Kui kooseluseadust läbi surudes kinnitasid paljud liberaalid, et abielu tähendust ei muudeta, siis nüüd hakkab jutt muutuma ning üha avalikumalt nõutakse juba "homoabielu" seadustamist, nagu seda tegi hiljuti võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta tegi käesoleva nädala kolmapäeva õhtul avalduse, et Eestis tuleks seadustada nn homoabielu. Avaldus kõlas ETV saates "Esimene stuudio", kus Pakostat usutles Johannes Tralla.
Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas "populiste" ja "natse" raudse rusikaga nuhelnud ja liberaalse meedia inkvisiitorina tuntud Tralla oli võrdõiguslikkuse voliniku ees ühe vopsuga muutunud mees – toetav, sümpaatne, kaasaelav, mõistlik ja lihtsalt tore. Umbes nagu oleks Vilja Kiisleri vastuvõtule saabunud Kristina või Kaja Kallas. Sellest pole mõtet siinkohal enam rääkida, sest jutu järeldusi me teame juba ammu. ERR on maksumaksjate taskust kinni makstav liberaalne meedia ja asi ants.
Oluline on seevastu tuua esile võrdõiguslikkuse voliniku avaldus, milles kajab vastu homoliikumise agenda, millele me oleme SAPTK tegevuse esimestest kampaaniatest järjepidevalt osutanud, mina ilmselt oma nädalakommentaarides kümneid ja kümneid kordi.
Selleks on strateegia, kuidas tsiviilpartnerluse kaudu jõuda välja abielu institutsiooni lagundamiseni. Alguses seadustatakse homopartnerlus tsiviilpartnerluse vormis, seejärel võrdsustatakse homoseksuaalsed suhted mehe ja naise vahelise abieluga.
„Vaadates kogu seda ühiskondlikku traumat, mis selle ümber on olnud, oleks minu arust väga mõistlik muuta perekonnaseaduse esimest paragrahvi, ja seda on tegelikult öelnud ja palunud vanemad inimesed maapiirkondades, kellega ma olen kohtunud, et nad on väsind sellest ründamisest ja sellest teemast, et noh, kui teha siis muutus ära juba – et teeme ühe lihtsa muutuse perekonnaseaduse esimeses paragrahvis, kus praegu on öeldud, et abielu on mehe ja naise vahel, on siis, et abielu on kahe inimese vahel. Siis poleks neid rakendusakte ja muid asju vaja."
See ettepanek jääb oma põhjenduste absurdsuses alla üksnes samas saates sama isiku poolt kõlanud väitele, et nn homoabielude seadustamist pooldavad pigem vanemad inimesed maapiirkondades.
Pakosta paneb ette, et kooseluseaduse jultunud, ebademokraatliku, autokraatliku ja ühiskonna avaliku arvamusega manipuleeriva ja sellega mitte arvestava läbisurumisega kaasnenud ühiskondliku trauma lahendaks ära ei miski muu kui nn homoabielu seadustamine. Teiste sõnadega, Pakosta hinnangul saaks trauma ületatud sellega, kui trauma esile kutsunud tegevust kordades suurema intensiivsusega korrata.
Sama hästi võiks väita, et esimese astme põletushaava raviks sobib kõige paremini hõõguva rauaga põletamine ning kolmanda astme põletushaava jaoks saab abi Vene armee raskeleegiheitja süsteemist TOS-1, lisanimega Buratino. Igal juhul on väide lihtsalt absurdne.
Küll aga tutvustab Pakosta strateegiat, millele oleme ka Objektiivis korduvalt tähelepanu pööranud ning selles osas on Pakostal ka täiesti õigus. Kõige lihtsam viis homoabielu seadustamiseks oleks viia perekonnaseaduse esimese paragrahvi esimesse lõikesse (Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel) Pakosta poolt ette pandud terminoloogiline muudatus.
Lisaks sellele tuleb muuta ära sama seaduse kümnenda paragrahvi esimene lõige, milles öeldakse, et abielu on tühine, kui abielu on sõlminud samast soost isikud.
Eriti paistab aga silma liberaalse seltskonna valelikkus. Kui kooseluseaduse läbisurumise päevil kinnitasid paljud liberaalid, et abielu tähendust ei muudeta, siis nüüd hakkab jutt muutuma ning avalikult nõutakse juba nn homoabielu seadustamist.
Seda enam oleks vaja korraldada põhiseaduse muutmise referendum, mille abil võiks põhiseadusesse sisse viia abielu selgitava definitsiooni, mille kohaselt sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel. See blokeeriks Pakosta ja teiste riigipalgaliste homoaktivistide plaani viia perekonnaseaduse muutmise kaudu Eestis sisse "homoabielu".
Lõppu aga ceterum censeo: riigipalgaliste homoaktivistide ja ühiskonna lõhestajate finantseerimnine tuleks lõpetada ja võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht likvideerida.