Samal ajal, kui Urve Eslase hinnangul ulatuvat Objektiivi allikad Kremli propagandani, näivad tema enda sidemed viivat CEPA kaudu otsapidi USA sõjatööstuskompleksi ja -kaitseministeeriumini, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.  

Urve Eslase artikkel Objektiivi kohta paigutub ühte kindlasse konteksti: selleks on lääne meediaruumis vahetult peale Trumpi valimist algatatud infooperatsioon, mille avapauguks oli Washington Posti artikkel 24. novembril, kaks nädalat ja kaks päeva peale Trumpi valimist presidendiks 8. novembril.

See artikkel tegi kahte asja:

1) kinnistas avalikku keelepruuki termini "fake news" ehk libauudised,

2) viitas allikale PropOrNot, kus eelnevalt oli avaldatud 200 internetilehest koosnev nimekiri, mis väidetavalt levitavad Vene propagandat ja niinimetatud libauudiseid.

Eslas ise mainib oma kirjutises PropOrNot kanalit lättena ja refereerib suhteliselt otse PropOrNoti raportit ZeroHedge'ist, mille üheks puuduseks, nagu antakse mõista, on seal kirjutavate inimeste anonüümsus.

Eslas jätab aga mainimata, et sama häda kimbutab ka lehekülge PropOrNot. Nimelt toimib see enda sõnul murelikest Ameerika kodanikest koosnev portaal täiesti anonüümselt. Legitiimsuse on sellele portaalile andnud aga just Washington Post ja ülejäänud peavool.

Urve Eslas räägib oma artiklis Venemaa narratiivipesust, millega eksitatakse lugejate arvamust info päritolu kohta. Ent täpselt samasugust narratiivipesu harrastavad välisel vaatlusel ka lääne infooperatsiooni üksused, peale seda, kui USA süvariigi globalistlik narratiiv on üha jõulisemalt löögi alla sattunud ja selle valelikkus on läbi nähtud.

Ilmselt paljuski USA eriteenistuste poolt algatatud ja Washington Posti kaudu avapaugu saanud infooperatsiooni lätted maskeeritakse nn anonüümsete propagandavastaste lehekülgede raportitesse, mida lehtede enda sõnul peavad üleval tavalised kodanikud ja eri valdkondade spetsialistid, kes jälgivad murelikult, kuidas globaalse demokraatia ja vabaturumajanduse leviku teele on astunud kurjad vene propagandistid ja nende poolt mõjutatud kasulikud idioodid.

Nüüd on need "head, ent anonüümsed kodanikud" otsustanud sellele tendentsile jõuliselt vastu astuda. Antud raportid võetakse peaaegu üks üheselt vastu Lääne peavoolumeedia poolt ning nendele antakse selle kaudu täielik legitiimsus, mida kodumaiseid meediaeksperte Ainar Ruussaart ja Peep Kala parafraseerides peaks kinnisilmi usaldama – väide, mis ise tasakaalutleb seal kuskil pimeda ideoloogiausu ja idiotismi õrnõhukesel piirjoonel.

Imestama paneb selliste infooperatsioonide massiivsus lääne peavoolumeedias. Üks nn raport anonüümses portaalis, üks artikkel Washington Postis – ja mõned päevad hiljem teab juba kogu meediaväli Postimehest Frankfurter Allgemeine Zeitungini, Helsingin Sanomatest Corriere della Serani, mis asi on "fake news", kes neid levitab ja kust nad pärinevad.

Omamoodi huvitav on tõik, et mitte keegi, peale üksikute alternatiivkanalite, ei pane sellise info või, kui lubate, propagandamassiivi peale valgumise fakti ennast nagu tähelegi. Kõik manavad päevapealt targa näo ette ja räägivad iseenesest mõistetavalt libauudistest, nagu see termin oleks neil selgeks õpitud lasteaias. Sealjuures ei tõstata peaaegu mitte keegi küsimust, mis siis ikka on tõde ja mis ei ole.

Tulles aga hetkeks kogu teema sisu juurde, siis on selge, et alternatiivkanalite leviku peale on närvi läinud eelkõige angloameerika globaalne eliit, kelle geopoliitilisi ambitsioone on üha laiemalt küsimuse alla seatud. Miks peab USA mööda maailma ringi käima, ülestõuse õhutama ja teisi riike kiviaega pommitama. Miks? Olete te üldse küsinud seda küsimust, head inimesed? Ikka leidub kuskil mõni diktaator ja demokraatia on ohus, ent miks peab just USA poolt juhitud NATO-koalitsioon neid meelevaldselt karistama? Kes neid selleks on üleüldse volitanud?

Selge, et selliste küsimuste esitajad ja süvariigi karmid kriitikud, nagu endine esindajatekoja liige Ron Paul, äratavad tähelepanu ning on pinnuks globalistide istmikus. Just nende vastu ongi suunatud libauudiste infooperatsioon, mis tituleerib kriitikuid Venemaa kasulikeks idiootideks, kui mitte otsesteks agentideks.

Samas peaks igale mõtlemisvõimelisele inimesele olema selge, et ühe seltskonna kritiseerimine ei tähenda veel sellele vastanduva võimuladviku teenistuses olemist. Öelda, et USA tegelegu oma asjadega ja lõpetagu interventsionalistlikud sõjad, ei tähenda seda, et keegi sooviks selle asemele automaatselt Putini interventsionalismi või toetaks tema maailmakäsitust.

Objektiivi kritiseerinud Urve Eslase enda taustast on senini räägitud vähe, kui üldse. Peale selle, et Eslas on Ilvese nõunik, on ta ka Euroopa Poliitikaanalüüside Keskuse (CEPA) kaastööline. CEPA ehk Center for European Policy Analysis määratleb end Ida- ja Kesk-Euroopas tegutseva mittetulundusliku organisatsioonina, mille eesmärgiks on edendada nende maade püsivaid ja lähedasi sidemeid USA-ga. CEPA soovib välja kujundada uut poliitikategijate ja -mõjutajate seltskonda, "uut põlvkonda atlantitsiste" ehk angloatlantilise globalismi edendajaid Euroopas.

Organisatsiooni annetajate ja toetajate hulka kuuluvad mitmed USA (sõja)tööstuse hiiud nagu Bell Helicopter, Boeing, Chevron Corporation, Lockheed Martin Corporation, Sikorsky Aircraft, Textron Systems ning, last but not least, USA kaitseministeerium.

Miks on Urve ette võtnud Objektiivi, saab eelneva kaudu ehk selgemaks. Avaldades sageli angloameerika globalismi kritiseerivat materjali, oleme ilmselt veel tagasihoidlikuks, aga siiski teatavat ebameeldivust põhjustavaks pinnuks silmas ka Kentmanni-tänava poistele. Olgu, kuidas on, oma positsioonidest me ei tagane ning riikliku sõltumatuse ideaali kaitsel kavatseme igal juhul rahulikult ja kindlameelselt jätkata.