Eestis on raudse järjekindlusega paika pandud välispoliitilised konstandid ja "jagatud väärtuste miinimum". See on tekitanud olukorra, kus reaalne mõttevahetus Eesti välispoliitika suundumustest lihtsalt puudub, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Ühes hiljutises saates "Fookuses" rääkisime Eesti iseseisvusest. Arutlesime, kuidas riikliku iseseisvuse kriteeriumite, nagu iseseisva seadusandluse, välis- ja kaitsepoliitika, rahanduse ja – olusid arvestades – võimalikult autonoomse majanduse, järgi pole Eesti sugugi iseseisev riik.
On üllatav, kuidas Objektiivi veergudel suhteliselt äraleierdatud teema sai seekord väga paljude lugejate tagasisidet. Olen saanud isiklikku tagasisidet mitmetelt inimestelt, kes ütlesid, et see oli suurepärane käsitlus. Teised, nende hulgas isegi Andres Herkel oma Postimehe artikis, mainisid "Fookuses" saadet näitena "jagatud väärtuste miinimumi" ründamisest ning suisa Viktor Kingissepa laadis "kõikide meie saavutuste" kahtluse alla seadmisest.
Mõeldes Herkeli ja mõnede teiste reaktsioonide peale, ei saa kuidagi üle muljest, mida ma saates ka repliigi korras väljendasin, ent mis käesolevas vajab süvendamist.
Eesti erakondlik ja poliitiline maastik on nimelt algusest peale paika pandud globaalsete mängijate poolt ning siin kehtivad konstandid, mida tuleb järgida kõikidel, sõltumata erakondlikust kuuluvusest – eelkõige seisab "jagatud väärtuste miinimumi" hulgas tingimusteta orienteeritus NATOle ja Euroopa Liidule.
See on kaasa toonud õhkkonna, kus reaalset diskussiooni välispoliitika alternatiividest ei esine. Alternatiivid pole üksnes summutatud või sordiini all, vaid poliitilises arutelus need puuduvad.
Eesti välispoliitika ainuõiget suunda ja selle üle käidavat arutelu ohjavad ja valvavad mitmed välispoliitika ülempreestrid, nagu Matti Maasikas ja rahvusvahelisest sahkerdajast poliitik Eerik-Niiles Kross. Lisaks neile ka oluliste väljaannete ja välistoimetuste juhid ning, last but not least, Eesti kaks viimast presidenti, kes pahemliberaalse maailma aplausi saatel pühitseti vastavalt Eesti muutumatu välispoliitilise orienteerituse ülempreestriks ja ülempreestrinnaks.
Ilvese ja Kaljulaidi õnnistusel on Eesti välispoliitilise arutelu ümber ehitatud raudne eesriie. Sama ühepoolset ja alternatiivivaest mõttevahetust Eesti kui eeskujuliku liiduvabariigi välispoliitika suundumustest ja võimalustest võis kohata ilmselt viimati komsomoli aruteluõhtutel, Noorte Hääle toimetuses ja EKP koridorides. Meie välispoliitikast on saanud pioneeride palee.
Väikseimatki võimalust, et Eesti hakkaks kasvõi mõnes pisidetailis pioneeride palee ettenähtud liinist kõrvale kalduma, võtavad vastu Eerik Niiles Krossi karmid hukkamõistukõned.
Isegi mõne minimaalse detaili muutumise ohu puhul jookseb ebademokraatlikult Eesti presidendiks määratud Kersti Kaljulaid välismaa prominentsete väljaannete juurde kurtma ja vabandama ning paaniliselt kinnitama mõjukatele mõttekodadele ja globalistlikele ringkondadele, et Eesti kesksed konstandid on kõigest hoolimata paigas.
Välispoliitiline kramp on seda silmatorkavam, et erinevalt matemaatilistest ja moraalsetest tõdedest, mis on oma olemuselt objektiivsed, on Eesti välispoliitiline kurss täiesti debateeritav ja ajas pidevalt muutuv.
Meie praeguste tipp-poliitikute seas on mitmeid, kes alles mõnikümmend aastat tagasi laulsid hoosiannat sotsialistlikule internatsionaalile, sarjasid Ameerika kapitalistlikku imperialismi ning pidasid halvaks onu Sämmi pommidega kaunistatud kaabut.
Täna on onu Sämmist saanud Eesti iseseisvuse vundament, tema kaabust aga uue pioneeride palee kohale tõmmatud vihmavari.
Nii nagu eelmise pioneeride palee ajal ei tohtinud rääkida Molotovi-Ribbentropi paktist, nii pole täna soovitatav rääkida Teherani ja Jalta konverentsidest, mille tulemusel loovutasid meie tänase vabaduse garandiks peetavad Ameerika Ühendriigid Baltikumi ja Poola Nõukogude Liidu koosseisu, olles ühes Inglismaaga eelnevalt teinud seda Soomega.
Samuti pole tänapäeval sünnis kahelda NATO viienda artikli rakendumises, juhul kui Venemaa peaks osaliselt USA enda provotseerimisel ründama miljoni inimesega miniriiki, mille riigieelarve moodustab umbes kümnendiku kogu Apple'i eelmise aasta kasumist. Ei, mitte käibest. Kasumist.
Märkimisväärne on see, et Eestis puudub diskussioon, millistest põhimõtetest lähtudes peaks NATO koostöös liikuma; kas tuleks meil osaleda kõigis liitlaste rahvusvahelise õiguse vastastes rünnakutes või mitte.
On mõeldamatu, et keegi asetaks küsimuse alla, kas poleks Eestile üldse parem nö Soome mudel, kus 200 km Peterburist jäädakse erapooletuks ning panustatakse jõuliste kaitsejõudude ülesehitamisele, samal ajal aga nauditakse transiit- ja tootjariigina kosuva idakaubanduse hüvesid.
Kõik eelnev peaks ühel iseseisval ja vabal maal olema legitiimse diskussiooni osa, mitte neurootiliselt ühte ja sedasama globalistide laulu laulva pioneeride palee rühmajuhtide poolt hereesiaks ja oportunismi sooks kuulutatud mõeldamatus.
Hea näite pioneeride palee muutumatutest põhimõtetest pakub üks mõtteline eksperiment.
Asetage välisministri toolile erinevate erakondade erinevaid poliitikud, EKREst kuni sotsialistideni välja, ja vastake järgnevale küsimusele: mis Eesti välispoliitikas erinevate isikute ja nende poolt esindavate erakondade valitsuse all muutuma hakkaks? Siin räägin tõelistest muutustest, mitte Kaja Kallase või Kersti Kaljulaiu poolt aetavatest fantaasiatest ja hirmujuttudest.
Vastus on ilmne. Mitte midagi olulist.