Sellal kui sotsioloogid ja politoloogid üritavad sõnastada tuumkonflikti, elavad polariseerivad ja kirglikke debatte tekitavad poliitilised teemad ühiskonnas oma elu. Veiko Vihuri vaatleb mõnda märksõna, mis paneb poolt valima, nii et vahel satuvad üldiselt sarnastegi vaadetega inimesed vastandlikesse leeridesse.
Segastel ja rahututel aegadel üritavad sotsioloogid ja politoloogid, kuid samuti valitsused ja poliitikud meeleheitlikult aru saada, mis ühiskonnas lahti on. Miks inimesed pole rahul? Miks lõhestavad teatud teemad ühiskonda? Miks pulbitsevad online-väljaannete kommentaariumid ja erinevad sotsiaalmeedia kanalid "vihakõnest" ja vandenõuteooriatest, miks peetakse tuliseid vaidlusi ja murendatakse ühiskondlikku üksmeelt?
Vabandust, aga see ongi pluralistlik ühiskond – meeldib see meile või mitte. On rõõmustav, kui mingid teemad inimesi positiivses mõttes ühendavad. Laulva revolutsiooni päevil kõikusid eestlased päevade kaupa ühes taktis ja jorutasid üksteisel käest kinni hoides: "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään…" Kuid tegelikult koosnes ka toonane ühiskond väga eripalgelistest inimestest.
Facebook, Twitter ja muud sotsiaalmeedia platvormid on andnud võimudele suurepärase võimaluse oma kodanike arvamusega tutvuda. Kui varem tuli organitel huvi pakkunud kodanike ruumidesse või korterisse paigutada "lutikas" või kuulata pealt telefoni, siis nüüd kasvab üle ilma mühinal nende inimeste hulk, kes tegutsevad sotsiaalmeediamaastikul oma nime ja näopildiga ning lobisevad varjamatult oma vaadetest ja mõtetest. Kui vaid jõuaks kõiki neid jälgida! Õnneks on olemas masinad, mis midagi ei unusta.
Asja teine külg on see, et inimestele on tasuta kätte antud platvorm, kus nad saavad oma ideid ja mõtteid vahetada, millegi poolt või vastu agiteerida, ka oma eelarvamusi, libauudiseid ja kuulujutte levitada, ning mitte keegi ei saa neid seejuures takistada. Ka terroristid kasutavad mõnuga sotsiaalmeediat. Mõned nördinud valitsused – näiteks Saksamaa valitsus – nõuavad nüüd, et sotsiaalmeediakanalid seaksid sisse tsensuuri, sest ideede vaba levitamine on osutunud ohtlikuks.
Eestis on defineeritud uus tuumkonflikt. Umbes aasta tagasi kirjutas politoloog Tõnis Saarts, et kui enne oli Eesti poliitika tuumiklõhe seotud Venemaa küsimusega ja erakonnad jaotusid selgelt kas venevastaseks või vene-neutraalseks, siis nüüd ollakse sisenenud uude ajajärku, mida iseloomustab konservatiivsuse ja liberaalsuse vastandus. 2016. aasta kaks suurt sündmust – nii Brexit kui Donald Trumpi saamine USA presidendiks – on andnud põhjust rääkida eliidivastaste meeleolude ja populismi levikust.
Tegelikult ei ole ka Venemaa-teema kuhugi kadunud. Üha enam peetakse läänes – vähemalt juhtivate poliitikute seas ja peavoolumeedias – oma ebaõnnestumistes süüdlaseks luuravat, saboteerivat ja niite tõmbavat Venemaad. Kuid polariseerivaid teemasid või konflikte on ühiskonnas rohkemgi – võime rääkida vastandustest globalism ja rahvuslus, pahem- ja parempoolsus, sekulaarsus ja religioossus, egalitaarsus ja elitaarsus jne.
Seetõttu tekkis mõte esitada väike (ja üsnagi suvaline) valik mõnedest poliitikasse ja ühiskonnaellu puutuvatest märksõnadest, mis inimeste seas vastakaid reaktsioone, polariseerumist ja vahel ka kirglikke vaidlusi esile kutsuvad. Nende üle mõtiskledes saame ka ennast paigutada erinevatele telgedele ja teadvustada, milliseid vaateid me esindame.
LIBERAALNE DEMOKRAATIA on maailma valgus, inimkonna lootus ja ajaloo lõpp. Liberaalse demokraatia toetajate eesmärk on inimese vabastamine ja progressiivne, õiglane ühiskond, kus kõikide õigused leiavad võrdset tunnustamist. Ja need õigused laienevad pidevalt! Selle narratiivi juurde kuulub väide, et Eesti on osa lääne väärtusruumist ning peab seetõttu aktsepteerima inimõigusi ja teisi läänelikke või euroopalikke väärtusi. Seda õilsat, humanismist ja vabadusest kantud maailmakorda ohustavad igat masti populistid, marurahvuslased, autoritaarsed süsteemid – tänapäeval eriti Putini Venemaa. Kõnealune narratiiv domineerib lääne peavoolupoliitikas ja peavoolumeedias. Eestis on eriti sotsiaaldemokraatidest poliitikud (näiteks Eiki Nestor) armastanud rääkida avatud ja suletud maailma vahelisest võitlusest.
PUTINI VENEMAA on kurjuseriik Mordor, mis püüab taastada vene šovinismil põhinevat autoritaarset impeeriumi. KGB-taustaga autoritaarne juht Vladimir Putin on kaval ja ohtlik mängur, kes ei valmistu mitte ainult oma naabreid ründama, vaid õõnestab ka lääne demokraatiaid, tehes seda rahvuslasi, populiste, konservatiivseid kristlasi ja muid äärmuslasi oskuslikult ära kasutades. Piltlikult öeldes: Putin käis isiklikult Kölnis varjupaigataotlejaid saksa naiste käperdamisele üles kihutamas ning just tema häkkis USA demokraatide arvutitesse, et Trumpi presidendiks aidata. Ta on kõikvõimas ja kõikjalviibiv. Kus iganes juhtub nurjatust, on mängus tema käsi. Sellist pilti Venemaast ja Putinist on eriti viimasel ajal jõuliselt ära kasutatud ka Eesti poliitikas, kui on soovitud oma poliitilisi oponente või lihtsalt teistsugusel seisukohal olijaid demoniseerida.
Samas leidub ka neid, kelle arvates võib just AMEERIKA ÜHENDRIIKE võrrelda Mordori kurjuseimpeeriumiga ja pidada seda supervõimuks, mis sirutab oma ahned kombitsad kogu maailma kohale ja pommitab terveid maailmajagusid "demokraatiasse", eriti muidugi seal, kus leidub naftat ja muid strateegilisi maavarasid. USA üksusi ja sõjalaevu võib leida nii Euroopast, Lähis-Idast kui Aasiast. See riik on nagu Ilmutusraamatu Paabel, kellega "on hooranud kogu maailma kuningad". Ameerika-vastasus (USA kui röövelliku kapitalismi lipulaev) on olnud omane paljudele vasakpoolsetele aktivistidele. Kuid president Barack Obama ametiajal muutus USA paljuski just pahempoolsete ideede (nt homoideoloogia) levitajaks kogu maailmas, mistõttu liberaalsesse demokraatiasse ja progressi uskujate meelest oli Obama Ameerika otsekui särav majakas. Seevastu täna algav Trumpi ajastu tõotab nende jaoks süngeid arenguid.
Valdava osa eestlaste jaoks on USA pigem positiivne riik, sest suudab ainsana aidata meid Mordori ehk Venemaa vastu. Meie põlisvaenlane on idas ja sellega on kõik öeldud. Seetõttu on suurel osal eestlastest ükskõik, mida USA mujal korda saadab või mida ta Eesti riigilt nõuab vastutasuks – olgu või homoabielu kehtestamist. Peatähtis, et meid kaitstaks meie põlise vaenlase vastu.
EUROOPA LIIT seostub tugevate rahvusriikide pooldajatele ebaefektiivse bürokraatia ning mittelegitiimsete võimuambitsioonidega (kurss üha suuremale föderaliseerumisele). On neid, kes näevad EL-is üht vaheastet globalistide plaanis maailmavalitsuse sisseseadmiseks. Igal juhul tähendab föderaliseeruv EL nii liikmesriikide suveräänsuse kahanemist kui suurenevat demokraatiadefitsiiti. Poliitilisel peavoolul on üha raskem oma nägemust ellu viia – seda vastustavad nii rahvuslased-patrioodid kui demokraatiat hindavad inimesed. Ühtsete mängureeglite juurutamine ajalooliselt ja kultuuriliselt erinevates liikmesriikides ei taha hästi edeneda ning viimase aja mullistustes (nn rändekriis ja Brexit) on idee ühtsest Euroopast hakanud murenema. Aga kas seda monstrumit võiks võrrelda Ilmutusraamatu metsalisega, kes oli saanud surmavalt haavata, ent võika ime läbi "tema surmahaav paranes"? Saame näha.
Siinkohal tuleks mainida ka UUT MAAILMAKORDA (inglise k New World Order, lühend NWO), mida ehitavad öeldavasti globalistid-rahajuudid, kes väidetavalt tegutsevad oma eesmärkide elluviimisel nii salaühingute ja spetsiifiliste organisatsioonide kui mitmesuguste rahvusüleste struktuuride ja võimukeskuste (nt ÜRO, Euroopa Liit) kaudu. Nende eesmärgiks peetakse ülemaailmse valitsuse ja ühetaolise valitsemiskorra (uus maailmakord) sisseseadmist ning elanike laiade masside allutamist selle valitsuse kontrollile. Selle plaaniga seostatakse näiteks eraisikute valduses olevate tulirelvade leviku piiramist ning soovi kaotada käibelt sularaha ja võtta kasutusele elektrooniline raha. Räägitakse inimeste kiibistamisest, mis toob jällegi meelde Ilmutusraamatu ettekuulutuse "metsalise märgist", mis pannakse inimese otsaette või paremale käele, et "keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kellel on märk". On ütlematagi selge, et kõik need sammud suurendavad inimeste sõltuvust valitsusest või kehtivast režiimist, nagu ka digitaalse tehnoloogia üha ulatuslikum juurutamine. NWO-st rääkijaid peetakse tavaliselt vandenõuteoreetikuteks, kuid eks ütleb vanasõna, et kus suitsu, seal tuld.
Üheks emotsionaalseks teemaks on JUUDIRIIK IISRAEL, mis on ühtedele juutide kui "valitud rahva" üleoleku ja ülbe toimetamise märgiks, teistele – iseäranis teatud kristlikele vooludele – aga märk Jumala tõotuste täitumisest. Pahempoolsete vaadetega inimesed kalduvad Iisraeli-Palestiina konfliktis toetama pigem araablasi, keda nende veendumuse kohaselt juudiriik kõikepidi rõhub. Kuna osa Iisraeli-Palestiina alade araablastest on kristlased (katoliiklased, ortodoksid, luterlased jne), siis on mitmed ajaloolised kirikud Iisraeli kui riigi käitumise suhtes reserveeritumad. Ultraortodokssetele juutidele on kristlased muidugi uskmatud jäledikud, mitte armsad usuvelled. Iisraeli pooldajad (sh kristlikud sionistid) püüavad lääne inimeste tähelepanu juhtida sellele, et Iisrael on ainus Lähis-Ida demokraatia ning võitleb seal sama jõu vastu, mis ohustab ka läänt – selleks on nimelt fanaatiline ja äärmuslik islam.
Tõesti, suure osa eurooplaste jaoks on ISLAM vastuolus lääne väärtustega – nii kristlike kui sekulaarsete väärtustega. Juba Francis Fukuyama tõdes, et ainsa ühiskondlik-ideoloogilise süsteemina on tänapäeva maailmas esitanud liberaalsele demokraatiale väljakutse islam. Kuivõrd läände, eriti just teatud Euroopa riikidesse elama asunud moslemid on ilmutanud soovimatust integreeruda ning on oma usu- ja hõimukommetele jonnakalt kindlaks jäänud, võib karta pingete ja kokkupõrgete kasvu nendes ühiskondades. Sellele aitab kaasa islamiterrorism, mis on muutunud Euroopas juba igapäevaseks nähtuseks ning millega soovitataksegi "ära harjuda". Välistada ei saa Euroopa järk-järgulist islamiseerumist – see protsess on juba täiesti vaadeldav. Moslemite sisserännet toetavad multikultuursuse ideoloogia pooldajad, kes näevad lääne traditsioonilises ühiskonnakorralduses peaasjalikult ebaõiglust ja rõhumist (kristlus, patriarhaat, valgete ülemvõim jne) ning soovivad seda "kultuuririkastamise" teel muuta. Teisalt on range islami kokkusobimatus tänapäeva lääne elukorraldusega andnud immigratsioonivastastele – olgu nad mitteusklikud või kristlased – tugeva argumendi.
KRISTLUS – religioon, mis paljude tänapäeva eestlaste arvates toodi meile tule ja mõõgaga ning on seetõttu meile peale surutud võõras usk. Paradoksaalselt heidetakse "tule ja mõõgaga toodud" kristlusele ette, et see õpetab teise põse ettekeeramist, s.t allaheitlikkust, mistõttu pole sellest võitluses islami sissetungiga kasu. Euroopa kristlus näib tõesti olevat lahustunud religioosse värvinguga humanismiks ning leidub kirikuid, kuhu oodatakse moslemeid palvetama ning märgitakse nende abistamiseks koguni Meka suund kirikuseinale. Lääne kristlusel näib puuduvat sütitav-innustav säde – teatud erandid välja arvata – ning ta tiksub vaikselt koos kogu pehmostunud ja mahakäinud heaoluühiskonnaga väljasuremise poole. Eestis suudab kristluse teema siiski esile kutsuda kirglikke arutlusi, nagu viiksid ordurüütlite väed ikka veel sunniviisil massristimisi läbi.