Viimasel ajal ei möödu vist päevagi, kui ei tuleks teateid uute maksude, maksutõusude või muude „riigiasjade" korraldamise kohta, mis tavainimesel kananaha ihule ajab, samas ei peeta protestihääli Eesti-stiilis demokraatias eimillekski.
„Küllap sellise olukorra tekkimise üks põhjusi on nii meie valitsuste kui ka valijate oskamatus demokraatlike protsessidega toime tulla," mõtiskleb Maarja Vaino Postimehes ilmunud arvamusloos ja lisab: „Mis siin imestada, meie võimust arusaamise arhetüübid pole seda soosinud. Kõigepealt oli võimu kehastuseks mõisnik ja mõisatega koos käiv pärisorjus, pärast seda ja sellega koos autokraatlik tsaarivõim ning seejärel nõukogude okupatsioon koos oma diktatuuriga."
Vaino toob esile Anton Tammsaare mõtte, kus kirjanik sedastab, et meil ei ole olnud aega poliitiliselt küpseks saada: „Iga demokraatilise partei liige tunneb ennast liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes on võitnud maailma. See on valitsev tõsiasi meie poliitikas. Meie oleme poliitiliselt alaealised, kes ei armasta kohuse- ega vastutustunnet."
Märkimisväärne on Vaino hinnangul ka see, et valijad ei oska protestida, ka mitte streikida, mis on nn vanas Euroopas enesestmõistetav rahulolematuse näitamine poliitiliste ja ühiskondlike arengutega. Ka õpetajate streik paraku luhtus.
„Rahvana oleme niisiis kuidagi abitud väljendama jõulisemalt seda, kui mingid otsused või suundumused on väljakannatamatud või vastuvõetamatud," nendib Vaino. Pealtnäha oleme vabad, aga sisemiselt mitte.
Kui oleks olemas vabadusemõõdik, siis ilmselt oleksid inimeste tulemused üsna nirud, arutleb Vaino. Kellel on kaelas laenud ja ei saa seetõttu lubada endale riskantseid mõtteid, sõnu või tegusid. „Kes kardab kaotada sotsiaalset positsiooni ja hea elu ohtu sattumist," märgib Vaino. „Kui hoolikalt jälgivad inimesed kas või sedagi, kelle ja milliseid postitusi võib laikida."
Kuid inimene avastabki end elamas ühiskonnas, kus „valede" vaadete pärast võid tõepoolest kaotada töö ja sõbrad, sellest ka ettevaatlikkus. „Inimesed on karjaloomad, keegi ei taha end tunda väljaheidetuna," sõnab Vaino. „Ütleb ju eesti vanasõnagi, et vaikimine on kuld – ja keskmised tulevad koju." Vanarahvas teadis ja mäletas.
Vaino juhib tähelepanu ka võimu tipptasemel olijate ümbruse taju muutumisele, kuna keskmiselt kahe aasta jooksul, nagu öeldakse, ilmneb isiku suutlikkus võimuga tipptasemel toime tulla. Paljudel hakkab „võim pähe", „avaldub see näiteks soovimatuses kuulda teiste nõuandeid, väheneb ka võime tajuda teise inimese tundeid. Ennast ümbritsetakse ainult nendega, kes „arvavad õigesti."
Reaalsustaju kaob ja „oma vigu keeldutakse tunnistamast, süüdi on alati kas teised või „olukord". Need, kes on teistsugusel arvamusel, kriitilised või „hakkavad vastu", on kas rumalad või vaenlase suuvoodrid."
„Mis oleks see imerohi, mis teeks meist ometigi poliitilised täisealised?" küsib Vaino lõpetuseks, olulise teemaga edasikulgemiseks ühiskondlikus dispuudis ning arengus.
Toimetas René Allik