Rahvusvahelise rahanduskelmi George Sorose finantseeritud raport ja Euraasia majandusliidu instituudi direktor Vladimir Lepehhin räägivad millegipärast sama juttu, et traditsioonilised väärtused kuuluvad vaid Vene kultuuri piiresse. See on aga ilmne vale, mille peaks välja naerma iga vähegi tsiviliseeritud inimene mõlemal pool propagandaliini, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Tundub, et meie poliitilises hetkeolukorras kehtib üks kindel seaduspära, mille võib formuleerida järgnevalt: just siis, kui sa arvad, et enam absurdsemaks ei anna minna, kargab keegi välja avaldusega, mis sinu status quo ümber lükkab.

Annab minna küll ja kõvasti. Üks selliseid momente oli Avatud Eesti Fondi poolt esitletud uuring "Venemaa Euroopas – tagurlike väärtuste propaganda". Rahvusvahelise rahanduskelmi George Sorose rahadega finantseeritud uuringus puuduvad igasugused pooltoonid. Sõnum tehakse puust ette ja maalitakse punaseks.

Traditsioonilised väärtused on nimelt Venemaa edukaim ideoloogiatoode, mida kannavad nn rahvuspopulistlikud erakonnad, perekonnaväärtusi kaitsvad organisatsioonid ja – nota bene! – ka usuühendused. Vene maailmavaate kandjatena mainitakse loomulikult ortodoksi kirikut, ent oma osa saavad ka konservatiivselt meelestatud evangeelsed ühendused ja isegi Katoliku Kirik. Põhimõtteliselt on üks ühele samastatud igasuguste traditsionaalsete väärtuste eest seisvad ühendused ja Vene propaganda.

Peab ausalt tunnistama, et sellist taset poleks ma veel aastapäevad tagasi suutnud üheltki raportilt oodata. Nüüd on aga Sorose fond selle asja ära teinud.

Ent samas on juhtunud midagi kummalist. Mulle hakanud tunduma, et võib-olla on just nimelt sellise raporti koostajad vene agendid, sest huvitaval kombel kattub nende jutt ühes olulises punktis Venemaa ideoloogide omaga. Argumendid esitatakse küll teises perspektiivis, ent oma põhiteesilt on nad identsed. Selle jutu sisuks on sõnum, et lääne väärtused tuleb võrdsustada vasakliberaalsusega ja Venemaa väärtused traditsionalismiga.

Näitlikustamaks seda teesi toogem siinkohal ära Zinovjevi klubi liikme ja Euraasia majandusliidu instituudi direktori Vladimir Lepehhini artikkel Sputnikus, kus kõrvutatakse n-ö Lääne-Euroopa ja Venemaa väärtusi. Lepehhini järgi on lääne väärtuste seas muuhulgas piiramatu progress, multikultuursus, meeste feminiseerumine ja naiste maskuliniseerumine, samasooliste abielud ja LGBT toetamine traditsioonilise enamuse kahjuks.

Vene tsivilisatsiooni väärtused on Lepehhini arvates läänele risti vastupidised: edasiliikumine ilma vana lõhkumata, vaimne areng, sooliste erinevuste ja traditsioonide säilimine ja traditsiooniline perekond ning normist hälbiva seksuaalse sättumuse tunnistamine anomaalseks.

Kui vaatame reaalset olukorda tema pinnapealses ilmnemisvormis, siis tundub, et kõik peab paika. Ent lähemal vaatlusel ilmneb siiski fundamentaalne probleem. Nimelt pole nn vene väärtused spetsiifiliselt sugugi ainult vene väärtused ja tänapäeva lääne väärtused pole kaugeltki Euroopa väärtused, mis meie kontinenti on viimased paar aastatuhat püsti hoidnud.

Kui Lepehhin jaatab oma arust vene väärtusi, siis jaatab ta tegelikult iga elementaarselt tervemõistusliku tsivilisatsiooni alusväärtusi, mis on ka Euroopa traditsionaalses kristlikus kultuuris olnud aastasadade vältel ilmselged ja kõigutamatud. Lepehhini vene väärtused pole mitte midagi muud kui elementaarsele loomuseaduslikule vundamendile rajatud ühiskonna moraalsed konstandid, mis ei ole isegi mitte kristlusest tulenevad, vaid esinevad sellistena kõikides kultuurides ja religioonides, mis tahavad kesta tsipa kauem kui järgmised 30 aastat.

Loomulikult on need väärtused esindatud ka Venemaal, ent midagi venespetsiifilist pole neis grammi võrdki. Lepehhini tabelis esitletud vene väärtused on sama palju vene väärtused kui Newtoni mehhaanika on spetsiifiliselt inglise füüsika või Pascali seadus ehk hüdrostaatika põhiseadus on Prantsuse füüsika, mis verifitseerub vaid vana hea Prantsusmaa pinnal ja eriti hästi veel Port Royali vahetus läheduses ja ei kusagil mujal.

On märkimisväärne, et sama propagandistlikku valet ajavad omast vaatevinklist mõlemad osapooled – nii George Sorose raporti autorid kui paljud eurasianistliku doktriini vene apologeedid. Traditsionaalsed väärtused olevat Venemaa väärtused ning kõik, kes neid kaitsevad on ühel või teisel moel Venemaa käsilased.

See on aga lihtsalt häbitu vale – see on nii häbitu vale, et kui veel mõnikümmend aastat tagasi oleks sellist juttu räägitud kummaltki poolt ühele keskmiselt haritud kultuuriajaloo teadmistega inimesele, siis oleks ta selle peale häälekalt naerma puhkenud. Ent täna räägivad seda juttu nii Vene propagandistid kui ka selle propaganda lääne kriitikud. See räägib aga nii mõndagi meie tsivilisatsioonilise tunnetuse tasemest.

Nende kahe kahuri vahele jääb nimelt Euroopa kristlik tsivilisatsioon, mida kumbki pool, ei Venemaa ega Lääs, julge puudutada. Nende kahe kahuri vahele jäävad ka Euroopa tõelised patrioodid, kes keelduvad tunnistamast lausidiootliku propagandavalet meie kultuuri kesksete väärtuste pärinemisest.

Kuidas on võimalik, et me oleme ära unustanud selle, kust Euroopa tegelikult pärineb ja milline ta kunagi oli? Kuidas on võimalik, et paar viimast massikultuurist läbi immutatud põlvkonda käitub Eestis ja Euroopas nii, nagu oleks nad potsatanud 40 aastat tagasi tabula rasana Pariisi seitsmendasse ülikooli ja jahuvad nüüd seda, mida omaaegsed vasakliberaalid neile ajasid, tuletades sellest "euroopalikud väärtused"? Kuidas on võimalik, et meie põlvkonna arvates poleks 500 aastat tagasi Euroopas üleüldse mingit kultuuri olnudki?

Jutt, mis tuleb lääne torust, on harimatu, matslik ja barbaarne. See, mis pärineb ida kahurist, on aga küüniline ja manipuleeriv.

Mõlemad annavad tunnistust tsivilisatsioonilisest konfliktist, mis peagi omandab Euroopa pinnal ilmselt ka reaalse füüsilise konflikti näo.