega inimene polegi mats.
Kuid Farage'i afäär juhib lisaks tähelepanu meie vabaduse kultuuri allakäigule. Ainult üksikud inimesed astusid välja tema kaitseks, kui ta esmalt oma pangakonto sulgemise teatavaks tegi. Liiga paljud olid valmis uskuma nõtru ja teatavaks saanud tõikade valguses selgelt eksitavaid Couttsi poolseid "selgitusi", mida kordas BBC. Paljud inimesed isegi rõõmustasid tema pangakontost ilmajätmise (debanking) üle. "Pangatustamine" (debanking) on kohutav uuskeelne sõna, mis loodetavasti kaob ruttu mäluauku.
Ilmselgelt on kogu asja juures kõige olulisemal kohal Nigeli vaated. Nii nagu korporatiivse meedia kommentaatorite puhul on tavaline, et nende Farage'i jälestamine pimestab neid viisil, mis ei luba reaalsust näha. Algne kahjurõõm Farage'i ebaõnne üle nakatas isegi inimesi, kes peaksid teadma, kuidas paremini käituda. Ühe konservatiivse nädalakirja juhtiv ajakirjanik kirjutas 18. juulil (ilma irooniata): "Siinkohal kahetsen väga kibedalt, et valesti käitus tõenäoliselt Coutts ja Farage'il oli õigus."
Kuidagi kiiresti oleme me edasi liikunud allakäigutrepil väga erineva ühiskonna poole – teel hüperpolitiseeritud ühiskonna suunas, milles poliitika mõjutab kõike. Me oleme ära unustamas elu ühiskonnas, kus poliitilised vaated võivad olla erinevad, kuid muul viisil see elu ei seganud. Täna on usunormiks saanud väga suur hulk pahempoolsete arvamusi, mis on väidetavalt õigesti mõtlevate inimeste tunnustatud maailmavaade.
Jah, inimene võib pahempoolsetega mitte nõus olla, kuid ärgu ta lootkugi elada teistega samasugust elu. Unustada tuleb töö avalikus sektoris. Võimatu on saada normaalne töö mõnes suures ettevõttes. Ja loomulikult, ärgu sellised mittenõustujad arvaku, et nende pangakonto jääb neile alles.
Vaclav Havel kirjeldab 1978. aastal ilmunud essees "Võimuta inimeste võim" puu- ja juurviljamüüjat, kelle poes on seinal loosung: "Maailma töölised, ühinege!" Havel osutab, et poodnik ise päriselt nii ei mõtle, ja selle loosungi tegelik sõnum on hoopis "ma kardan ja sellepärast kuuletun küsimusi esitamata". Kuid selle juures on tema enesehinnangu kaitsmiseks olulisel kohal mõttetu semantika: "Aga mis selles siis valet on, kui maailma töölised ühinevad?"
"Aga mis siis on valet mitmekesisuses ja kaasamises?" Ühendkuningriik ei ole ilmselgelt selline totalitaarne kommunistlik riik kui kunagi oli Tšehhoslovakkia. Kuid ilmnema on hakanud mitmed sarnased käitumisjooned. Vabandatakse stiilis: "Ma pole Nigel Farage'i fänn, kuid…" Kliimateemade ette pomisetakse: "Ma pole kliimamuutuste eitaja, aga…" Kõigi selliste vabanduste tähendus on tegelikult: "Ma ei ole halb inimene, ärge pange mind tähele."
Lõpuks, kui me ei sea selgeid piire, on kõige hõlpsam jätta oma arvamised enda teada, korrutada ametliku mitmekesisuse, õigluse, kliima ja multikulti ideoloogia loosungeid ning üritada oma eluga kuidagi hakkama saada. Sellepärast on oluline rääkida asjadest nii nagu need päriselt on. Nigel Farage'i arvamused on sama tähtsad kui kõigi teiste omad ja nad oleksid seda ka siis, kui ta ei esindaks väga paljude inimeste seisukohti. Selliste arvamuste pärast ei pea vabandama ja kindlasti ei pea neid hukka mõistma.
See on põhjus, miks me peame just nüüd piiri maha märkima. Valitsus peab jätma järele loba ja võtma midagi ette. Pangandust kontrollivatele ametitele tuleb anda juhised, et Farage saaks oma konto tagasi ja pangajuhtide, kes sulgesid poliitilistel põhjustel tema pangakonto, koha pealt peaks üle vaatama, kas nad on üldse "sobivad ja võimelised" panku juhtima. Seadustesse tuleb kirjutada, et suvalistel põhjustel ei tohi pangateenuseid inimestelt ära võtta.
Samamoodi on vaja sõnavabaduse seadust, mis kaitseks igat liiki väljendusvabadust, keelaks ära de facto riigiideoloogia kehtestamise ja rõhutaks pikka aega kehtinud arusaama, et sunnitult välja öeldud sõnad – ühiskonnas osalemise tingimuseks on õige usk – ei ole sõnavabadus.
Ma kordan: on aeg kehtestada piirid. On aeg tegutseda. Seda on võimalik teha ja seda peab tegema. Kui konservatiivide valitsus seda ei tee, siis kes veel?
Tõlkis Karol Kallas