Vihakõne tuleks meie leksikast välja visata. See termin on äärmiselt ohtlik, kuna see on sõnavabaduse otsene piiramine, kirjutab Malle Pärn. 

Inimese keel ja kultuur on väga tihedalt seotud, keelest oleneb kultuur ja kultuurist oleneb keel. Inimese keelekasutuse järgi saame hinnata tema kultuuritaset, ka tema olemust, tema meelsust, tema isiksust, tema eelistusi, tema valikuid. Ja valitud keelekasutus omakorda suunab inimesi gruppidesse, otsima omasuguseid, ja vastanduma teistsugustele.

Inimese keelekasutus võib olla primitiivne, kantseliitne, argine, materialistlik, aga võib olla ka kujundlik, sõnarikas, kirjanduslik, luuleline, intellektuaalne, mõttetihe. Inimese vaim ja vaimne areng määravad tema keelekasutuse. Samuti see, kas ta on ennast arendades iseseisev või on valitsevast ideoloogiast sõltuv.

Ideoloogia on paraku alati üsna kidakeelne, jäik ja piiratud. Ideoloogia tahab inimesed kujundada ühtlaseks ja kuulekaks massiks, ilma eriliste tippudeta, ilma isiksusteta. Sest mõtlev, iseseisev isiksus on võimule ohtlik igal ajastul. Teda ei ole võimalik kergesti petta, klaashelmeste või tuliveega ära meelitada. Ta oskab mõtelda ühiskondlikult ning arvestab oma eluvalikuid tehes ka rahva üldist heaolu ja kogukondlikku tervist.

Uutest sõnadest ja terminitest

On loomulik, et keel uueneb, tekivad uued sõnad ja terminid. Loomulikud, ühiskonna arenguga kaasnevad sõnad ja terminid lisanduvad keelesse sujuvalt, takistusteta, ja rahvas võtab need ka kasutusele. Tõrkeid ei teki.

Võõrsilt kunstlikult sisse toodud sõnade ja terminite suhtes tekib aga igal mõtleval ja keeletundlikul inimesel tõrge. Kui sõna ikka ei sobi meie keede, kui tal ei ole orgaanilist sisu meie kultuuris, siis me seda vastu võtta ei tohi. Nii-öelda vägisi sisse suruda, meie keelereeglid võõrastele keeltele allutada. Oma keelt tuleb kaitsta.

Uued ideoloogilised sõnad tuuakse meile sisse enamasti inglise keelest: tolerantsus, sallivus, sallimatus, avatus.

Ka paljudele olemasolevatele sõnadele uue sisu andmine on ideoloogiline keeleuuendus: euroopalikud väärtused, 21. sajandi inimene, solidaarsus, liberaalsus, ksenofoobia, võõraviha, homofoobia, rahvuslus, natsism, fašism, rassism.

Tolerantsus millegi või kellegi suhtes peaks nagu olema millegi või kellegi meist erineva või meile vastumeelsena tunduva rahumeelne talumine, samas tähenduses kasutatakse ka sõna sallivus, millele on loodud ka vastand – sallimatus.

See on üsna saamatu tõlge, sest sõna sallima kasutatakse eesti keeles negatiivses mõttes: ma ei salli. Kui öeldakse: ma ei salli seda inimest või seda nähtust – see ei ole vihkamine, see ei ole isegi mitte sallimatus, mittetalumine, see inimene või nähtus on lihtsalt ebasümpaatne. See väljendus on natuke kangem kui lihtsalt öelda: see ei meeldi mulle. Ma ei salli agressiivset lollust. See tähendab: ma ei luba seda endasse või oma vaimsele territooriumile.

On üsna kunstlik pöörata see terminina positiivseks: ma sallin. Me ei ütle ju kiituseks, et ma sallin sind. Keeles ja kõnes võib seda selliselt muidugi kasutada, aga universaalseks terminiks see ei sobi kohe mitte kuidagi. Meie oleme sallivad – on hoopis absurdne. Salliv inimene, sallimatu inimene, salliv suhtumine, sallimatu suhtumine. Ei ole võimalik eesti keeles selliseid termineid kasutada. See on alati valetamine, see teenib alati silmakirjalikku propagandat. Termin peab olema täpne, üheselt mõistetav, sõna sisule vastav.

Pole olemas jäägitult sallivat inimest, ka mitte jäägitult sallimatut. Seda me ju näeme. Need, kes nimetavad ennast sallivateks, lausa põlgavad ja vihkavad neid, kes mõtlevad teistmoodi kui nemad. Niisamuti need, keda sildistatakse sallimatuteks, võivad tegelikult olla palju sallivamad kui need kirglikud sallijad ja sallimatute mittesallijad.

Demagoogilised väljendid: vihakõne

Demagoogilised terminid eksitavad paljusid inimesi. Keeleamet peaks terminoloogia loomise ja ühiskondliku kasutamise jälgimisega tegelema.

Võtame järgmise absurdi, mida ähvardatakse lausa kriminaalseks teoks kuulutada: hate speech – vihakõne. Mis see on?

See on liitsõna, koosneb kahest sõnast : viha ja kõne. Viha on üsna jõuline tunne, aktiivne vastumeelsus millegi või kellegi suhtes.

Hate – on ju tegelikult vihkamine. Vihkamine on kestev aktiivne viha tundmine millegi või kellegi vastu.

Viha või vihkamine on alati millestki tingitud, see on alati reaktsioon millelegi, lihtsalt niisama ei vihka inimene kedagi ega midagi. Tal on olnud kurb kogemus. See vihatav on talle ehk teinud ülekohut, solvanud kas teda või tema rahvuskaaslasi, on oma käitumisega tekitanud teatud inimestes vastumeelsuse. Viha on konkreetne, vihal ja vihkamisel on kindel objekt. Kõige rohkem viha tekitab karistamatu ülekohus.

Kõne võib olla üldnimetus häälelisele suhtlemisele, meie omavaheline kõne. Kirjutatud sõna või suhtlemine ei ole kõne. See on kiri. Kirjalik sõnum. See ei saa olla vihakõne. Vihasõnum? Vihakiri? Päris naljakas, eks ole? Absurdne igal juhul.

Kuidas saab arenenud ühiskonnas automaatselt, ilma sisusse süvenemata nii-öelda üldistavalt hukka mõista mingit liiki sõnaline või kirjalik väljendus? Keegi solvus? Uurime, millest see solvumine tingitud oli? Äkki ta ise solvas seda solvajat enne? Ehk oli see solvamine vastus mingile tema teole või sõnalisele väljendusele? Ehk on seda konflikti võimalik mõistlikult lahendada? Konfliktis on ikka kaks poolt. Pahatahtlik laim näiteks ilmselgelt võib inimese vihaseks ajada? Kuidas siis saab teda vihakõnes süüdistada?

Inimkonnal on olemas igi-igavesed moraalinormid ja reeglid. Tänapäeva liberaalide loodud uued reeglid ja normid on lapsikud ja absurdsed.

Homofoobia

Homofoobia. Foobiate sõnastiku järgi tähendab see haiglast hirmu samasuguse ees. Ei saa ometi võtta üht terminit ja hakata seda kasutama hoopis teise nähtuse kohta? Tool on tool, ja mitte laud? Eks ole narr lauda tooliks nimetada? Homofoobia ei ole vastumeelsus homoseksuaalse orientatsiooni suhtes. Kui seda tahetakse kuidagi nimetada, siis tuleks selleks leida mingi muu termin. Vihkamist tähistatakse liitega mis- või miso. Näiteks: misantroop – kes vihkab inimesi, misogüün, kes vihkab naisi. Misandria – vihkamine meeste vastu. Foobia ei ole viha ega vihkamine, ka mitte vastumeelsus. Foobia on haiglaslik hirm.

Homofoobia vastand on heterofoobia – haiglaslik hirm teistsuguse ees.

Rassism

Rassistiks saab nimetada ainult seda inimest, kes vihkab teist rassi, üleni, kõiki selle rassi esindajaid, lihtsalt sellepärast, et nad kuuluvad temast erinevasse rassi, mida ta peab enda omast alamaks. Rassistiks ei saa mitte kuidagi nimetada inimest, kes kedagi teisest rassist tema halva käitumise pärast kritiseerib või halvustab. See õigus peab meile alles jääma, inimesi ei tohi sundida heaks kiitma seda, mis on neile eetiliselt vastuvõtmatu. See on vabaduse piiramine.

Ksenofoobia

Ksenofoobia on haiguslik hirm võõra ees. Seda me ju keegi ei põe, ja kui põeks, siis tuleks meiega mõistvalt käituda, ksenofoobi sõimamine või manitsemine ei kanna vilja, sest haiguse eest ei saa küll kedagi karistada. Ksenofoobia ei vii inimest kuriteoni. Pigem püüab ksenofoob vältida võõrastega kokkupuutumist.

Võõraviha

Sõna “võõras” tähistab meie keeles midagi niisugust, mis on tundmatu või vastuvõtmatu, mis ei sobi meie meelsusruumi. Niisiis, võõraviha on täiesti normaalne tunne. Positiivne. Nagu organismi vastupanuvõime haigusele. Tundmatut ei ole ju põhjust sinisilmselt usaldada? Ära hüppa tundmatus kohas vette, nii meid ju hoiatatakse.

Neutraalne sõna uue või väljast tulnu kohta on “tundmatu”. Vastupidine sõna võõravihale on võõralembus, ksenofiilia, ja see on küll negatiivne. See on see, kui eelistatakse omadele võõrast, ükskõik kas sõbralikku või vaenulikku. See on reeturite omadus. Vaenulik ostetakse sõbralikuks. Omasid põlatakse, sildistatakse, sõimatakse, halvustatakse, häbenetakse. Ennast peetakse paremaks omadest, ja võõrast samuti.

Jah, “võõras” tähendab ka külalist. Pulmavõõras, kontvõõras… Võõrustama – külalisi vastu võtma. Külalist ju ei vihata? Talle pakutakse head-paremat. Ent kui selgub, et see võõras, see külaline osutub vaenulikuks, vaat siis ei saa teda küll lahkesti vastu võtta.

Vihakõne leksikast välja

Vihakõne tuleks meie leksikast välja visata. See termin on äärmiselt ohtlik, see on sõnavabaduse otsene piiramine.

Ideoloogid tahavad seda ära kasutada, nad tahavad liigitada “vihakõne” alla iga sellise mõtteavalduse, mis on kuidagi vastuolus valitseva ideoloogiaga.

Isegi tervemõistuslik hoiatus, isegi üleskutse ettevaatusele, järelemõtlemisele, igasugune ebamugav kriitika, isegi omavaheline mõttevahetus või arutelu tembeldatakse vihakõneks. Siis oleks nagu keelatud või taunitud iga mõte, mis on vastuolus liberaalse ideoloogiaga.

Ja “võõraviha” alla saab liigitada igasuguse mure oma laste, oma rahva tuleviku pärast, tervemõistusliku põhjendatud hirmu, et tuhanded teistsuguse temperamendiga, teistsuguste kommete ja kultuuriga migrandid võivad meie elu veelgi raskemaks teha.

Aga meie suhtlusruumi oleks ometi tõsiselt vaja puhastada. Selles ei aita meid uued võõrterminid. Kasutame olemasolevaid. Kutsun inimesi üles üksteist austama. Mitte sallima, vaid austama. Kui paljud veel mäletavad, mida see tähendab?

Missugune kõne peaks olema normaalses ühiskonnas taunitav?

Pakun näiteid: pahasoovlik laimamine, ülbe mõnitamine, põhjendamatu halvustamine, alusetu sildistamine, asjatundmatu kritiseerimine, alatu valetamine, valetunnistuse andmine, omakasupüüdlik ja valelik demagoogia.

Vaadake, milline rikkus! Kui jäigaks, sisutühjaks ja mõttetuks muutub nende mõistete kõrval see õnnetu värdjalik vihakõne!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!