Noor Rootsi katoliiklane Max-Martin Skalenius kirjutab oma arvamusloos, et paastuaja tunnistamine tähendab Euroopa kristliku vundamendi tunnistamist. See sunnib silmitsi seisma ajalooga, mida meie kaasaegsed institutsioonid on aastakümneid püüdnud kustutada.

Igal kevadel, tavaliselt umbes 40 päeva enne ülestõusmispühi, kordub Rootsi meediamaastikul väga etteaimatav vaatepilt. Kui päevad pikenevad, avastavad riiklikud ringhäälingukanalid ja suuremad ajalehed äkitselt religioosse askeesi sügavad voorused ning pühenduvad sellele, mis näib olevat iidne Euroopa traditsioon. Ajakirjanikud, kes tavaliselt pilkavad kõike, mis meenutab traditsioonilist vagadust, pühendavad lehekülgi toidust ja naudingutest hoidumise füüsilistele ja vaimsetele kasudele. Nad pakuvad praktilisi juhiseid, lugupidavaid intervjuusid ja kiitvaid juhtkirju, mis ülistavad paastumisele pühendumist. Loomulikult räägivad nad ramadaanist.

See on huvitav paradoks riigis, mis uhkustab sellega, et on end jumalikust vabastanud. Põlvkondade jooksul on poliitiline ja kultuuriline eliit süstemaatiliselt lammutanud meie kristlikku pärandit. Nad on tõrjunud usu ühiskonna äärealadele ning seda käsitletakse kui piinlikku jäänukit ignorantsest minevikust. Olla avalikult pühendunud kristlane tähendab ohtu saada avalikkuses naeruvääristatud ning võimulolijad on väsimatult töötanud selle nimel, et luua ühiskond, mis oleks religioossest mõjust täiesti vaba. Ometi näitab seesama ilmalik eliit märkimisväärset austust ja vastutulelikkust, kui tähelepanu keskmesse tõuseb mõni võõras religioosne tava.

Selle äkilise vaimustumise teeb eriti kõnekaks täielik unustus omaenda traditsioonide suhtes. Euroopal on juba olemas iidne, range ja sügavalt kaunis paastuaja traditsioon. See kujundas meie esivanemate elurütmi, moodustas meie kultuurilise kalendri ja lõi lääne tsivilisatsiooni vaimse selgroo. Ammu enne seda, kui meist sai radikaalse ilmalikkuse rahvusvaheline eksperiment, olid Põhjamaad tugevalt katoliiklikud. Paastuaeg oli iga põhjamaalase elu loomulik osa; see oli füüsiline ja vaimne ettevalmistus ülestõusmiseks. See oli meeleparanduse, almuste andmise ja sügava palve aeg.

Tänapäeval on selle kristliku paastu mõiste keskmisele kodanikule täiesti võõras. Me oleme vahetanud nõudliku, kuid elu andva usu vaimselt viljatu tarbimiskultuse vastu ning Mekast pärit sõjapealiku ümber kujunenud kultuse vastu. Keskmine rootslane teab islami püha kuu toitumispiirangutest rohkem kui tuhkapäeva tähendusest ja oma esivanemate iidsetest tavadest.

Võib-olla kõige piinlikum näide on meie peaminister Ulf Kristersson, kes kirjutas oma sotsiaalmeedia kontol: „Ramadan Mubarak, ütleme kõigile Rootsi moslemitele paastu alguse puhul. Soovime kõigile kaunist aega koos pere ja sõpradega ning aega mõtisklemiseks," lisades juurde islami teemalise õnnitluskaardi. Ma võiksin Kristerssonile andeks anda, sest mõistan soovi avaldada austust oma riigi kodanike traditsioonide suhtes, kuid probleem on selles, et mitte ühtegi sõna pole pühendatud meie riigi kristlastele, kes alustasid üle-eelmisel kolmapäeval paastuaega – täpselt nagu meie Rootsi esivanemad tuhat aastat enne meid. Mõtlen ka noorele mehele, kes minuga üle-eelmisel nädalal ühendust võttis; ta pärineb moslemiperest ja pöördub salaja kristlusse ning tahab väga osaleda meie palverännakutel, kuid kardab võimalikke tagajärgi. Mida mõtleb see julge noormees, kui ta näeb meie riigi juhti tähistamas seda sama religiooni, mis tahab teda hävitada? Kuidas saab see tunduda millegi muu kui reetmisena?

Miks on võimulolijad nii innukad teiste paastu tähistama, kuid kohtlevad kristlikku vastet vaikiva põlgusega? Vastus peitub sügavas kultuurilises enesevihkamises. Paastuaja tunnistamine tähendab Euroopa kristliku vundamendi tunnistamist. See sunnib silmitsi seisma ajalooga, mida meie kaasaegsed institutsioonid on aastakümneid püüdnud kustutada. Võõrast traditsiooni tähistades saab ilmalik meedia nautida pealiskaudset vaimsuse tunnet ja näidata oma sallivust, ilma et peaksid alluma omaenda hüljatud usu moraalsetele nõudmistele. Nad võivad kiita uustulnukate distsipliini, pidades samal ajal oma esivanemate distsipliini rõhuvaks.

Kuid tänapäeva inimese süda ei suuda elada üksnes ilmalikkusest. Igatsust püha, ohverduse ja tähenduse järele ei saa seadustega kaotada. Inimesed teavad sisimas, et lõputu tarbimine jätab hinge tühjaks. Nad ihkavad distsipliini. Nad ihkavad kõrgemat eesmärki. Kui ilmalikud eurooplased näevad teiste pühendumust, tunnevad nad alateadlikku kadedust selle pärast, mille nad ise on kaotanud. Nad tajuvad pühendumust, mis nende relativistlikus maailmapildis täielikult puudub. Ning nüüd saavad nad valida kas kristliku või islami tee vahel. Probleem on aga selles, et neile propageeritakse peamiselt viimast ning nüüd seisab Rootsi ja ülejäänud Euroopa jaoks ees otsustav aeg. Kuid ma pole kunagi näinud kirikut nii rahvast täis kui tänavusel tuhkapäeval; inimesed igatsevad millegi enama järele ning lootusekiir püsib, et võiksime taas avastada oma tõelised juured.

Lahendus ei seisne Lähis-Idast pärit uustulnukate tavade omaksvõtmises ega teeskluses, nagu võiksid islami traditsioonid täita Euroopa hinge tühimikku. Lahendus on kaevata seal, kus me seisame. Peame taas tuttavaks saama tuhaga. Peame meeles pidama pühalikke sõnu, mida preester sel tuhkapäeval lausus: „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse," meenutades meile, et oleme põrm ja põrmuks peame saama.

Kristlik paast on võimas vastumürk tänapäeva ükskõiksuse mürgile. See lõikab läbi kaasaegse maailma mürast. See eemaldab meie mugavused ja sunnib meid silmitsi seisma oma nõrkustega, meenutades meile meie täielikku sõltuvust Kristusest. Paast ei puuduta ainult toitumist; see on relv meie uhkuse vastu ja viis ühendada oma väikesed kannatused ristil toodud lõpliku ohvriga.

Eurooplastel on aeg lõpetada vaimse täitumise otsimine väljastpoolt ja pöörata pilk imelistele aaretele, mis on meie eest peidetud. Need on nii lähedal, et meil tuleb vaid pinda kraapida. Me ei pea leiutama uusi rituaale ega laenama teistelt kontinentidelt, et leida tähendust. Kiriku varakamber on täis ja ootab vaid avamist. Paastuaja taas omaksvõtmine on vajalik samm meie tõelise identiteedi taastamisel. See on mäss kaasaja tühjuse vastu. Peame lõpetama oma ajaloo pärast vabandamise ning elama julgelt usku, mis rajas meie tsivilisatsiooni. Me ei vaja islamit; meil on midagi palju paremat.

Max-Martin Skalenius on noor rootslane, kes on tuntud kui konservatiivide ja kristlaste mõjukas hääl ühes Euroopa kõige ilmalikumas ühiskonnas. Ta on asutanud mitmeid organisatsioone ja korraldanud üritusi Skandinaaviast Vatikanini. Kontsertpianisti taustaga ja märkimisväärse poliitilise kogemusega keskendub ta nüüd Põhjamaade kultuurilisele ja vaimsele uuenemisele ning õpib psühholoogiat.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.