Foto: SAPTK

Valitsusel peab olema julgust tõmmata pidurit Rail Balticu projektile, millele on ühiskonnas suur vastuseis, et otsida paremaid ja võimalikult paljusid rahuldavaid lahendusi, kirjutab emeriitprofessor Mati Hint avalikus kirjas peaministrile.

Riigikogu seitsmendasse koosseisu kuulunud Hint kirjutab, et Keskerakond ei peaks valitseva erakonnana tundma kohustust ilmtingimata jätkata eelmise valitsuse ajal vastu võetud otsuste või kavatsuste täideviimist, muuhulgas Rail Balticu osas, kuna ta ei ole nendega seotud.

Hindi sõnul tooks Rail Balticu ja mitmete teiste vägisi läbisurutavate projektide elluviimine endaga kaasa pöördumatuid ja ettenägematuid tagajärgi meie Eesti elulaadile, kultuurile, moraalile ja majandusele.

“Olen jälginud uue valitsuskoalitsiooni võtmeisikute sõnavõtte, otsides märke, mis laseksid loota, et uuenev valitsus söandab korrigeerida lahkuva valitsuse (ja eriti Reformierakonna) meelevaldselt ja avalikkust kaasamata tehtud otsuseid,” kirjutab Hint.

Emeriitprofessori hinnangul on lootused uue valitsuse suhtes kõrged, kuna pinged Eesti ühiskonnas on väga suured, pettumus korruptsioonist ja selle kinnimätsimisest, meelevaldsetest otsustest ja teisitiarvajatest ülesõitmisest võivad viia käegalöömiseni.

“Kui rahvas – ka haritlaskond rahva hulka arvatuna – nüüd pettub, siis võib see olla saatuslik kogu Eestile. Uuel valitsusel peaks jätkuma meelekindlust näidata, et valitsejate ja ühiskonna vaheline lõhe on ületatav, et kaasamine saab veel tulla armutu konkurentsi ja kõrvaletõrjumise asemele,” kirjutab Hint.

Kui rahvas – ka haritlaskond rahva hulka arvatuna – nüüd pettub, siis võib see olla saatuslik kogu Eestile.

Tuntud teadlase arvates ei ole vaja, et uus valitsus jätkaks riskantsete projektidega, peitudes ettekäände taha, et rong on juba liikvele läinud ja meie pole selles süüdi: “Ei ole vaja, et Jüri Ratase valitsus kirjutataks ajalukku kui Rail Balticu kõige hukatuslikuma trassi tegelik ehitaja või eestikeelsele ülikooliharidusele hoobi andja. Tuleb julgeda vastu seista sildistajate ja demagoogitsejate kampaaniale. Söakust selleks peaks andma teadmine, et teil on, kelle käest nõu küsida: mitte ainult valitsuse poliitilised nõunikud, vaid ka Eesti teadlaskond.”

Seejuures hoiatab Hint, et Rail Balticu vastustamine võib kujuneda rahvaliikumiseks, millel on Eesti ühiskonna mastaabis määratu suur intellektuaalne ja emotsionaalne potentsiaal.

“Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Geograafia Selts, 101 kiri, MTÜ Avalikult Rail Balticust, suur osa loomeliitude liikmeskonnast, kõigi ülikoolide professorkonna ja õppejõudude esindajad. See võrgustik suudab adekvaatselt analüüsida Rail Balticu erinevate trassidega seonduvaid probleeme ning hinnata ka välismaalt tellitud prognooside tõsiseltvõetavust,” toonitab ta, lisades, et ühelegi erakonnale ei tuleks kasuks vastuollu sattumine rahvaliikumisega, mille eesmärgiks on Eesti säästmine.

Hint rõhutab peaministrile jõudu ja julgust soovides, et Eesti vajab parimat võimalikku ja jõukohast raudteevõrku, aga Eestile ei ole jõukohane ega majanduslikult mõttekas Rail Balticu nn joonlauatrass Tallinnast üle Pärnu Läti piirini, mis lõhub ja laastab ennenähtamatul määral Lääne-Eesti ökoloogilisi ja sotsiaalseid struktuure, toob kaasa suuri kannatusi 650-le perekonnale, kelle elukoht jääb trassi teele, ning jätab Tartu raudteeühenduse mõttes tupiklinnaks.