Peaksime kodanikena tõsiselt järgi mõtlema, kas me tahame 3. märtsil anda oma häält kandidaadile, kes ei väljenda oma selget seisukohta abordi riikliku rahastamise lõpetamise osas ega plaani toetada kampaaniaid, mis tõstaksid esile traditsioonilise perekonna, juhusuhetest hoidumise ja truuduse ideaali, kirjutab Kenno Põltsam.
Eesti Haigekassale saadetus päringus palusin lihtsat vastust, et mis on see summa, millega meie vabariigi valitsus valikaborti läbivat patsienti toetab. Haigekassa esindaja vastas mulle 12. septembril järgnevalt:
Haigekassa võtab tasu maksmise kohustuse üle nende teenuste eest, mis on kantud tervishoiuteenuste loetellu ja tervishoiuteenuste eest tasumisel kasutatakse haigekassa eelarvet.
Tervishoiuteenuste loetelus on kaks omal soovil tehtava abordi teenust "Medikamentoosne abort (omal soovil)" ja "Tehisabort omal soovil", teenuste hinnad on jooksva aasta 1. aprilli seisuga vastavalt 35,34 eurot ja 136,08 eurot ning kindlustatute omaosalused vastavalt 50% ja 30%.
Haigekassa tasus nende teenuste eest 2018. aasta 9 kuu jooksul kokku ligikaudu 79 000 eurot ning nende ravijuhtude eest kokku ligikaudu 239 000 eurot.
Täiendavalt on loetelus teenused "Medikamentoosne abort (meditsiinilisel näidustusel)" ja "Tehisabort meditsiinilistel näidustustel".
Vastusest päringule selgub, et 2018. aasta esimese üheksa kuuga on meie maksumaksjate raha eest teostatud 4470 medikamentoosnet aborti ja 2509 tehisaborti omal soovil, ning nende teenuste eest on tasutud kokku 318 000 eurot. Vastusest torkab silma ka sõna "ravijuhtude", mis tähendab seda, et meie riigi tervisesüsteem käsitleb abordi puhul rasedust haigusena ning on valmis "patsienti" meditsiiniliselt abistama ja rahaliselt toetama.
Abordi küsimuses jäävad individualismi eriti käed lühikeseks, sest siin pole küsimus millist soengut kanda või mida homme selga panna, vaid siin on tegu kõige suurema hüvega – ELU. Siinkohal peaks valitsus lööma rusika lauale ja ütlema, et kui tuhanded inimesed valivad igal aastal säärase radikaalse variandi, lastes tappa oma sündimata lapse, siis vähemalt riigi poolne rahaline osalus peaks olema ümmargune null.
Me peaksime kodanikena tõsiselt järgi mõtlema, kas tahame 3. märtsil anda oma häält inimesele, kes ei väljenda oma selget seisukohta abordi riikliku rahastamise lõpetamise osas ega plaani toetada kampaaniaid, mis tõstaksid esile traditsioonilise perekonna, juhusuhetest hoidumise ja truuduse ideaali. Vastasel juhul saame taaskord valitsuse, mis rahvastikuga seotud probleeme mitte ei lahenda, vaid lausa finantseerib nende tekitamist.
Kenno Põltsam