Maskidest ja maskimeistrist

“Neile võib lubada mõttevabadust, sest neil puudub mõtlemisvõime…”
– George Orwell, “1984”

Hiljuti De Civitates avaldatud artiklis (“See ei ole demokraatia”, 13.03.2011) arutles Varro Vooglaid küsimuse üle, kas Eestis faktiliselt kehtiva võimusüsteemi olemus vastab “demokraatia” nime kandva valitsemisprintsiibi olemusele või mitte.

Siinkirjutajale ei omanud selline küsimusepüstitus empiirilise uurimiobjektina paraku tähendust, kuivõrd teadlikkus küberneetika seaduspäradest sunnib teda “demokraatiat” liigitama kujuteldavate nähtuste hulka, mis vajab illusoorsuse tõttu mõistmiseks paratamatult ka mõneti teistsugust menetlust. Illusionisti ei paelu mustkunsti vaadates ju kunagi küsimus sellest, kas äsja kogetu oli ikka “tõeline maagia”, sest erinevalt publiku enamusest mõtleb ta üksnes sellele, kuidas konkurent triki lavastas. Ometi on ka see piletiraha väärivaks ettevõtmiseks, sest konkurendi võime publikut lummata kehtib ju üksnes nendes piirides, milles triki tehnika masside eest varjatuks jääb.

Siiski oli mainitud essee väärt lugemine, sest kes siis veel peaks kurjuse vastu võitlema kui mitte kristlane ning tehes seda nende vahenditega, mis talle on antud ja tõeliselt, mitte simuleerima maailmaparanduslikku tegevust mingisugustel teistel eesmärkidel, olgu selleks püha võitlus kommunismi, liberalismi, natsismi, kapitalismi, humanismi ja muude ideoloogiliste kelmuste eest. Ideoloogia nime kandvaid libasüsteeme ning nende imbumist inimese psühholoogilisse mikrokosmosesse sooviksingi käesolevas mõtiskluses käsitleda. Niisiis püüan alljärgnevas tabada, mis on kõigi ideoloogiate (sh ka demokratismi) ühiseks tuumaks. Seega, mis on ideoloogiad?

Põhimõtteliselt on ideoloogiate näol tegemist teatud tüüpi valelike konstruktsioonidega, mis alati ja kõikjal esitlevad ennast igavikuliste väärtuste vastutusvaba aseainena. Ainus põhimõte, millele vastutusvabadus nendes süsteemides kunagi ei laiene, on kohustus tunnistada eelmist valet asendanud uut valet tõena. Uue ebajumala poolt pakutud vabadus seisneb piiramatutes võimalustes põrmu heidetud ebajumala haual tantsu lüüa. Ennast mõnitada uus ebajumal – seni kuni tal elu sees on – neofüütidele ei kingi. Meie (mõtlen siinkohal Eesti riiki ja rahvast) puhul on selle inimkonna ajalootragöödia leitmotifiks oleva valemi (asendada üks ebajumalus teisega) muutujateks hetkel kommunism ja proletariaadi diktatuur ning demokratism ja liberalism, mis etendavad vastavalt põrmu heidetud ja uut ebajumalat. Elav Jumal laseb inimesel valet tunnistada, kuid ta ei luba ealeski valel (st olematusel) tõeks (st olevaks) saada, ehk siis etendada lunastuse draamas muud kui antikangelast abistavat statisti rolli.

Mida ilmsem on defektse süsteemi pankrott, seda suurema vastumeelsusega inimesed järjest enam paljastatud ebajumalat teenivad. Ebardlike süsteemide lõppfaasis on pettus sedavõrd ilmne, et “pumba juurde” jääb vaid absoluutne põhjakiht. Järgneb kollaps ja uue ebajumala esilemanamine. Ebajumalat asuvad alguses täiesti siiralt ja heas usus teenima ka heatahtlikud inimesed. See on võimalik tänu asjaolule, et ajalugu kui ajatult oleva ajalik ilmnemisviis ei ole enamikele inimestest süsteemi olemust veel ilmutanud. Defektse süsteemi olemust mõistavad süsteemi ajaloolise elukäigu algfaasis vaid need inimesed, kelle loomuses on mõtiskleda olemusliku ja igavase ehk siis ajalikkust ületava ehk transtsendentse üle. Nad sarnanevad aerodünaamikuga, kes suudab ennustada, et lennukiprototüüp kukub defektide X, Y ja Z likvideerimata jätmisel matemaatilise paratamatusena alla, ilma et oleks vaja ohvriterohket eksperimenti läbi viia. Enamasti neid ei kuulata ning tulemuseks on järjekordne peatükk teoses, mida nimetatakse inimkonna ajalooks.

See on draama, milles kõik inimesed on sunnitud kaasa mängima. Valikuvabadus on olemas, kuid valik on antud rollivaliku, mitte näitlejaks või pealtvaatajaks oleku vahel. Agnostitsism on seega olemuslikult mitte kõige siiram, vaid kõige valelikum olemisviis – lootusetu katse teadmist teadmatusse pillata, kus need, kes valisid pealtvaatajaks olemise, näevad, et ka nemad on näitlejad, kuid seda paraku hetkel, mil kulissid on juba langenud…

Kuid mis saab siis nendest kes on valinud valesti? Jumal andestab inimestele nende eksimused vaid senikaua, kuni inimene on tõepoolest “ausas eksimuses”. Hetk, mil inimene saab aru ideoloogiaks maskeerunud kurja süsteemi olemusest, on hetkeks, mil ta teeb olemusliku valiku, mis saab teda edaspidi defineerima inimesena. Valik on kurja süsteemi eituse või jaatuse vahel, kusjuures süsteem – kui kultuurilis-sotsiaal-majanduslik keham – taandub metatasandil kõigest ontoloogiliselt madalama reaalsuse atavismiks ning varem süsteemi mõiste ees pelgalt iseloomustava epiteedina seisnud “hea” ja “kuri” omandavad puhta olemise, millesse me tehtud valiku läbi suhtestume. Juhul kui varemalt ausas eksimuses olnud inimene on mõistnud süsteemi olemust ja valib sellest hoolimata ka edaspidi valesti, ei ole ta enam ausas eksimuses, vaid on asunud teele, kus tema olemine jaatab teadlikult kas üht või teist printsiipi. Olles liikunud teadmatust eksitusest teadlikusse patustamisse, muutub inimese elu inimkonna ajaloolise draama miniatuurseks vormiks, kus ebajärjekindlad ja vastuolulised põhimõtted, ebausutavad sõbrad, efemeersed naudingud ja muutlikud tujud täidavad indiviidi elus homomorfselt sama rolli, mis ideoloogiad, demagoogiad ja poliitikad ühiskonna makrostruktuuris. Ta on teinud oma valiku ja selleks valikuks on mitte pürgimine tõe poole, vaid põgenemine selle eest. See on lootusetu ettevõtmine.

Tulles tagasi ajaloolise draama juurde, siis tõelistele igavikulistele väärtustele (tõde, headus, ilu, au ja ausus, suuremeelsus jmt) vastanduvad ebajumalad (kommunism, liberalism, natsism, demokratism jpt) on vähemalt oma eluperioodi lõppfaasis alati vaid teatud seltskonna enese huvide legitimeerimise püüdeks moraaliseaduse ees (tapame/valetame/varastame/reedame küll, aga teeme seda kommunismi/liberalismi/natsismi/demokratismi nimel). Kahtlustan, et isegi kaabakatekarja tipud ei pruugi teada, kelle üritust nad sedasi edendavad. Nende südames on vaid ebamäärane, kuid vägagi pahaendeline eelaimdus, mille kõrvaldamiseks luuakse üha enam, üha valelikumaid pseudofilosoofilisi ja pseudoteaduslikke inimesekäsitlusi. Dekadentsete moraalisüsteemide eesmärgiks on alati olnud tappa iseenda ja ligimese südametunnistus kui miski, mis seda pahaendelist eelaimdust esile kutsub ja seega naturalistliku nautlemise mõnusid rõõmutuse ja ettemääratud hävingu aimdusega rikub. Filosoofia ajaloos on neid koolkondi olnud sama palju kui lagunevaid tsivilisatsioone. Postmodernistlik moraalidekonstruktivism on vaid selle kõige viimaseks – tõsi, ka kõige puhtakujulisemaks – manifestatsiooniks.

Hirm selle ees, kelle käest ei ole pääsu ja kelle seadust kogu nende tegevus on mõnitanud, sunnib ebajumala altari ees teenindavaid võimupreestreid konstrueerima järjest monstroossemaid enesekaitsemehhanisme. Stalini viis identset soomusrongi ja teisikute armee oli türanni abitu viis hoiduda paratamatu eest. Siidiste linade vahel salamõrtsuka piste hirmus higistav Caligula ei erine olemuslikult millegi poolest nendest lunaatikutest, kelle näpunäidete kohaselt konstrueeritakse ilmselt üsna peatses tulevikus moodsa jälitus-, infokogumis- ja töötlussüsteemide abil politseiriigid, mis hävitavad täielikult inimeseks olemise võimalused ning mille distoopilisuse kõrval tunduvad kolmas reich, Stalini nõukogude imedemaa ja Mao naabrivalveriik mitte liialdatult, vaid täiesti reaalselt isikliku mõtte- ja teovabaduse kantsidena.

Kuidas võiksin kristlasena resümeerida viimase paari sajandi ajalugu? Kurbmängu erinevad epohhid lõppevad ju alati nende pettepiltide hävinguga. Nii kommunism, demokratism, natsism, sotsialism, liberalism kui ka kõik teised sarnased maailmavaated alustavad oma elu ajaloolises kehamis alati vaoshoitult kui pelgalt vahendid tõe, headuse ja ilu saavutamiseks. Tegelikult on nad kõik vaid maajad, pettepildid inimese mõistuse varjutamiseks ja pilgu pööramiseks igavikuliselt. Reduktsionistlikud maskid, mille taga seisab püüdlus inimest Jumalast ja jumalikust lahti rebida, luues kosmoloogia, kus selle keskse positsiooni hõivab inimene ise.

Tõsi ta on, et kõik need ideoloogiad, mis oma paljususes teineteist pilkavad, on vaid erinevad interpretatsioonid humanismist – erinevad katsed selle ideaale ellu viia. Seega võib ajaloo viimase kahe sajandi lihunikuarve esitada julgelt vabaduse, võrdsuse ja vendluse nõudlejatest võimu ja vaimuusurpaatoritele. Tean vaid seda: veel kahte sajandit meile antud ei ole – ei usu, et sajanditki. Kõik need, kes ennast kristlasteks tunnistavad, peaksid teadma, kes on see, kes nende maskide taga seda õõvastavat pettusmängu inimkonnaga aegade algusest mänginud on. Inimese ajalise olemise lugu ehk ajalugu polegi midagi muud kui maskiball. Iga valedele üles ehitatud epohhi lõpus mask alati rebeneb ning inimene näeb viivuks selle taga peituvat lõusta. Hilises minevikus nägime vastavate süsteemide lagunedes natsismi kuritegude kogu ulatust, seejärel juhtus sama kommunismiga ja õige pea kerkib ilmselt esile angloameerika võimukeskuste viimase kahe sajandi jooksul (vähemalt Napoleoni sõdade lõpust alates) toimepandu kogu jubedus. Paraku kestavad need hetked vaid viivuks. Järgmine hetk on uus mask juba turvaliselt kinnitunud ja mäng algab uuesti, et järgmine põlvkond taas kord petetud saaks.

Kuid täpselt nii nagu igal ajal ja igas riigis leidub alati kõige madalamaid inimesi, kes on nõus võimupumbamehe räpast tööd tegema ka siis, kui see tähendab täielikult roojaseks saamist, on igal ajal ja igas riigis väike osa inimesi, keda ei ole võimalik kunagi ära petta – sõltumata sellest, mis maski ajastu hetkel kannab.

Neid inimesi ei veena maskimeistri kätetöö. Mis on maskimeistri maskid muud kui lootusetu katse luua nägu? Nägu luua maskimeistril ei õnnestu. Nägu suudab luua mitte meister, vaid Looja. Maskil on kuju, mitte ilme. Selles ei ole elu – ta varjutab tõelist ebatõesega ning miski ei meeldi maskimeistrile vähem kui see, et tema maski maskiks nimetatakse, eriti veel enne kui ta uue (algselt veenvama, langedes üha jubedamat lõusta paljastavama) maski on valmis meisterdanud. Need inimesed on ka pumbameestele alati kõige vastikumad. Jällegi ütleb see kõige ohtlikum filosoof õigesti – õilis on alati kõigil risti jalus. Eks ole me kõik omal viisil selle põhimõttega millalgi kokku puutunud – seda nendel hetkedel, kui otsustame ise seista vankumatult tõe ja headuse eest. Kas pole need hetked just hetkedeks, mil tunneme kõige suuremat viha oma isiku suhtes. Märksa suuremat kui hetkedel, mil oleme ise teiste vastu eksinud. Need on elu kõige valusamad, ilusamad ja elamisväärsemad hetked.

Et neid oleks veel palju…

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!