Meie õnnetuseks kattus viimase loodusliku soojenemistsükli algus samaaegselt alanud tööstusrevolutsiooniga. See võimaldas meil omistada endale au temperatuuri tõusu tsükli põhjustamises ja asuda kulukasse võitlusse CO2 vastu, leiab insener ja mehaanik Kuido Säde.
Täna on miljonid teadlased ja poliitikud vaimustuses inimkonna võimest kütta CO2, loomade kõhugaaside ja muu säärase abil maa soojaks. Lausa nii soojaks, et sulavad üles Gröönimaa ja Antarktika jääkatted, parasvöötme liustikest rääkimata. Ookeanide vesi tõuseb ja uputab lisaks saartele ka suured mandrialad, umbes nii nagu Suure veeuputuse aegadel mil, Ararati mäe tipp (5137 m) jäi vee alla…
Miljonid teadlased ja poliitikud vaidlevad selle üle, kui palju ja kui kiiresti saabub kliimakatastroof aga ei ole märganud, et kliima soojenemised käivituvad tsükliliselt, kindlate vaheaegade järel.
Graafikul, mis hõlmab ajavahemikku 50 000 aastast tänaseni, on näha, et kliima soojenemised käivitusid iga 1470 aasta järel. Selline tsükliline soojenemiste seeria lõppes järsult 12 800 aasta eest. Aga siis lõppes ka jääaeg!
Holotseen ehk pärastjääaeg algas 11 700 aastat tagasi ja tähendab ka meie tänapäeva kliimat. Üks näitlikumatest graafikutest, mis kirjeldab temperatuuri muutusi viimase 10 000 aasta vältel, on internetis ringelnud vähemalt 2010. aastast. Ka sellel graafikul on jägitav soojenemiste alguste tsüklilisus! Meie lohutuseks näha, et tänaseks ei ole temperatuur saavutanud kaugeltki varasemate soojaperioodide rekordeid.
735 aasta perioodilisusega käivitunud soojenemistsüklite (kollased tähekesed) ajal tõusis temperatuur ≈ 4 kraadi. Hiljem tsüklite mõju vähenes ja eelmise aastatuhande alguseks muutus vaevaltmärgatavaks.
Hoopis enam peaks meile huvi pakkuma iga 2220 aasta järel käivituvate soojenemiste tsükkel, mis on senini põhjustanud temperatuuri tõusu ≈10C võrra. Võttes arvesse soojenemistsükli mõju, peaks tänaseks atmosfääri paisatud CO2 mõju kliimale piirduma vaid ≈ 0,2–0,30 C.
Meie õnneks või õnnetuseks kattus viimase tsükli algus samaaegselt alanud tööstusrevolutsiooniga, mil algas massiline CO2 paiskamine atmosfääri. See võimaldas meil omistada endale au temperatuuri tõusu tsükli põhjustamises ja asuda kulukasse võitlusse CO2 vastu.
Graafikult on näha, et igale soojenemisele järgneb üsna pidurdamatu jahenemine – kuni järgmise soojenemiseni. Ligikaudu 1000 aasta pikkune Väike jääaeg peaks meid muutma ettevaatlikumaks, sest tänane tsükkel soojendab meid uuesti alles 2220 aasta pärast!
Soojenemiste alguste sellise täpsusega tsüklilisus viitab orbitaaltsüklile. Kui elliptilise orbiidiga massiivne täht möödub Linnutee keskmes paikneva mustast august Sagittarius A (SgrA), kuumeneb ta selle koletus gravitatsiooniväljas, paisates ümritsevasse ruumi energiavoo, mis Päikeseni jõudes ergutab seal toimuvaid tuumareaktsioone.
Probleemiks, miks meie kliimateadlased seda versiooni ei usu, on koletu kaugus, SgrA paikneb meist 25 800 valgusaasta kaugusel. Võrdluseks: Päikese kaugus on keskmiselt 8 minutit 20 sekundit. Ülejäänud soojenemised on käivitanud lähipiirkonnas plahvatanud supernoovad. Kui nii, siis on tuleviku kliima ennustamises sõna astronoomidel, kel tuleb analüüsida Linnutee keskme läheduses toimuvat.
Praegune soojenemise maksimum peaks jääma 2030. aasta kanti. Seejärel algav kliima jahenemine kulmineerub järgmise, veelgi karmima ja kestvama Teise väikese jääajaga. Talved muutuvad pikemaks ja karmimaks, taimede vegetatsiooniperiood lüheneb, toasooja kulub üha enam… Till Eulenspiegeli kauged järeltulijad saavad jälle tirtsutada uiskudega Flandria kinnikülmunud jõgedel ja järvedel…
Tähelepanuta ei tohiks jätta fakti, et viimase 10 000 aasta soojenemisperioodidel, mil keskmine temperatuur ületas tänast tervelt 1–1.,5oC, saavutas oma õitsengu Rooma impeerium, Inglismaal kasvatati viinamarju, arenes Minose kultuur jne.
Ei surnud sel ajal välja jääkarud ega hülged, ei sulanud üles Gröönimaa ega Antarktika. Tänu soojuspaisumisele tõusis pisut ookeanide pind. Globaalsete sademete hulk suureneb koos globaalse temperatuuri tõusuga, sest soe õhk kannab rohkem niiskust mandrile. Ka Gröönimaal ja Antarktikas sadas lund rohkem, tasakaalustades rannikul sulavat. Suurenes haritavate maade pindala.
Üha kasvava maakera rahvastiku toitmisel tuleb meile appi CO2. Peaaegu pool taime kuivmassist koosneb ju süsinikust. Õhu CO2–sisalduse tõus ergutab väetisena enamike taimede fotosünteesi ja kasvu.
CO- ja CO2-le rohelise vesiniku lisamisega on võimalik toota sünteetilisi kütuseid, millega toota elektrienergiat ajal, mil "päike ei paista ja tuul ei puhu." Lisaks väetisele võiks roheline ammoniaak NH3 olla tulevikus ka taastuvaks energiaallikaks.
Kui täna on kombeks tuumajaamade jääksoojusega kütta merd ja jõgesid, siis tulevasi väiksemaid moodultuumajaamu planeerides tuleks põhitähelepanu pöörata kaasneva soojuse kasutamisele, paigutades need suuremate linnade lähedusse. Roheüleminek peaks toimuma vastavalt tehnoloogia arengule ja majanduslikule otstarbekusele. Sünkroonis roheenergia toodangu suurenemisega peame suutma kasutada üleliigset elektrit ka siis kui „päike paistab ja tuul puhub!"