Kuhu me siis oleme jõudnud: kristluse ja valgustuse teineteist täiendava võitluspaari asemel on meil üksteist rahuldavad militantlik antiratsionaalne postmodernism ning eneseküllane irratsionalism, mille keskmeks on ego, arutleb emeriitprofessor Timo Vihavainen, lisades, et ta usub veel niipalju lääne kultuuri, et peab võimalikuks praegusaja irratsionalismi mulli lõhkemist, kuid on juba hoopis ebatõenäolisem, kas sellele järgneb uus tõus.
Tuuletallamise tulemused
Albert Einstein nimetas umbes poolsada aastat tagasi tuleviku ühe hirmutava perspektiivina seda, et üha enam inimesi tajub maailma vaid kirjutatud sõna vahendusel.
Teisalt on kõvasti kasvanud ka nende hulk, kes ei loe ega oskakski midagi lugeda. Kardan, et nendegi seas on palju neid, keda võiks arvata Einsteini kirjeldatud "kirjaliku maailma" kodanikeks.
Ise arvan, et suur teadlane pidas silmas abstraktselt mõtlevaid inimesi, kelle usk oma – või etteantud – arusaama vastu maailma adekvaatse kirjeldajana oli kõikumatu ja vaba kriitikast.
Ta ei pidanud silmas midagi nii primitiivset nagu need probleemid, mida tänapäeval püütakse parandada "faktikontrolliga" või võitlusega "valemeedia" vastu. Tegelikult on sellega tegelejad kui mitte tervenisti, siis vähemalt osaliselt osa probleemist.
Tundub, et seda, mida võiks nimetada elu abstraktsuseks, on üha rohkem ning see on tingitud eelkõige enamast koolitamisest ning avalikust diskursusest, mis on muutunud üha abstraktsemaks.
Kui veel lisada vankumatu usk tegelikkuse ja oma mõisteaparatuuri täiuslikku kooskõlasse, on maailma lipsanud kummaline olend, keda varem võis kohata vaid ekstsentrilise haruldusena.
Teatud läbimurde sel alal võib dateerida vist 1960-ndate suure kultuurirevolutsiooni aega, mille väga oluline osa oli suurte vanuserühmade esilekerkimine ning sellega kaasnenud rahva haridustaseme tõus.
Juba toona saadi aru, et tegemist polnud mitte ainult selle kasvamisega, mida nimetati hariduseks, vaid eelkõige uue mõtteviisiga. Vanast ütles uus põlvkond end selgelt lahti.
Uus maailm oli tollal (s.t kujutluses) eelkõige ühiskondlik või täpsemalt öeldes sotsioloogiline või hulgaline, kui kasutada seda asjatult unarusse jäänud mõistet.
Selle oluline tagajärg oli indiviidi pidamine eelkõige rühma liikmeks. Vastutus oma elu eest nihkus abstraktsioonile, mille ees indiviidil puudusid kohustused ning isegi võimalused, küll aga olid tal nõudmised ja õigused.
Teatud mõttes lagunes inimene kaheks, sest samaaegselt tema individualiseerumise ja atomiseerumisega muutus ta osaks ebaisikuliste jõudude mängust.
Igatahes ei olnud selles maailmas peamine mitte aktiivne ja vastutustundlik indiviid, vaid raamistus, millesse ta kuulus.
See indiviid pidas end seega vabaks vastutusest ja kohustustest kõigi endast suuremate koosluste ees. Nende ainuke otstarve oli isiku õiguste tagamine. Metafüüsiliselt tähendas see nullpunkti jõudmist. Midagi "elust suuremat" võis eksisteerida vaid piltlikus või iroonilises mõttes, näiteks võidi millekski selliseks pidada jalkameeskonda.
Pole vist vaja nimetadagi, et see kasutu olend tühjuse ja eksistentsi piiril polnud mingi uus leiutis. Ka 19. sajandi kirjandus oli neid täis.
Uus oli selle nähtuse massilisus. Vene kirjanduse kasutud inimesed olid uusaja haruldased, ehkki arhetüüpsed saadused. Massid elasid toona teises dimensioonis ning neil ei olnud sakste muresid.
Aga 20. sajandi teisel poolel oli olukord muutunud. Uued massid tegelesid intensiivselt oma uute probleemidega, oma eksistentsi probleemse tähendusega, aga ega sellestki midagi eriti tulnud. Suurima saavutusena sündis sellest arutu mässamine, nagu näiteks Pariisis aastal 1968.
Kui suur lootus ehitada Prantsusmaale ja pisut mujalegi toona Hiinas juba valitsev utoopia osutus vaid sooja õhu puhumiseks, sai natuke rahuneda ja siirduda uusfilosoofide turgutavasse seltskonda.
See, nüüdseks juba unustatud, silt tähendas seda, et võeti filosoofiat ja selle objekti vähemalt hetkeks jälle tõsiselt. Vähemalt alguses oli seegi sensatsiooniline, mäletan seda hästi.
Traditsioonilisel filosoofial oli varasemast küll ka suuri standardlahendusi ning peagi võis tõdeda, et Hegel elab ikka veel ning on kõikidest elavatest elusam, mis kõlas tegelikult päris kurjakuulutavalt.
Asi oli loomulikult selles kuulsas ajaloo lõpus. Tõsiselt võetuna sai sellest absoluutne mõõt kõigele. Liberaalne demokraatia oli see tõde, millel ei olnud enam konkurente ega saanudki olla. Kes olekski? Ja milleks?
Aga et kõik ei läheks nii libedalt, levis samal ajal lagunenud kultuurimarksismi riismetest epideemia, mida tunti postmodernismina.
Üks selle suurtest postulaatidest oli kõige olemuse, essentia eitamine. Uus hullus vallutas kiiresti kateedreid nn pehmetes teadustes, mis muutusid üha pehmemateks. Nende üle naerdi ja visati nalja, aga mitte miski ei suutnud kõigutada sellist teadusvaldkonda, mis eitas teadmise võimalikkust. Aga kuidas saanukski?
Küll aga pakkusid uued uurimisvaldkonnad (Soomes kutsutakse neid peenelt teadusteks) lõputult võimalusi leiutada eimillestki radikaalseid moevoole toetavaid mõttekonstruktsioone.
Valdkond feminiseerus kiiresti ning üha avalikumalt hakati loobuma traditsioonilise teaduse eeldustest. Peaga mõtlemine kuulutati väärtusetuks ning isegi kahjulikuks, võrreldes sellega, mida saavutati naba all olevate organitega.
Lääne kultuur sisaldab olulises osas ratsionaalse mõtlemise eeldust ja traditsiooni. Selles on alati peetud väga oluliseks võimet nii loogiliselt kui empiiriliselt põhjendada oma seisukohtade tõesust. Suva, olgu tegemist jumaliku autoriteedi või türanni kapriisiga, on olnud lääne kultuuri vaenlane kogu selle võitluse jooksul inimese vabaduse eest.
Lääne kultuur sisaldab olulises osas ratsionaalse mõtlemise eeldust ja traditsiooni. Selles on alati peetud väga oluliseks võimet nii loogiliselt kui empiiriliselt põhjendada oma seisukohtade tõesust.
See on tähendanud teatud reeglite austamist nii teaduses kui ka juriidikas ja poliitikas. Traditsiooniliselt on üksikisiku kapriisid ja irratsionaalsus võidetud mõistuse relvadega. Verifitseeritavus on teadaolevalt tänapäeva teaduse üks nurgakive. Või vähemalt äsja veel oli.
Praegusel ajal on ratsionaalse mõtlemise omaks võtnud rohkem inimesi kui iial varem. Entzauberung der Welt, millest rääkisid valgustusfilosoofid, on olnud samm uude maailma, ratsionaalsesse või vähem ratsionaalsesse logosfääri, välja sellest, mida filosoofid nimetavad tavaliselt naiivsuseks.
Aga kas ratsionaalsus on viimastel aastakümnetel enam kasvanud ning kas oleme teadlikult liikunud suurema vabaduse poole?
Kas vähemalt tänapäeva teadus on ratsionaalne selles tähenduses nagu kusagil sajand või poolteist tagasi?
Kahtlemata on vastus eitav. Isegi tänapäeva kosmoloogid räägivad kosmose ussiaukudest ja vahust ja millest iganes veel. Newtoni ja ka veel Darwini ajal oleks seda peetud pühaduseteotuseks.
Kindlasti on homne kosmoloogia erinev tänasest, aga mitte miski ei viita naasmisele vana mehaanika maailma. Iseenesestmõistetavusedki ei ole nii iseenesest mõistetavad, kui varem. Just märkasin uudist, mille järgi 95 protsenti universumi oletatud suurusest on tegelikult puudu. On seda nüüd palju või vähe?
Võib ju väita, et kosmoloogial ei ole meie elule ega mõtlemisele mingit tähendust, aga mingi tähendus sellel ikkagi on. See seisab kõige taustal, kui talle see koht võimaldatakse. Küllap viitab ta traditsioonilise loogika ja terve mõistuse piirangutele. Enam pole mõtet viidata taevakehadele ratsionaalsuse kehastustena, millest Newton sai omal ajal vist niinimetatud näiteid.
Nagu olen märganud, hakkas irratsionaalsus naasma juba 1960-ndatel, peamiselt kujutavas kunstis. 20. sajandi teisel poolel oli juba päris kena uhkeldada gooti moega ning igasugu elukatega, kes võeti otse Hieronymus Boschi maailmast.
Tänapäeva lapsed teavad Tolkieni ja Tähtede sõda, aga nad ei tunne Vana Testamenti või kreeka jumalamüüte. Nojah, ega tunta ka kirjandusklassikuid.
See selleks. Ega see maailm suuda ka pelgalt ratsionaalsuse najal püsida. Mis puudutab Lääne kultuuri, oli ka selle teine jalg irratsionaalne: kristlus. See oli küll vastuolus mõistusega, kuid teisalt piisavalt konkreetne müsteeriumikultus, et rahuldada ka nõudlikke toetajaid.
Praegu on kristluse tähendus (uskumatult kiiresti!) kokku kukkunud ning on üha selgem, et isegi paavst ei julge nimetada end usklikuks kristlaseks. Soome luterlikust kirikust pole mõtet rääkidagi.
Kurb on see, et asemele on tunginud umbrohi, millest on keeruline leida pisutki väärtuslikumaid nähtusi. Irratsionaalsuse sügavus on sama mõõtu nagu selle juurtetus või ignorantsus. Tundub, et selles kummardatakse peamiselt inetust ja toorust. Näited on ju kõige olulisemad.
Kuhu me siis oleme jõudnud: kristluse ja valgustuse teineteist täiendava võitluspaari asemel on meil üksteist rahuldavad militantlik antiratsionaalne postmodernism ning eneseküllane irratsionalism, mille mõlema maailma keskmeks on ego.
Vist nõnda pean olukorda kirjeldama, imestades erakordse kerguse üle, millega jultunud irratsionaalsus tungib praegusel ajal üha uutesse valdkondadesse. Nõidumist peavad igati lugupeetud tegevuseks isegi kvaliteetlehed.
Nagu Orwelli maailmas ikka, venitatakse vabaduse ja võrdsus tähendama mida iganes, sünnipärastest omadustest tehakse suured teened või suured probleemid, mille põhjal nõutakse (ja mida muud meie ajal ikka teha osatakse?) kord ühte, kord teist asja.
Erilist tähelepanu äratab see, et poliitilisi põhiõigusi ja -vabadusi tahetakse häbitundeta maha suruda, et mitte kahjustada äsjaleiutatud poliitilisi eesmärke. Seevastu võrdõiguslikkuse loosungiga kuulutatakse ja upitatakse erikohtlemist. Inimesi ei hinnata enam nende tegude järgi, vaid nende motiive ja tundeid tahetakse keelata või tunnustada tuginedes abstraktsetele fantaasiatele…
Erilist tähelepanu äratab see, et poliitilisi põhiõigusi ja -vabadusi tahetakse häbitundeta maha suruda, et mitte kahjustada äsjaleiutatud poliitilisi eesmärke. Seevastu võrdõiguslikkuse loosungiga kuulutatakse ja upitatakse erikohtlemist.
Totalitarismi olemuse juurde kuulub kõikide elutasandite politiseerimine. Omal ajal tekitas see teadlikku vastuseisu, aga vaevalt leidub praeguse aja keskmise suurusega ülikoolist kasvõi kahte õiget, kes julgeksid öelda, et isiklik ei ole poliitiline. Aga tegemist ongi olemise kahe täiesti erineva tasandiga, niikaua kui me veel võitleme totalitarismiga.
Niipalju ma veel usun lääne kultuuri, et pean võimalikuks praegusaja irratsionalismi mulli lõhkemist. Kas sellele järgneb uus tõus, on juba hoopis ebatõenäolisem.
Lääneriikide majandus on languskeerises ning vaevalt nende suhteline positsioon enam taastub. Arvatavasti hoogustab see veel enamgi nende kultuurist loobumist mujal maailmas. Miks peaks keegi üha tagurlikumaks muutuva Euroopa korralagedust oma kodumaale tahtma?
Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet