Maria Joanna Madise kirjutab, et alates valikabordi seadustamisest 1956. aastal on sünni eelselt tapetud enam kui 1,5 miljonit last. Seega ületab abordi teel tapetud laste arv isegi meie praeguse rahvaarvu.
Seda võib käsitleda imena, et Eesti, mis on üks kolmest Balti riigist Venemaa kõrval ning kelle naabriks teispool Läänemerd on Soome, üldse eksisteerib. Meie rahutu ajalugu ja lakkamatud püüdlused vallutada meie alasid nii idast kui ka läänest kuni 20. sajandini välja lõid keerulised tingimused oma eriilmelise keele ja kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks. Kuid sellele vaatamata oleme suutnud seda teha.
Eesti sai esmakordselt iseseisvaks 1918. aastal, kuid kaotas oma suveräänsuse 1940. aastal, mil meid liideti Nõukogude Liiduga. Alles 1991. aastal õnnestus meil oma iseseisvus taastada. Nüüd üritame me taaskord 1,3 miljonilise rahvastikuga riigina navigeerida oma võimsate naabrite vahel, olles seejuures mõjutatud sõja lähedusest ning seistes silmitsi järjekordse kriisiga. Seekord on aga tegemist rahvastikukriisiga, mis on põhjustatud enesehävituslikest tegudest, mitte aga välisvaenlase poolt.
Nagu ka teiste riikide puhul, mis kerkisid esile pärast raudse eesriide langemist, olid perevaenulikud seadused nõukogude perioodi pärand. Nüüd aga kirjutatakse rünnakud elu ja perekonna vastu uuesti meie iseseisvate riikide seadustesse. Kommunistlik programm, mille sihtmärgiks on perekond, tõstab seekord pead Läänest.
Isegi abielu ümbermääratlemine mullu juunis, mis võis näida erandina selles mustris, on tegelikult nõukogude projekti pärand, mille eesmärgiks on hävitada perekond. See projekt sai alguse abielulahutuse seadustamisega 1917. aastal, kohe pärast seda kui enamlased võimule tulid. Sellele järgnes abordi seadustamine 1920. aastal ja prostitutsiooni ja homoseksuaalsete suhete dekriminaliseerimine aastal 1922. Ühtlasi hakati 1920ndate alguses õpetama koolides seksuaalkasvatust. Muidugi võeti see programm Läänes üle kultuurimarksistide kannatliku töö tulemusena.
Samasooliste "abielu" seadustati Eestis 2023. aasta juunis. Sellele eelnesid samasooliste "abielu" toetajate poolt dramaatilised pingutused selle nimel, et hoida ära referendum selles küsimuses, kuna selle tulemus oleks olnud ebakindel.
Tegelikult tähistaski 2023. aasta juuni kümne aastase lahingu lõppu, mille käigus seisid kodanikuühendused [eelkõige SAPTK – toim.] ja konservatiivsed parlamendisaadikud vapralt vastu katsetele abielu ümber määratleda. See oli võitlus, millesarnast pole nähtud selle noore riigi ajaloos.
Just enne suvepuhkusele minekut mullu juunis otsustas uus valitsus suruda usaldushääletuse teel läbi seaduse, mis võimaldab sõlmida samasooliste "abielusid". Kuigi tegemist on moraali küsimusega, määratleti abielu ümber hääletusega, millega kinnitati oma usaldust valitsusele.
Eestis lõppevad juba praegu pooled abielud lahutusega ning enamus lapsi sünnib väljaspool abielu, kuid samasooliste "abielu" läbisurumine on viinud võitluse pereväärtuste eest täiesti uuele territooriumile. Paratamatult võetakse nüüd kurss ka sellele, et kirjutada seadustesse ka seksuaalkasvatus, mis propageerib homoseksuaalset elustiili ja sooideoloogiat.
Kaks konservatiivset parlamendisaadikut tellisid hiljuti küsitluse, et näha, kuidas on avalik arvamus muutunud esimesel aastal pärast samasoolise "abielu" seadustamist. Küsitlus näitas, et kui korraldada täna referendum abielu määratluse osas, siis 51 protsenti vastanutest hääletaks endiselt selle poolt, et seadusliku abieluna tunnistataks ainult ühe mehe ja ühe naise liitu ning ainult 33 protsenti vastanutest toetaks abielu määratlemist "sooneutraalsena". 8 protsenti vastanutest aga ei osaleks üldse referendumil ning veel 8 protsenti ei osanud öelda, kuidas nad hääletaksid.
Kuid hoiakud on muutumas ning kehtiv seaduslik olukord kujundab avalikku arvamust peagi samasooliste "abielu" kasuks.
Sellisel toorel jõukasutusel, mida samasooliste "abielu" seadustamine kahtlemata oli, on olnud meie väiksele riigile sügavalt polariseeriv mõju. Lisaks sellele on rakendatud ka arvukalt perevaenulikke majanduspoliitikaid, mis on eriti ebasoodsad suurte perede jaoks. Kõik see kokku on lükanud Eesti suhteliselt lühikese aja jooksul üha kaugemale enesehävituse kursile, nii et sellest taastumiseks on väga vähe lootust.
Karm tõde on see, et sündimus on langenud rekordmadalale, samas kui abortide määr on püsivalt kõrge. 2023. aastal tapeti Eestis abordi läbi 3398 last. Aastatel 2022 ja 2021 oli vastav näitaja 3466 ja 3356.
Eesti seadus lubab valikaborte kuni 12. rasedusnädalani ning teatud juhtudel ka kuni 22. rasedusnädalani (nt kui eksisteerib oht ema tervisele, lapse võimaliku puude korral või kui ema on noorem kui 15 või vanem kui 45). Riik rahastab 50 protsenti iga meditsiinilise abordi maksumusest (17,67 eurot 35,34 eurost) ning 70 protsenti iga kirurgilise abordi maksumusest (107 eurot 152,84 eurost). See on siis inimelu hind riigis, mis üritab ellu jääda!
Eelmisel aastal sündis 10 769 last, mis on madalaim näitaja alates sellest kui 1919. aastal hakati rahvastikuandmeid esmakordselt koguma. Kui võrrelda eelmisel aastal sooritatud abortide arvu elussündide arvuga, siis selgub, et peaaegu 24 protsenti Eesti lastest tapeti enne kui nad said sündida.
Selle taustaks on asjaolu, et pärast iseseisvuse saavutamist 1991. aastal on Eestis tapetud üle 330 000 lapse ning alates 1956. aastast, mil Nõukogude Eestis seadustati valikabordid, on enam kui 1,5 miljonit last kaotanud oma elu abordi läbi. See arv on suurem meie praegusest rahvastiku arvust.
Abort on muidugi moraali, mitte rahvastiku küsimus. Sellegipoolest, kui meie juhid otsivad lahendusi meie tänasele rahvastikukriisile ning üritavad meeleheitlikult mõelda välja (soodsaid) viise laste sündimise propageerimiseks, siis ei soovi nad seejuures välja pakkuda ilmselget lahendust, milleks on juba olemasolevate laste tapmise rahastamise lõpetamine.
Loomulikult eelnes perekondade kriisile usukriis. Ning ilmselt pole seda peamist kriisi kusagil selgemalt näha kui ühiskonnas, kus viissada aastat protestantlust juuriti välja viiskümmend aastat valitsenud kommunismi poolt. Eesti on nüüd üks kõige sekulaarsemaid [ilmalikumaid – toim.] riike maailmas. Üle 70 protsendi rahvastikust ei ole ole oma usulise kuuluvuse osas kindel või ei oma üldse mingit usku.
Ühiskond, mis on kaotanud arusaama Jumalast, kaotab ka arusaama inimeseks olemisest – ehk siis arusaama Jumala näo järgi loodud inimelu pühadusest. Samuti ei mõisteta, et abielu on loodud laste saamiseks ja harimiseks.
Sellegipoolest, isegi sellises pimeduses on endiselt valla edasiviiv rada, mida valgustab Kristuse valgus. Sellel käimine nõuab aga meeleparandust, oma eksimuste heastamist ning pöördumist Jumala korra poole, mida Ta on ette näinud meeste, naiste ja nende laste jaoks.
Selle artikli algne versioon avaldati ajakirjas The Academy Review, mis on Johannes Paulus II Akadeemia väljaanne. Artikli toimetatud versioon avaldati väljaandes LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher.