Meie käes on Eesti rahva tulevik ja tänased otsused annavad suuna rahva füüsilisele ja vaimsele tervisele. Me peame vastanduma 1990ndate ja nullindate pinnapealsele materialismile, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Olen saanud selgeks ühe asja – ei ole mõtet vaielda emotsionaalse inimesega, kes on tunnetelainel kaotanud kontrolli elumerel hulpiva aluse üle. Solvumisest on saanud liiga paljudele inimestele elustiil ja võib juba arvata, millega see lõpeb.
Paljud solvuvad mõnest sõnast või pilgust. Inimesed on kerged solvuma, sest nende eksistentsil puudub sisu. See ei ole Elu, mida kirjutatakse suure algustähega. Lääne tsivilisatsiooni eneseteadvust või õigemini teadmatust on kujundamas põlvkonnad, kes ei ole kokku puutunud erilisemate eluraskustega. Suuresti tänu lastetutele poliitikutele, kelle kogu elu on seisnenud isikliku karjääri ülesehitamises igal võimalikul moel. Eluks on inimesed hakanud pidama oma mugavustsooni. Keha eksistentsi ülimaks eesmärgiks selles mugavustsoonis viibimise aja võimalikult pikaks venitamist. See ei ole aga hingestatud, eesmärgistatud Elu, millega antaks edasi oskust elada, millega ohverdataks end ligimese heaks ning millega tagataks perekonna, suguvõsa, rahva eksistents.
Hiljuti jäi kriipima meelt ühes kirjatükis kasutatud väljend "loll sünnituspropaganda". Autor, lastetu naisterahvas, kritiseeris isiklikust solvumisest tingituna poliitikuid, kelle jaoks on oluline rahva säilimine. Emotsionaalse inimesena valis ta enese väljendamiseks sarkasmi ja naeruvääristamise.
Lastetud inimesed leiavad oma otsuste õigustamiseks vabandusi alates soovist päästa planeet ülerahvastatusest kuni filosoofiani ja väiteni, et kaitsevad lapsi halva elu eest. Takistades neid siia maailma tulla erinevate meetoditega alates rasestumisvastastest vahenditest kuni loote ja ka praktiliselt sündinud lapse mõrvamiseni. Küsin siis neilt ja abordipooldajatelt – kas lollile sünnituspropagandale võib vastandada "intelligentse lapsetapupropaganda?"
Ei tahakski pikemalt peatuda selle solvatu arvaja kirjatükil, milles ta ei säästa värve enda valgendamiseks ja talle ebameeldivate seisukohtade esindajate mustamiseks. Rääkides aga stereotüüpidest, mida tema ja ta aatekaaslased nii väga põlgavad ja samas ise nii meelsasti viljelevad, küsiksin sedagi: kas on õiglane nimetada sünnitusmasinateks emasid, inimesi, kes on andnud elu ja seda üleval hoidnud isikliku mugavuse arvelt? Kas ei ole sapiselt küüniline rääkida emadest kui lollidest kanadest, kellega ei ole rääkida muust kui mähkmetest? Milline on see elukvaliteedi tase, millest alates on õiglane lapsi ilmale tuua?
Vastuseid oodata on asjatu ja lastetuid, solvunud inimesi ei jõua selles kirjatükis ka ümber veenda. Osutades tegematajätmistele, mis toovad kaasa traagilisi tagajärgi kogu ühiskonnale, ei ole tegemist ei alandamise ega vihkamisega. Küllap on selle asjaga nii, et inimene usub teisi ikka tegevat talle seda, milleks ta ise valmis on. Lastetuse probleem on Eestis aga terav ja ühes asjas peab lastetusepropageerijatega olema ühel nõul – sellele lahendusi leida on väga raske. Kindlasti ei taha ma aga arvata sarnaselt nendega, et iibeküsimustega ei ole vaja tegeleda ja see tuleb jätta asjast huvitatute hobiks.
Suurt iibetõusu 1990. aastate alguses on lihtne selgitada inimeste lootusega uuele elule ja tõsi see oli. Lapsed said nüüd sündida paremasse maailma. Sellele järgnenud suurt iibelangust on samuti lihtne selgitada – põhjuseks majanduslik katastroof. Parafraseerides Pühakirja võime lisada, et inimene ei ela mitte ainult leivast, vaid ka sõnumist, mis mõtestab tema elu. Selleks sõnumiks sai 1990. aastate alguses majandusliku edu kultus ja individualistlik enesehellitamine. Eesti ühiskonda juhtima asunud inimesed ei väärtustanud perekonda oma tegelikes otsustes. Kes on oma lapsi eelnevatel kümnenditel kasvatanud, teavad seda hästi omast käest. Liivi sõja ajal kahanes Eesti elanikkond 25 aastaga kolmesaja viiekümnelt tuhandelt sajale tuhandele. Pooled Eesti inimesed elasid Saaremaal. Järgmise sajandi jooksul Eesti elanikkond taastus, sest igasse maailma tulevasse inimhinge suhtuti kui Jumala kingitusse. Saatanlik arusaam "minu keha, minu valik" ei tulnud toona ühelegi terve mõistusega inimesele pähegi ja õige see on. Keegi meist ei ole oma vanemate identne koopia. Ka üsna tillukesel lootel on oma, individuaalne DNA. Igaüks meist on erakordne looming, Jumala and. Või kui keegi tahab öelda, et tegemist on Looduse anniga, palun väga. Looja on ka looduse loonud. Vaadake kas või sõna "loodus" algupära.
Oluliseks erinevuseks 1990ndate ja nullindate Eestist on praegusel ajal suure osa inimeste reaktsioon ohjeldamatule abordirallile. Selle üle, et on olemas Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks, ei või piisavalt rõõmustada, sest see organisatsioon oli esimene, mis ennastsalgavalt ja nii otsustavalt astus välja sündimata laste elude eest. Mälul on lühikesed jalad ja keegi ei meenutagi enam, millise valulise kiunumisega reageerisid SAPTK tekkimisele need, kes loodet ei pea inimeseks ja sündinud laps on takistuseks "täisväärtusliku elu" viljelemisele. Loote tapmist peetakse siiani normaalseks ka meditsiiniringkondades, mis peaksid tegelema inimeste ellu aitamisega.
Kui minu laste ema läks 1996. aastal esimese rasedusega arstile, esitas tohter talle pilku paberitelt tõstmata rutiinse küsimuse: "Kas sünnitame või tuleb abort?" "Loomulikult sünnitan," vastas tulevane ema, olles hämmastunud sellisest küsimusest. Tohter jättis kirjutamise pooleli ja tõstis imestunud pilgu "kliendi" poole: "Kuidas palun?"
Abordi tegemine on tervishoiusüsteemile tunduvalt odavam kui rasedusega tegelemine. Lastetu mehe ja naise elu on tunduvalt rõõmsam ja muredevabam kui lapsevanema elu. "Lolli sünnituspropaganda" kriitikud väidavad, et Eestis on vaja eelkõige luua tingimused laste sünnitamiseks. Soomes on välja töötatud mitmeid seadusi, mis võimaldavad vastsündinutega kodus olla ja nende eest hoolitseda. Asjata. Asjaolu, et kogu Soomes sündis eelmisel aastal vähem lapsi kui 1868. aasta nälja ajal, näitab, et Lääne ühiskond on haaratud palju olulisemast kriisist kui igapäevase leiva vajadus. Selleks on äärmine egotsentrism ja sellest tingitud pikk lapsepõlv, mis sageli ei lõpe ka pensioniea saabudes.
Kustunud lootuse Eesti elu tagasipööramiseks normaalsete inim- ja ühiskondlike suhete juurde on aidanud taastada SAPTK ning EKRE – viimane on esimene erakond, mis on võtnud tõsiselt käsile iibe- ja tagasirände küsimused. Näen nendes Elu kaitsjaid. Mulle meeldib mõlema juures põhimõte – mitte viriseda ja lootusetuses vinguda, vaid teha.
Inimese elu on kallim kui miski muu siin ilmas siis, kui selle eesmärgiks on Elu, mitte sisutühi olesklemine. Inimese elu saab sisu laste ilmaletoomise ja nende kasvatamise läbi. See maksab rohkem tiitlitest, aplausidest ja karjääriredelil teiste kõride läbinärimise läbi saavutatud ajutistest kuulsuse- või hiilguseminutitest. Karjääri ei tohi ehitada laipadele ja seda sõna otseses mõttes. Meie käes on Eesti rahva tulevik ja tänased otsused annavad suuna rahva füüsilisele ja vaimsele tervisele. Peame vastanduma 1990ndate ja nullindate pinnapealsele materialismile. See algab kodust. Kodu algab inimestest.
Esmalt ilmunud väljaandes "Konservatiivide Vaba Sõna" 19.04.2018
Päisefoto: Bigstockphoto.com