Ma tahaksin, et minu valitsus langetaks õiglasi, empaatilisi, teaduspõhiseid otsuseid, mis kaitsevad kõige nõrgemaid. Ja need on siinkohal noored inimesed, meie tulevik, toonitas 23. oktoobril 2021 toimunud meeleavaldusel peetud kõnes seitsme lapse ema ja õpetaja Merje Tomson.

Minu nimi on Merje. Olen ema ja õpetaja. Ja olen ikka olnud see lojaalne kodanik, kellele pole midagi kallimat Eestimaa vabadusest.

Loodusrahvana oleme alati mäletanud ja teadnud, kuidas hoida end tervena. Teame praegugi. Eestlane korjab marju ja seeni, varub taimi, oskab kuulata oma keha, kui see väsib. Meil on veel intuitsioon õiges kohas ja see ütleb, mis on meile hea. 

Nüüd on meid pandud selles teadmises kahtlema ja vähe sellest – meile öeldakse, et oleme rumalad, kui kahtleme. Me peaksime oma sisemise hääle summutama, kõrvad-silmad katma ja tegema oma kehaga midagi, mida me teha ei taha. Aga kui me seda ei tee, siis oleme halvad. Ohtlikud. Vaenlased.

Minu seitsmest lapsest kolm on sidunud end inimeste abistamisega, üks on arst, teised õpivad veel. Uhke emana olen toetanud nende valikut, sest ma usun kaasaegsesse meditsiini. Aga ma usun endasse ka ning püüan leida tasakaalu nende kahe vahel.

Põdesin äsja koroonanimelist nohu ja olin mõne päeva haiguslehel. Sain loomuliku immuunsuse, mis lähiaastatel välistab mu taasnakatumise ja nakkuse edasikandluse. Saan rahulikult teha oma põhitööd, milleks on laste õpetamine. 

Aga mida õpetada lastele, kes kasvavad keset hirmuühiskonda? 

Mida õpetada lastele, kelle vanematele on öeldud, et terve inimene on ohtlik inimene? 

Ma tahaksin kaitsta oma lapsi ja oma õpilasi selle ühiskonna eest, mis on kultiveerib vastandumist ja viha. 

Aga mu käed jäävad nõrgaks. Tunnen end jõuetuna, sest toimuv ületab minu elukogemusega saadud teadmise, et igast olukorrast on väljapääs.

Läbi ajaloo on ikka olnud nõnda, et vanem põlvkond astub eest, et noorem saaks tulla. See on elu loomulik kulgemine. Olen rääkinud oma ema põlvkonnakaaslastega, ligi-kaheksakümneste inimestega. Mõni neist on teinud vaktsiini, mõni mitte. Aga neid ühendab arusaam, et nemad oma elu lõpus ei vaja ohvreid nooremalt põlvkonnalt. Nad tahavad elada oma elu väärikalt lõpuni.

Kui räägitakse 5-11-aastaste laste süstimisest, siis räägitakse millest? Loen uudistest, et vaktsiinitootjad rõõmustavad, et nende koroonavaktsiin tekitab tugeva immuunsuse selles vanuses lastel. Mis mõttes? Neil ju ongi tugev immuunsus. Nad ei põe raskelt. Nad pole riskigrupp. Miks nad peavad saama katsetusjärgus vaktsiini? Miks?

Ah et haiglad on täis ja keegi sureb? Aga nemad on lapsed!!

Ma tahaksin, et minu valitsus langetaks õiglasi, empaatilisi, teaduspõhiseid otsuseid, mis kaitsevad kõige nõrgemaid. Ja need on siinkohal noored inimesed, meie tulevik.

Tänan tähelepanu eest.