Advokaat Robert Sarv. Foto: ekraanitõmmis

Robert Sarv on saatnud rahanõudekirju sadadele inimestele, kes on kirjutanud kriitilisi kommentaare Rita Holmi kohta. Paljud on talle juba maksnud tuhandeid eurosid, paljud “protsessid” on veel pooleli. Kas kõik Sarve tegevuses ikka on olnud korrektne, küsib Malle Pärn.

Alustan jälle sellesama vormeliga, et mitte tõmmata enda peale kellegi teenimatult vihaseid rahanõudeid:

Püüan kirjutada võimalikult neutraalselt, ma ei taha mitte kedagi otseselt solvata. Mu eesmärk ei ole kohe mitte kuidagi mitte kellegi halvustamine, vaid püüd otsida mingitki jahutust ülekuumenenud ühiskondlikule kliimale. Kui me ometi suudaksime kainelt arutada üsna vastuoluliseks kujunenud situatsioone, kuhu me oleme sattunud!

Robert Sarv on saatnud rahanõudekirju sadadele inimestele, kes on kirjutanud kriitilisi kommentaare Rita Holmi kohta. Paljud on talle juba maksnud tuhandeid eurosid, paljud “protsessid” on veel pooleli. 

Sellepärast on vaja sel teemal ikka ja jälle rääkida. 

Sarv on öelnud pärast seda, kui aukohus tema tegevuse õigeks mõistis (ÕL): „Laimajad ja muud inimesed, kes sõnavabaduse kohtupraktikast polnud veel aru saanud, on mind süüdistanud „väljapressimises“. Nüüdseks on selge, et kõik on olnud korrektne, seda on öelnud nii prokuratuur kui ka aukohus.”

Kas kõik Sarve tegevuses ikka on olnud korrektne? 

Kas advokaat tohib oma suva järgi sildistada inimesi? Nimetada “laimajateks” neid, kellele ei meeldi tema tegevus? Mille järgi ta need inimesed laimajateks liigitab? Ta ju ise ütleb, et nad “pole sõnavabaduse kohtupraktikast aru saanud”? See tähendab: nad ei valeta, vaid väljendavad oma (tõsi, Sarve meelest ekslikke) vaateid? 

Kas ei ole siin tegemist juhtumiga, kus üks pool esitab rahanõude kommentaari eest, mis temale tundus solvavana, aga ise teeb põhimõtteliselt sedasama, mille eest ta teistelt rahatrahve sisse nõuab – solvab kommentaatoreid? Kui vale “faktiväide” loetakse laimuks, kas siis ei ole ka see “laimaja” siin laim? 

Need inimesed ei ole ju “laimajad”, neil ei ole mingit kuritahtlikku plaani Sarve “au teotada”, nad on lihtsalt väljendanud oma arvamust, lähtuvalt oma maailmavaatest ja oma eetilistest reeglitest, – need võivad inimestel olla erinevad. Ja see ei ole meil keelatud. Meil ei ole ametlikku tsensuuri. 

Nendele inimestele tundus Sarve tegevus väljapressimisena. Nendel on selline maailmavaade ja meelsus ja sellised moraalinormid ja väärtushinnangud. Mis saaks meie ühiskonnast, kui igaüks hakkaks raha nõudma iga sõna eest, mis temale ei meeldi? 

“Sõna on vaba,” kuulutas president avalikult telekaamerate ees, riigikogu saalis! Kas Sarv ei austa presidenti? 

Hea küll, aukohus otsustas, et tema tegevus on olnud meie seadustega kooskõlas. Ometi tehti talle sealsamas etteheiteid tema kirjade liiga ähvardava sisu pärast.

Loogika reeglite järgi oleks see aukohus pidanud tema tegevuse hukka mõistma, kui tema kirjade sisu neile liiga ähvardavana tundus. Just selle hirmutamise põhjal ju tema tegevus inimestele “väljapressimist” meenutas? 

Aukohus rääkis iseendale vastu, umbes nagu: “Tunnistame nõudmised õigeks, aga kirjad tuleks kirjutada viisakamalt”? 

Mille te siis õigeks tunnistasite, lugupeetud aukohus? 

Kus seaduses on kirjas, millised meil tohivad olla moraalinormid ja väärtushinnangud? Kus seaduses on kirjas, et kõik inimesed peavad elus igal sammul lähtuma justnimelt liberaalide “väärtushinnangutest” ja peavad lahti ütlema oma isiklikust haridusest, teadmistest, südametunnistusest, kultuurist, usust ja eluvalikutest? 

Enne kommentaatori süüdistamist tuleks alati kaaluda, kas inimese käitumine VÕIS äkki ISE põhjustada selle solvavana tunduva kommentaari – kas oli selleks olemas mingigi alus, või oli see tõesti ülekohtune, sest kommentaari objekt ei teinud mitte midagi sellist, mis oleks võinud omakorda kedagi haavata või ärritada. 

Kas ei peaks seda tegema ka advokaat enne rahanõude esitamist?

Kas Rita Holm on ise täiesti süütu kannataja, kas pahased kommentaarid tema suhtes on täiesti ülekohtused ja väärivad nii karmi karistamist?

Kui keegi läheb võõraste lasteaialaste juurde õpetama mingit välismaist, “uuenduslikku”, meil siiani veel ametlikult vastu võtmata seksuaalteooriat, ja seejärel propageerib seda avalikult ja uhkelt  riigitelevisiooni ühes vaadatuimas saates, siis peaks ta ilma nurisemiseta arvestama sellega, et (“tagurlikud”, nagu ta ise ütleb) lapsevanemad võivad seda hukka mõista. 

Miks nad ei tohi seda teha? Miks nad ei tohi püüda meie lapsi kaitsta mingite nendele võõraste, neile rõvedana tunduvate kveerteooriate eest? Kus seaduses on kirjas, et kveerteooriad on pühad ja puutumatud, et need peavad olema otsekohe kõikidele vastuvõetavad? 

See on maailmavaate küsimus, ja seda kaitseb meie põhiseadus. 

Ja muide, ma ei tea, kas aukohus ütles, et Sarve tegevus on olnud “korrektne”? Ma tean aga, et aukohus noomis teda liigse räiguse eest. 

Correct” inglise keeles on tõesti “õige”, aga meil peaks kehtima ikka Eesti keeleseadus. 

“Korrektne” tähendab eesti keeles korralikku, viisakat, mitte mingisse paragrahvikõverusse äramahutatavat. Korrektne on see, millele ei ole midagi ette heita. 

Mina arvan, et ka juriidika keel peaks lähtuma eesti kirjakeelest, mitte omatehtud vigasest (või otsetõlgitud) kantseliidist. 

Nii et ka tuntud ja kuritarvitatud väljend “juriidiliselt on kõik korrektne” on olemuslikult vale. Ja kasutatakse seda ilmselt seal, kus asi on korrektsusest kaugel.