Ühelgi inimrühmal ega nende esindusorganisatsioonil pole õigust maksumaksja rahale pelgalt sellepärast, et ta peab ennast vähemuseks ning maksumaksja raha avaliku kasutuse üle ühiskondliku debati pidamine pole kellegi demoniseerimine või inimõiguste rikkumine. Markus Järvi kommenteerib Turu-uuringute ASi poolt korraldatud küsitluste tulemusi, mille kohaselt on Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamise vastu koguni 78% praeguse valitsuse toetajatest.
Stenbocki maja ees on hea üle korrata Turu-uuringute ASi poolt korraldatud ja eelmise nädala reedel avaldatud küsitluse tulemused homoorganisatsiooni riikliku rahastamise lõpetamise kohta.
Küsitlusest selgus, et valitsuserakondade toetajad on Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamise küsimuses harvaesineval üksmeelel. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa toetajatest pooldab või pigem pooldab Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamist vaid 16%, ent koguni 78% on selle vastu või pigem vastu.
Homoühingu maksumaksjate taskust tulevat toetust ei kiitnud heaks EKRE toetajatest 86% ja Isamaa poolt hääletajatest 71%. Ent erilist järelemõtlemist Jüri Ratasele ja eelkõige sotsiaalminister Tanel Kiigele pakub ilmselt Keskerakonna toetajate vastavad numbrid: nimelt on homoühingu riiklik rahastamine Keskerakonna hääletajatele veelgi vastumeelsem kui Isamaa pooldajatele: koguni 73% Keskerakonna pooldajatest on sellele vastu.
Kurioosne on see, et homoühingu rahastamise vastu on ka 44% sotside valijatest ning 41% reformierakonna pooldajatest.
Kuigi sotsid on istunud aastaid sotsiaalministeeriumis ja korraldanud sealset ideoloogilist rahajagamist ja homoorganisatsioonide viimist riigi hõlma alla, siis sotside enda hääletajatest pooldab või pigem pooldab sellist tegevust vaid täpselt pooled küsitletutest ning liberaalse reformierakonna toetajatest vaid 45%.
Need on mõtlemapanevad arvud sotsiaalminister Tanel Kiigele, kes on vandunud oma ustavust homoorganisatsiooni rahastuse senisele korrale. Ühtlasi on see ka kõva mandaat Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks petitsioonile lõpetada Eesti LGBT Ühingu riiklik rahastamine.
Eelkõige on siin küsimus aga valitsuses parasjagu viibiva kahe konservatiivse erakonna ehk EKRE ja Isamaa juhtkonnale. Kui LGBT Ühingu rahastamine peaks ka käesoleva valitsuse all jätkuma samamoodi, nagu sotside valitsuse all, siis on see kahele konservatiivsele erakonnale täielik läbikukkumine ja häbi ots, kuna tõestaks, et Keskerakonna–Isamaa–sotside ja Keskerakonna–Isamaa–EKRE valitsustel poleks selles küsimuses mitte mingit vahet.
Niisiis, pall on valitsuse ja eelkõige selle konservatiivse sektsiooni õuel.
Kui aga keegi tuleb vihjama, nagu reporter Taavi Libe SAPTK juhataja Varro Vooglaidi vastu TV3es, et homoorganisatsiooni üha kasvava riikliku rahastuse lõpetamine oleks kellegi vaenamine või vaat-et suisa vähemuste inimõiguste rikkumine, siis tuleb talle meelde tuletada, et ühelgi inimrühmal ega nende esindusorganisatsioonil pole õigust maksumaksja rahale pelgalt sellepärast, et ta on mingi inimrühm või vähemus.
Sama moodi pole maksumaksja raha avaliku kasutuse üle ühiskondliku debati pidamine kellegi demoniseerimine või inimõiguste rikkumine. See on täiesti legitiimne arutelu meie kõigi ühise raha jagamisest ning igasugused foobiatega ähvardamised, sildistamised ja muud kulunud trikid tuleb Eesti LGBT Ühingul ja selle maailmavaadet jagavatel liberaalidel ära jätta.
Lõpuks kordan juba aastaid Objektiivis kõlanud ceterum censeot: Eesti LGBT Ühingu riigipoolsed rahakraanid kinni ja ühing ideede vabaturule konkureerima teiste vabaühendustega annetajate usalduse ja nende isikliku panuse peale, nii nagu SAPTK on seda teinud algusest peale.
Valitsuse konservatiivsetel jõududel ehk Isamaal ja EKRE-l seisab aga ees valik, mille taustal peab tuksuma arusaam, et kuulumine valitsusse, mis rahastab homoseksualismi propageerimist sama moodi nagu seda tegid sotsid, on enesehävituslik käitumine.