Selle asemel, et näha euroskeptitsismi põhjust Euroopa juhtkonna mandumises ning seostada USA-vastasust globalistide sigaduste üha laiema ilmsikstulekuga, süüdistab KaPo Venemaa mõjutustegevust ja rooskab “rahvuspopuliste” ja “äärmuslasi”. Nii käitudes järgib KaPo peaaegu joone pealt rahvusriikide veendunud vaenlase Guy Verhofstadti ja tema “Euroopa manifesti” soovitusi, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Käesoleval nädalal avaldasime Objektiivis artikli, milles ajaloolane Jaak Valge võrdleb juunikommunist Johannes Vares-Barbaruse ja 2012. aasta “Euroopa manifesti” autorite Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti vaateid ja tuvastab nende vahel hämmastavaid sarnasusi.

Sarnase võrdluse võiks teostada ka Euroopa Manifesti ja KaPo aastaraamatu vahel. Cohn-Bendit ja Verhofstadt kirjutavad: “Ja peamine, häbistagem populiste, kes väidavad, et nemad teavad, mida rahvas mõtleb. Poliitikuid, kes järgivad oma valijate madalamaid instinkte, selmet juhtida neid suunas, mis meid ülendaks. Demokraatia tähendab avalikust arvamusest eespool olemist, mitte selle pimesi järgimist puhtalt oportunistlikel või valimistaktikalistel kaalutlustel.”

Avalikust arvamusest eespool olemist on KaPo serveerinud oma seekordses aastaraamatus ja eelkõige selle esitlemisel: “Pagulasvoogu hirmu õhutamiseks ära kasutavad rahvuspopulistid on üldjuhul meelestatud euroopaliku, liberaalse ja salliva maailmavaate, aga ka Euroopa Liidu, USA ja NATO vastaselt. Seega on Vene propaganda neile paradoksaalselt sobiv infoallikas ja “liitlane”,” öeldakse KaPo aastaraamatus ning jätkatakse: “Ukraina sõjast põhjustatud terav kriitika Venemaa pihta on asendumas hirmuga pagulaste ees.”

Kuigi KaPo peadirektor Arnold Sinisalu tõdeb aastaraamatu eessõnas, et “pagulaste sekka püüavad end peita terroristid ning võib-olla mõnel juhul on üpris keeruline eristada tõelist abivajajat võimalikust julgeoleku ohustajast”, jääb peale siiski aastaraamatus korduvalt väljendatud murelik toon, et avalik arvamus ei pea Venemaad enam piisavalt suureks ohuks ning pidev Venemaa kriitika on asendunud pigem Euroopa institutsioonide ja meie enda valitsuse tegematajätmiste kriitikaga. KaPo on mures, et hüsteeria Venemaa suunal vaibub ja on asendumas euroskeptitsimiga.

Selle asemel, et näha euroskeptitsismi seost reaalsete faktidega ja nende üha laiema ilmsikstulekuga, süüdistab KaPo aga vähemalt retoorika tasandil Venemaa mõjutustegevust.

Kuhu on jäänud avaliku arvamuse nihke põhjustena Euroopa Liidu peataolek massilise ja kaootiline sisserände ees, mille on paljuski põhjustanud USA ja tema liitlaste esile kutsutud sünteetilised revolutsioonid Põhja-Aafrikas? Miks ei nähta üldise USA-kriitika põhjustena USA enda poolt tekitatud kaost Süürias, mille algfaasis kutsus lääneliitlaste propaganda toona veel vähetuntud ISIS-t hellitavalt Süüria vabadusvõitlejateks?

Miks ei räägita liitlasvägede põhjustatud totaalsest kaosest Iraagis, mis Tony Blairi tsiteerides teostati – don`t insult my intelligence – valedele luureandmetele tuginedes ja millest võrsus protestina äärmusislamistlike rühmitusi nagu seeni peale vihma?

Kas need viimased paar lauset on KaPo arvates Venemaa propaganda? Ilmselt küll. Võin teid aga lohutada. Minu andmed ei pärine Venemaa uudistekanalitest, mida ma ei tarbi üldse, vaid lääne peavoolumeedia ja blogosfääri sünteesist. Meediatarbimisel kehtib banaalne printsiip: kellel silmad on, see vaadaku.

Kas peaksin ma kodanikuna KaPo arvates siiralt uskuma, et meie suur transatlantiline vend, kes “valedele luureandmetele tuginedes” peksab segamini terve Eufrati ja Tigrise vahelise ala, põhjustades enneolematu humanitaarkatastroofi ning kelle president ja mitmed riigidepartemangu võtmeisikud on samal ajal avalikult seotud naftagigandiga Exxon Mobil, käis tõepoolest Iraagis isetutel kaalutlustel demokraatiat ja läänelikke väärtusi importimas?

Loomulikult võib sama soojaga küsida, kas ma pean Venemaad mingiks hagiokraatiaks, pühakute valitsuseks, mis edendab isetult kristlikke väärtusi ning ainsat ja õiget usku? Ei, kaugel sellest. Minu suhtumine Venemaasse on vägagi umbusklik ja reserveeritud. Samas tean ka seda, et kui Vladimir Putin toetab mehe ja naise abielu ühiskonna alustalana, siis ei lähtu ta siin spetsiifiliselt venelikest väärtustest, vaid käitub lihtsalt aruka riigijuhina, üritades kindlustada oma rahvale tulevikku. Samamoodi peaks talitama kõik riigijuhid. See on elementaarne riigivalitsemise praktika, millest on võinud taganeda vaid täieliku intellektuaalse ja moraalse mandumise teel kulgev lääne tsivilisatsioon. Kõik teised – taoistidest ja hinduistidest putinistideni pole seda elementaarset printsiipi ja praktikat unustanud.

Tean seda, et kui Putin jaatab Newtoni mehhaanika printsiipe, siis pole minul põhjust neid eirata puhtalt selle pärast, et Putin neid jaatab. KaPo tunneb aga muret, et meil pole enam piisavat Vene-hüsteeriat. Seda puudujääki annab propagandaga kõvasti parandada. Kommentaari lõpus vaatlengi, kuidas vahendab KaPo aastaraamatu presentatsiooni meie rahvusringhäälingu “Aktuaalne kaamera”.