Ma saan veel kuidagi aru, et homoaktivist Keio Soomelt tahab kogu Eestile meelde tuletada, et hoolimata väikelastega perekonna terroriseerimisest oma nilbete jõulukaartidega, on ta ikkagi inimene. Ent jätke ometi pimedad, kurdid, religioonide esindajad, mulatid ja räpparid rahule! Inimeste kampaania korras nimetamine inimesteks on alandav ja infantiilselt totter, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Peale kuuajalist haiguspuhkust olen enam-vähem taas rivis ning kostitan Objektiivi lugejaid-vaatajaid edaspidigi nädalakommentaaridega – kui Jumal annab. See viimane klausel muutub inimese elupäevade edenedes üha ajakohasemaks.
Aga nüüd teema juurde. Et sotsiaalministeerium on Eesti Vabariigi ametliku riigiasutuse varjus tegutsev pahemliberaalsete ideoloogiliste komissaridega mehitatud mõtte- ja kahjuks ka võimukoda, on tähelepanelikule vaatlejale saanud selgeks juba kaua aega tagasi.
Selle teesi tõestust pole vaja pikalt otsida. Sotsiaalministeeriumi kabinettides sünnivad üksteise järel algatused, mis pärineksid nagu mõne pahemliberaalse avalike suhete firma kontorist – kusjuures erilist vahet, kes on sotsiaalminister ja millisest erakonnast ta pärineb, pole senini olnud märgata.
Tüdimuseni oleme korrutanud, kuidas sotsiaalministeeriumi enda eeskirjade kohaselt on ministeeriumi strateegilisteks partneriteks valitud homoorganisatsioonid, kellele eelmisel aastal jagati ligi 250 tuhande euro ulatuses maksumaksjate kukrust pärinevat tegevustoetust.
Kolm aastat tagasi edendas sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter võrdse kohtlemise seaduse laiendusi, mille kohaselt poleks diskrimineerimise keeldu silmas pidades kirikutel ja eraorganisatsioonidel maailmavaatelistel alustel enam võimalik keelduda majutusteenuse jagamisest näiteks Eesti LGBT-Ühingu suvepäevadele. Vastava seaduse abil on homoliikumine Inglismaal, USAs ja Iirimaal trahvidega teadlikult ruineerinud arvukaid kristlaste poolt peetud pagarikodasid, lillepoode ja majutusasutusi.
Säravaima tähena sotsiaalministeeriumi hall of fame'il helgib aga Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski allkirjadega varustatud dokument, mis oleks võimaldanud Eesti Vabariigi kodanikel kuni kaks korda aastas oma sugu vahetada ja see ka rahvastikuregistris kenast kirja panna.
Dokumenti õnneks seaduseelnõuks ei vormitud, kuna enne jõudsid Tsahkna ja Ossinovski oma vastavad erakonnad nii põhjalikult tuksi keerata, et neil oli kahekordse annuaalse soovahetuse propageerimise asemel kopatäis teisi jamasid, millele keskenduda.
Kohe käesoleva aasta alguses üllatas aga sotsiaalministeerium uue pärliga, kui tänavatele ilmus kampaania „Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed".
Seda kampaaniat on raske kommenteerida. Kampaaniavormis ogaruste ees vajuvad ja peavadki vajuma normaalse inimese käed rüppe. Kampaania näitab, kui infantiilseks, totraks ja kasvatamatuks, kas
a) peavad kampaania autorid Eesti publikut
b) kui infantiilsed, totrad ja kasvatamatud nad ise on või
c) kui infantiilsed, totrad ja kasvatamatud on kampaania autorid ning just selle tõttu kui infantiilseks, totraks ja kasvatamatuks nad iseenda vahetust reaalsusest lähtuva lubamatu üldistuse toel oma publikut peavad.
Millisest eeldusest kampaania lähtub? Sotsiaalministeeriumi avalike suhete meistrid näivad mõtlevat, et Eesti inimesed on oma baashoiakult mingid primitiivsed monstrumid, metsiku mõtlemise viljelejad, kes puudega inimest, eri religiooni esindajat, homoseksuaali, eri nahavärviga kodanikku või räpparit nähes langevad dehumaniseerimise lõksu, jõudes otsemaid teed järelduseni, et need olendid polegi inimesed.
Selleks, et seda metslaste karja ohjeldada, on vaja Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumit, kes hakkab tõenäoliselt sadade tuhandete maksueurode toel vanarahvale armulikult seletama, et ka kurdid-pimedad, mustanahalised ja homod on inimesed.
Kuku istuli. Sellist asja nähes peaks iga vastutustundlik kodanik tundma end solvatuna. Mida te seal sotsiaalministeeriumis inimestest arvate? Milliseid üldistusi te oma töntsis ideoloogilises üheülbalisuses julgete üldse teha?
Kas arvate, et kui keegi julgeb taunida agressiivseid vähemuspropagandiste ja soosegadust külvavaid pahemliberaale nende maailmavaate pärast, kaitstes samas tervemõistuslikke printsiipe, siis mõtleb ta kohe automaatselt, et tema kritiseerimise objektid kaotavad inimsuse?
Vaadake, see on rumal, küündimatu, solvav, piiratud ja üdini totter eeldus.
Jah, võib-olla on teil endil raskusi mõelda, et teie maailmavaatelised oponendid on ka inimesed, ent minul pole, nagu pole ka suuremal osal Eesti publikust.
Jah. Te olete seal sotsiaalministeeriumis inimesed – lihtsalt infantiilsed, rumalad ja maitsetud inimesed. Ja mida teevad üleüldse pimedad, kurdid ja teised puudega inimesed teie kampaanias? Ma saan aru, et homoaktivist Keio Soomelt tahab kogu Eestile meelde tuletada, et hoolimata lastega pere terroriseerimisest oma nilbete jõulukaardiga on ta ikkagi inimene. Ent jätke puudega inimesed rahule!
See alandab neid, et keegi briljantne aju sotsiaalministeeriumis peab vajalikuks tõestada, et nemad on inimesed!
Sama soojaga oleksite võinud oma plakatile panna ka Taaveti tähega ürpi riietatud juudi ja kirjutada alla, et tema on ka inimene. Oleks olnud huvitav näha, kas kohalik juudikogukond oleks selle peale tulnud sotsiaalministeeriumit tänama, et "oi, suur tänu, et te ikka meid ka inimeste sekka loete ja meile nii heldelt mõtlete".
See kõik on sügavalt alandav, saate aru, jah?
Õigus on ajaloolasel Lauri Vahtrel, kes on nimetanud sotsiaalministeeriumi kampaaniat tüütuks ja rumalaks ajupesuks.
Et sellise totruse peale kulutab riigiasutus tõenäoliselt maksumaksjate raha ilmselt sadades tuhandetes eurodes, on aga täiesti lubamatu. Valitsuse konservatiivsed erakonnad nagu EKRE ja Isamaa peaksid õigustatult küsima, kas selline raharaiskamine rumala ideoloogilise teavitustöö peale on ikka valitsuse huvides või mitte.
Kodanike, ega isegi mitte kampaanias esile astuvate vähemuste, autentsetes huvides see kohe kindlasti pole.