Kui tähelepanelikult jälgida, ilmneb meedia poolt lõõtsutud kliima-, koroona- ja rassismikampaanias keskne joon, milleks on püüd lammutada inimtsivilisatsiooni viimased ripped ning kujundada ühiskond ümber väikese seltskonna düstoopiliste jooniste järgi, leiab Markus Järvi nädalakommentaaris.

Lääne, eriti aga USA peavoolumeedia on end tõestanud nii järjepidevalt Edward Bernaysi-stiilis propagandisti ehk “masside harjumuste ja arvamuste teadliku, organiseeritud ja mõistliku manipuleerijana ning demokraatliku ühiskonna oluliseks osaks oleva üksmeele meisterdajana”, et kõiges, mida vanameedia eriti maailmavaateliselt tundlikes USA siseküsimustes teile ette söödab, tuleb kahelda.

Kui peamiste USA meediamajade ekraanidelt hakkab vormi võtma ühine narratiiv, võib oma punase tulukese rahulikult sisse lülitada.

Kui igalt poolt kõlab vastu väide, et USA siserahutusi põhjustas George Floydi tapmine politsei poolt ning kodanikuõiguse aktivistid on tänavale toonud ulatuslik pahameel USA ühiskonnas leviva rassismi vastu, siis võite olla suhteliselt kindel, et oluline selles loos pole ei George Floyd, politsei ega rassism, kodanikuühiskonna aktivistid – vähemalt hierarhia tipus – pole need, kellena neid esitletakse ning loomulikult pole tänavatele tulnud seltskond vägivallatu. Seda ei suuda isegi peavoolumeedia eitada.

Ehk täpsemalt, Floyd, politseivägivald ja väidetav rassism võivad olla olulised sotsiaalse konstruktsiooni vahenditena, mitte asjadena iseeneses.

USA äkilisi rahvakogunemisi jälgides seondub esimene küsimus asjaoluga, mida paljud ei näi sotsiaalse ülestõusu tuhinas hoomavat: kuhu kadus koroonaviirus?

Alles kuu aega tagasi istus kogu lääne ühiskond kodus, meedia rääkis ainult pandeemiast, kirikud oli lukku pandud ning 2×2-st oli saanud uus kategooriline imperatiiv, maksiimist “Püsi kodus” aga uus evangeeliumi armastuskäsk.

Äkitselt visatakse aga kogu lääne majanduse totaalse krahhi äärele viinud karantiin ja selle tinginud viirus, nagu ka pidevad statistikad ja raportid, üle parda ning rahvas tormab tänavale nagu kari näljaseid hüääne.

Politsei ei tegele enam ei 2×2-järelvalvega ega suuremalt jaolt isegi mitte märatsejate ohjeldamisega. Koroona on pildilt kadunud, nagu vits vette.

Analoogse küsimuse võib esitada ka üleeelmise meediahüsteeria kohta: kuhu kadus Time Magazine’i aasta inimene Greta ja ühes temaga ka kliima?

Kas ei pidanud meid lähitulevikus tabama kliimakatastroof, millega võrreldes on isegi koroonaapokalüpsis ja rassismitont vaid lõbusad karakterid lasteaia morsipeolt?

Üks esimesi elu haldamise printsiipe on probleemide ja nähtuste hierarhiasse seadmine. Mingid asjad on eluliselt tähtsamad kui teised. On mõttetu tegeleda lekkiva torustikuga, samal ajal, kui pool maja põleb. Pole otstarbekas kakelda oma naabriga aia paigutuse üle, kui müüride taga seisab hunnide armee, kelle eesmärgiks on röövida ja tappa nii sind kui sinu naabrit ning vägistada teie mõlema naised.

See põhimõte on nii oluline, et võimekuse alusel seda rakendada, hinnatakse osaliselt inimeste vaimset tervist. Häireid hierarhilise printsiibi teostamises peetakse õigustatult hullumeelsuseks.

Sama peaks kehtima ka globaalsete probleemide hindamisel ja nendele reageerimisel. Kuid siin näib selline loogika millegi pärast puuduvat. Kui globaalne kliimasoojenemine süsinikdioksiidi emissioonide tagajärjena oleks oht, mille tõttu võib maailma juba mõnekümne aasta pärast tabada paljuräägitud kataklüsmid, peaks selle lahendamine varjutama vähemtähtsamad probleemid, kaasa arvatud väikese suremusega viirusepandeemiad.

Esimeses järgus tuleks aga Greta saata Hiinasse ning nõuda, et Hiina ja India vähendaksid fossiilsel kütusel rajanevat tootmist. Ent midagi sellist me ei näe. Maalitud ohtude raskusastmest tuletatava hierarhia loogika puudub.

Sellest võib tuletada kaks peamist järeldust. Kas meedia ja selle globaalsest eliidist niiditõmbajad on reaalselt hullumeelsed või teavad kampaaniate taga seisjad ka ise, et tegelikult pole tegu iseenesest oluliste ohtudega, vaid pseudoprobleemidega, mille varjus edendatakse sootuks teistsugust plaani.

Tõenäolisem tundub viimane variant. Kui tähelepanelikult jälgida, ilmneb meedia poolt lõõtsutud kolmes viimases hüsteeriakampaanias üks keskne joon, milleks on püüd lammutada inimtsivilisatsiooni viimased ripped ning kujundada ühiskond ümber väikese seltskonna düstoopiliste jooniste järgi.

Ikka ja jälle näeme, kuidas probleemidele pakutakse peamiselt ühte lahendust. Selleks on peale väiksemast või suuremast kaosest tekkinud hirmu inimeste vabaduste röövimine ning allutamine nad keskse globaalse süsteemi poolt loodud raamidesse, olgu selleks sundvaktsineerimise kehtestamine ja digitaalsed passid koroonapandeemia lahendusena või kõikvõimalikud piirangud kliimaapokalüpsise vältimiseks, kuni lihasöömise keeluni välja.

Sõnavabaduse piiramine, tsensuur ja poliitilise korrektsuse pealesurumine on “rassismiprobleemi” ohjeldamisel juba praegu kõikjal läänes aset leidev reaalsus.

Tundub, nagu oleks viimase paari aasta jooksul hakanud revolutsioonilisel eliidil hirmus kiire. Neljas revolutsioon ehk tsivilisatsiooni täielik kollaps on juba niigi hiljaks jäänud ning kliima-, koroona- ja rassipaanika käigus loodetakse ilmselt tiivustada globaalsetele niiditõmbajatele allutatud post-tsivilisatsioonilise hõimuühiskonna teket, mis peaks asendama lääne kristliku tsivilisatsiooni ja kultuuri viimsedki jäänused.

Minu jaoks ilmestab seda taotlust ehk kõige ilmekamalt pilt ümberkeeratud politseiauto peal defekteerivast feministist – see on 3000 aastase tsivilisatsiooni käigus välja arenenud inimsuse lõpu sümbol, revolutsiooni lõhkuva diaboolsuse kehastus.

Igal juhul, lugedes uudiseid ja sõnumeid muuhulgas USA massirahutuste kohta, tasub mitte lihtsalt keskenduda sellele, mis juhtus ja kas juhtus, vaid eelkõige on mõttekas silmas pidada seda, millist sõnumit selle kõigega soovitakse edastada ja milliseid lahendusi pahatihti enda poolt tekitatud probleemidele välja pakutakse.

Sest lahendused tulevad, olge mureta. Ilmselt olid need valmis juba ammu enne kui tsivilisatsiooni hüljanud uusmetslaste mass tänavale ohjati.