See, mida me täna näeme, on diktatuuri eelhingus, hoiatas 23. oktoobri meeleavaldusel peetud kõnes teoloog ja kirjanik Roland Tõnisson, lisades et diktatuurini on jäänud üksainus samm.  

Ma ei soovi seda „tasuta tervist", mida valitsus jagab, sest tasuta lõunaid ei ole. Soovin, et meis töötaks hästi see laboratoorium, mille hea Jumal on meisse igaühesse sisse pannud. Täna on räägitud meditsiinist ja kui juba meditsiinist on juttu olnud, siis pean tõdema, et olukord on meie riigis mitmeti skisofreeniline. Pean siin laenama ühe tuttava proua sõnu, kes ütles, et „aru tema ei taipa" kui miski oli tema jaoks väga sassis.

„Aru ei taipa" minagi, kui mõtlen, et mittesunduslik vaktsineerimine on siiski sunduslik, kuigi ta olevat vabatahtlik. See on vabatahtlik, aga ära öelda sellest ei tohi. Tähendab – tohib küll, aga siis on sellel tagajärjed, selle eest võib töölt sule sappa saada. See ei ole küll seaduslik, aga seda tehakse ja see on isegi tungivalt soovituslik. 

Seesama proua oli ka väga mures ühe kodaniku pärast, kelle nimi on Anti Keha. Mul on ka temast kohe päris kahju! Sellel mehel ei ole elu praegu üldse kerge. Kord on teda ennast nagu palju ja siis jälle vähe. Kord on kõik üle ja siis on kõik puudu. Kui nüüd keegi siinviibijatest Anti Keha isiklikult tunneb, palun andke talle edasi minu tervitused, patsutage talle õlale ja öelge: „Pea vastu, mees! Hiljemalt 10. jaanuariks on sinu personaalküsimus leidnud lahenduse!"

Segadust on viimase kahe aasta jooksul olnud palju ja tegelikult on põhjus, miks siia oleme kogunenud, äärmiselt tõsine. Meil on väike riik, mille Põhiseaduse kohaselt on rahvas võimu kõrgeim kandja, aga samas ei ole rahvas nagu üldse selle maa peremees, vaid pigem nagu biomass või silohunnik, mida võimu haaranud seltskond oma suva järgi hanguga loobib sinna-tänna kuhu tahab.

Valitsus ja ministrid peaksid olema nagu rahva teenrid – teenimist ka mõiste „minister" tähendab – ent pigem on nad muutunud kubjasteks, kelle jaoks on esmatähtis peremehe tahe, mitte oma suguvendade-õdede käekäik. Meil oleks nagu Läänemere saartest Peipsi läänekaldani üks riiklik moodustis, milles elatakse esindusdemokraatia põhimõttel.

See on nagu usaldusega meile olulise inimese suhtes, kellele usaldame oma hääle, meile olulise asja, lootuses, et seda hoitakse hästi ja antakse tagasi vähemalt sama heas olukorras. Aga me saame tagasi mingi käkerdise. Meie usaldust on kuritarvitatud. 

Täna ei tahaks rääkida Eesti Euroopa Liidu liikmelisusest, ent sellega seoses peame tähele panema üht juriidilist nüanssi, mida deklareeriti Liitu astumisel: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest." Need põhimõtted ei maksa midagi kui mängus on farmaatsiatööstuse rahakott ja ambitsioonid.

„Tasuta tervisest" on saanud ideoloogiline survevahend. Osadest meedikutest in saanud ideoloogiatöötajad, kes ei ole peljanud ähvardada rahvast ka politsei ja kaitseväe rakendamisega oma rahva vastu. Kaitseväest ja politseist tehakse öö katte varjus võimu haaranud valitsuse ketikoerad, alandades nende struktuuride riigiametnike inimväärikust sundvaktsineerimisega, sunnitakse jalge alla trampima nende enda südametunnistust.

See, mida me täna näeme, on diktatuuri eelhingus. Diktatuurini on jäänud üksainus samm. 

Täna räägiti kodanikuallumatusest, passiivsest vastupanust repressioonidele. Mahatma Gandhi, sellise liikumise rajaja, on tagasi vaadates oma elule öelnud: „Kui sa asud võitlema, siis alguses sind ignoreeritakse, siis sind naeruvääristatakse, siis sinu vastu võideldakse ja siis sa võidad!"

Kui me nüüd vaatame tagasi sellele, mida oleme viimastel aastatel pidanud kogema, kas ei ole see kõik nii tuttav?

Tahan veel õela seda, et sellise rahva eest üles astumine ei ole kerge. Rahvakunstnikud ütlevad, et vahel nad tajuvad publikut. Tajub ikka küll! Siin tajub ausust ja jõudu. Teie olete Eestimaa peremehed!