Libertaarne majandusteadlane Ludwig von Mises selgitab 1957. aastal avaldatud teose "Teooria ja ajalugu" seitsmendas peatükis ettenägelikult nii progressistliku ühispartei tekkimise eelduseid kui selle demokraatiavaenulikust.
Karl Marxi sõnul tingib klassiteadlikkus klassiideoloogia. Klassiideoloogia aitab klassil tõlgendada reaalsust ja samal ajal õpetab klassi liikmetele kuidas toimida enda klassile kasulikul viisil. Klassiideoloogia sisu on ainuliselt määratud ajalooareenil materialistlikle tootlike jõudude ja konkreetsel ajalooetapil kõnealuse klassi mängitud rolli poolt.
Ideoloogia ei ole meelevaldne väljamõeldis. See on selle väljamõtlejate materialistliku klassi tingimuste peegeldus nende peades. Millisel põhjusel pole see isikupärane, mõtleja fantaasiast tingitud nähtumus. Seda ümbritseb meeles reaalsus, ehk mõtleva inimese klassiseisund. Mille tõttu on see samane kõigi klassi liikmete puhul. Loomulikult pole kõik klassi seltsimehed kirjanikud ja ei avalda omi mõtteid. Kuid kõik klassi kuuluvad kirjutajad sünnitavad samu ideesid ja teised klassi liikmed kiidavad need heaks. Marksismis pole jäetud ruumi eeldusele, et ühe klassi erinevad liikmed võiksid ideoloogia osas ola tõsistel eriarvamustel. Ühe klassi liikmete jaoks on olemas ainult üks ideoloogia.
Kui inimene väljendab konkreetse klassi ideoloogia osas eriarvamusi, siis osutab see asjaolule, et ta ei kuulu antud klassi. Tema ideid pole väidetele ja tõestustele tugineva arutluskäiguga (diskursiivse arutlusega) vaja ümber lükata. Piisab ainult sellise inimese tausta ja klassikuuluvuse paljastamisest. Mis tähendab teema lõppu.
Kuid kui inimene, kelle töölisklassi tausta ja sinna kuulumist pole võimalik vaidlustada ning osutatud inimene kaldub kõrvale marksistlikust usutunnistusest, siis on tegemist reeturiga. Võimatu on eeldada, et selline inimene on marksismi eitamises siiras. Töölisklassi esindajana peab ta tingimata mõtlema proletariaadi moodi. Team sisemine hääl näitab talle eksimatult, milline on õige töölisklassi ideoloogia. Sisemise hääle eitamine ja avalikult usutunnistusega sobimatute vaadete avaldamine tähendab, et ta pole aus. Ta on lurjus, Juudas, rohus peituv madu. Selliste reeturitega võitlemisel on lubatud kõik vahendid.
Marx ja Friedrich Engels, kaks meest, kellel oli eksimatult määratletav kodanlase taust, haudusid välja proletariaadi klassiideoloogia. Nad ei vaevunud kunagi teadlastena oma ideoloogia teemal pidama aru selles kahtlejatega, nagu näiteks pidama aru Jean-Baptiste de Lamarcki, Charles Darwini, Gregor Mendeli ja August Weismanni teooriate poolt ja vastuargumentide teemal. Nende silmis said vastalised olla ainult kodanlastest idioodid elik töölisklassi reeturid.1 Hetkel, kui sotsialist kaldus kõrvale õigest usutunnistusest, asusid Marx ja Engels teda vihaselt ründama, naeruvääristama ja solvama. Sellist inimest näidati alatu kaabaka, kurja ja korrumpeerunud koletisena. Peale Engelsi surma, kes oli ülim otsustaja, milline on õige ja mis ei ole korrektne marksism, läks antud amet üle Karl Kautsky'ile. 1917. aastal anti teatepulk üle Leninile ja sellest sai osa Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu valitsuse juhi kohustustest.
Kui Marx, Engels ja Kautsky jäid rahule, kui neil õnnestus oma vastaseid näidata närukaeltena, siis Lenin ja Stalin tapsid eriarvamusel inimesed ära. Järk-järgult pandi kirikuvande alla inimesed, nagu Kautsky, Max Adler, Otto Bauer, Georgi Plehhanov, Nikolai Buhharin, Lev Trotsky, David Riazanov, Karl Radek, Grigori Zinovjev, ja koos paljude teistega lõpuks nii Lenin kui Stalin ise, keda kõiki peeti kunagi tõelisteks marksistideks. Inimesed, keda õnnestus kinni püüda, pandi vangi, neid piinati ja lõpuks tapeti. Ainult need, kellel oli piisavalt õnne elada "plutodemokraatlike tagurlaste" poolt juhitud riikides, jäid ellu ja neil oli võimalik lahkuda elust oma sängides.
Marksistlikust vaatest tingituna on põhjendatud väide, et tegemist on enamuse otsustega. Kui õige proletariaatliku ideoloogia sisu suhtes tekib mõni kahtlus, siis töölisklassi enamuse poolt õigeks peetud ideid tuleb pidada tõelise proletaarse ideoloogia tõeseks peegelduseks. Kuna marksismi eelduste kohaselt kuulub töölisklassi inimkonna päratu enamus, siis tuleb anda arvamuste lahknemise küsimustes otsuste langetamise õigus täisealiste inimeste poolt valitud parlamentidele. Kui sellise lahenduse eiramine tähendaks terve ideoloogilise õpetuse nullimist, siis ei Marx, Engels, ega nende järglased polnud mitte kunagi valmis jätma enda arvamuste õigsuse üle otsustamine enamuse meelevalda.
Terve ideoloogi teenistuskäigu jooksul ei usaldanud Marx inimesi ja oli äärmiselt kahtlev parlamentaarsete protseduuride ning hääletamisega langetatud otsuste suhtes. Ta toetas agaralt Pariisi 1848. aasta revolutsiooni, mille käigus pisike hulk pariislasi mässas valitsuse vastu, mida toetas üleüldise meeste hääleõiguse toel valitud parlament. 1871. aasta kevade Pariisi kommuun, kus Pariisi sotsialistid mässasid taas igati korrakohaselt valitud parlamendi valdava enamuse poolt ametisse seatud valitsuse vastu, meeldis Marxile rohkem kui esindusdemokraatia. Osutatud kommuunis kehastus tema proletariaadi diktatuuri ideaal, ehk iseennast rahvast juhtima määranud pisikese jõugu diktatuur. Ta üritas nii Lääne- kui Kesk-Euroopa marksistlike parteisid veenda, et need ei loodaks niivõrd valimiskampaaniatele, kui revolutsioonilistele meetoditele. Antud võtmes olid Venemaa revolutsionäärid tema ustavad õpilased.
1917. aastal valitud Venemaa parlamendis, mis valiti Lenini valitsuse võimuloleku ajal kõigi täisealiste kodanike poolt, vaatamata valitseva partei hääletajate vastasele vägivallale, oli vähem kui 25 protsenti kommunistidest rahvaesindajaid. Kolm neljandikku venemaalastest hääletas kommunistide vastu. Lenin saatis relvade ähvardusel selle peale parlamendi laiali ja kehtestas vähemuse raudse diktatuuri. Nõukogude Liidu valitsuse juhist sai marksistliku sekti ülim kirikupea. Tema niisuguse positsiooni õigustuseks oli võit verises kodusõjas, kus Lenin hävitas kõik oma rivaalid.
Kuna marksistid ei tunnista, et eriarvamusi on võimalik lahendada arutlemise ja veemisega elik panna need hääletusele, siis ei jää järele muud lahendust kui ainult kodusõda. Hea ideoloogia, see tähendab tõeliste proletaarlaste klassihuvidele vastava ideoloogia, tunnuseks on asjade seis kui selle toetajad on vastaliste alistamises ja hävitamises edukad.
1 Marx, Der Bürgerkrieg in Frankreich, toim. Pfemfert (Berlin, 1919), lk 7.
Tõlkis Karol Kallas