Meie aja eksitustest

Hispaania katoliikliku poliitiku ja ühiskonnafilosoofi Juan Donoso Cortesi kiri kardinal Fornarile on kirjutatud 1852. aastal kardinali enda palvel, et Donoso Cortes võtaks kokku oma raamatutes ja parlamendikõnedes sisalduvad analüüsid XIX sajandi Euroopa revolutsiooniliste käärimiste sügavamateks põhjusteks olevate eksituste ja nende tagajärgede kohta.

Kardinal Fornari kasutas seda kirja hukkamõistetud eksituste kogu Syllabus errorum'i (1864) ettevalmistamiseks, mille õnnis paavst Pius IX oma autoriteediga kinnitas ja avaldas oma apostelliku ringkirja Quanta cura lisana. Mitmed autoriteetsed kirikuajaloo, katoliikliku dogmaatika ja leksikonide allikad käsitlevad mitte ainult ringkirja Quanta cura, vaid ka selle lisa Syllabus’t paavsti kõrgeima eksimatu õpetusameti teostamise näitena.

Olulisem on, et Donoso Cortesi kirjas sisalduv analüüs (mida kinnitas Kiriku Õpetusameti autoriteet nende eksituste hukkamõistmisel) omab sügavat aktuaalset tähendust tänapäeval, mil kõik kirjas kirjeldatu on täide läinud, eksitused on oma ühiskondlik-ajaloolises arengus täisküpsuseni välja arenenud ja inimühiskonna katastroofi äärele viinud. Järelikult ka tervistav lahendus saab olla ainult kirjas kirjeldatu: Inimkonna pääsemine sõltub täielikult religioosse, poliitilise ja ühiskondliku korra väliste põhimõtete taastamisest. Neid põhimõtteid ei saa aga taastada keegi, kes neid ei tunne, ja keegi ei tunne neid peale katoliku Kiriku.

Kõrgeauline härra,

Enne kui annan Teie Eminentsi kõrge kohtumõistmise alla lühikesed tähelepanekud, mida Te möödunud mais oma kirjas minu käest küsisite, näib mulle sobilik esiteks näidata kätte piirid, mida ma olen endale nende märkuste läbivaatamisel seadnud.

Kaasaja eksituste seas ei ole ühtegi, mis ei taanduks hereesiaks ja kaasaja hereesiate seas ei ole ühtegi, mis ei taanduks teiseks hereesiaks, mille Kirik juba ammu on hukka mõistnud. Endisi eksitusi hukka mõistes on Kirik hukka mõistnud ka praegused ja tulevased eksitused. Ühesugused eksitused on nende olemust ja päritolu silmas pidades ometi hämmastavalt erinevad, kui vaadata neid rakenduse seisukohalt. Minu praegune kavatsus on vaadelda pigem nende rakendust kui olemust ja päritolu.

Ma tahan neid uurida pigem poliitilisest ja sotsiaalsest kui religioossest vaatenurgast, vaadelda pigem nende erinevusi kui sarnasusi, ja lõpuks vaadelda rohkem nende muutlikkust kui absoluutsust.

Sellele teele on mind tõuganud kaks olulist tähelepanekut, millest üks pärineb minu isiklikust olukorrast ja teine meie sajandi tunnusjoontest. Mis minusse puutub, siis olen uskunud, et diplomaadi ja avaliku elu tegelasena peaksin ma olema vabastatud kohustusest käsitleda delikaatseid usu ja dogmade küsimusi. Mis puudutab meie sajandit, siis piisab selle vaatlemisest veendumaks, et see, mis ta teiste sajandite hulgas nii kurvalt kuulsaks teeb, ei ole mitte niivõrd ülbus teoreetiliselt kuulutada oma hereesiaid ja vigu, kuivõrd saatanlik hulljulgus, millega kaasaja ühiskonnas lastakse käiku hereesiad ja eksitused, millesse möödunud sajandid langesid.

See oli aeg, mil inimmõistus näis hullude spekulatsioonideni laskudes iseendaga rahul olevat, kui tal õnnestus vastandada eitus jaatusega intellektuaalsetes sfäärides, eksitus tõega metafüüsilistes ideedes, hereesia dogmaga religiooni valdkonnas. Täna samast taotlusest ei piisa, kui see ei lasku poliitilistesse ja sotsiaalsetesse sfääridesse, et kõik segi paisata, tekitades otsekui võluväel igast veast konflikti, igast hereesiast revolutsiooni ja igaühe uhkest eitamisest hiiglasliku katastroofi.

Vigadepuu näib täna olevat suureks sirgunud ettehoolduses lubatud küpsuseni. Istutajaks jultunud heresiarhide esimene põlvkond, kastjaks üha uued ja uued põlvkonnad, ning kaetud meie vanaisade aja lehtedega ja meie isade aja õitega, on ta täna meie ees, meie käeulatuses, täis vilju. Tema viljad tuleb needa erilise needusega, nagu muistsetel aegadel olid neetud lilled, mis seda kaunistasid, lehed, mis seda katsid, tüvi, mis seda püsti hoidis, ja inimesed, kes selle istutasid.

Ma ei taha sellega öelda, et see, mis kord on hukka mõistetud, tuleks uuesti hukka mõista, kuid mulle näib igast vaatenurgast vajalikuna eriline hukkamõist, vastavalt erilisele muundumisele, misläbi käesoleval sajandil meie silme all on korratud vanu vigu, ja igal juhul on küsimuse see külg ainuke, milles mina tunnen end teatud määral kompetentne olevat.

Heites sel viisil kõrvale puhtteoloogilised küsimused, olen ma pööranud tähelepanu teistele, mis – kuigi päritolult ja olemuselt teoloogilised – on muutunud tänu aeglasele ja edukale muundumisele poliitilisteks ja sotsiaalseteks küsimusteks. Ja isegi nende hulgas näen, et liigsete kohustuste ja ajapuuduse tõttu olen sunnitud vahele jätma need, mis mulle eriti tõsised ei näi, kuigi olen tundnud enda kohuse olevat puudutada mõningaid punkte, milles ma ei ole kellegagi konsulteerinud.

Ajapuudusel on mul võimatu üle lugeda kaasaja heresiarhide raamatuid, et oskaksin kätte näidata väited, mille vastu peab võitlema ja mis tuleb hukka mõista. Ometi olen tähelepanelikult selle üksikasja üle mõtiskledes jõudnud veendumusele, et möödunud aegadel oli see vajalikum kui tänapäeval, sest kui vaadata lähemalt, leiab nende vahel märkimisväärse erinevuse: minevikus seisid eksitused ainult raamatutes, nii et kui neid sealt ei otsitud, ei olnud neid teisalt leida, sellal kui meie päevil pole eksitused mitte ainult raamatutes, vaid ka mujal: institutsioonides, seadustes, ajakirjades, ettekannetes, vestlustes, loengusaalides, klubides, kodudes, avalikkuses, selles, millest räägitakse ja selles, millest vaikitakse.

Kaasaja eksitused on lõputud, kuid lähemal vaatlusel tulenevad need kõik kahest ülimast eitusest ja lõpevad sellega: üks puudutab Jumalat, teine inimest. Ühiskond eitab, et Jumal hoolitseb oma loodu eest. Mis aga puutub inimesse, siis ta eitab, et inimene on eostatud patus. Uhkus sosistab meie aja inimesele kahte asja ja too usub mõlemat: tal ei ole vigu ja ta ei vaja Jumalat, ta on tugev ja ilus. Seepärast näeme teda uhkustamas oma väega, armununa oma ilusse.

Pärispattu eitades eitatakse muuhulgas ka seda, et ajalik elu on patukahetsuselu; et maailm, kus me elame, peab olema pisarate org; et mõistuse valgus on nõrk ja kõikuv; et inimese tahe on ebakindel; et lõbu on meile antud justkui kiusatuseks, et me selle veetlusest vabaneksime; et kurbus on hüve, kui me üleloomulikul põhjusel sellega vabatahtlikult nõustume; et aeg on meile antud enda pühitsemiseks; et inimene vajab pühitsemist.

Seda kõike eitades jõutakse muuhulgas väideteni, et ajalik elu on meile antud selleks, et me lõputult edasi liikudes jõuaksime omal jõul kõrgeima täiuslikkuseni; et maailma, kus see elu kulgeb, saab inimene põhjalikult muuta ja et ta peab seda tegema; et inimmõistus on terve ja küündib eranditult kõigi tõdedeni ning et see, mida mõistus ei hooma, ei ole tõde; et ei ole teist kurja kui see, mida mõistus selleks peab ega teist pattu kui see, mille kohta mõistus ütleb, et see on patt, ning et pole teist kurja ega pattu kui see, mida filosoofia kurjaks ja patuks tunnistab; et inimese tahet, mis on iseenesest terve, pole vaja korrigeerida; et me peame põgenema vaeva eest ja otsima lõbu; et aeg on meile antud nautimiseks ja et inimene on iseeneses hea ja terve.

Need eitused ja jaatused inimese suhtes viivad teiste sarnaste eituste ja jaatusteni Jumala suhtes. Eeldus, et inimene pole pärispattu langenud, viib eituseni, et inimene on lunastatud – ja mõned eitavad seda. Eeldus, et inimene ei ole lunastatud, viib Lunastuse ja Lihakssaamise müsteeriumi, Sõna välise isikulisuse dogma ja Sõna enda eitamiseni – ja mõned eitavadki seda. Eeldada inimese tahte loomulikku terviklikkust ühelt poolt ja teisalt mitte tunnistada, et on olemas teine kurjus ja teine patt kui filosoofiline kurjus ja patt, viib Jumala pühitseva tegutsemise eitamiseni inimeses ning koos sellega Püha Vaimu isikulisuse dogma eitamiseni – ja mõned eitavadki seda. Kõigist neist eitustest tuleneb Pühima Kolmainsuse ülima dogma, meie usu nurgakivi ja kõigi katoliku dogmade alusmüüri eitamine.

Siit pärineb lai naturalismisüsteem, mis on äärmuslikus, üldises ja täielikus vastuolus kõigi meie uskumustega. Meie, katoliiklased, usume ja tunnistame, et patusel on pidevalt vaja abi ja et Jumal annab talle seda lakkamatult üleloomuliku abi vahenditega, mis on Tema tohutu armastuse ja lõputu halastuse imeline töö. Meile on üleloomulik loomulikuks atmosfääriks, seega millekski selliseks, mis patust ümbritseb ja on samal ajal talle toeks, ilma et see ennast tunda annaks.

Jumala ja inimese vahel oli põhjatu kuristik – inimeseks saanud Jumala Poeg sai endas kahte loomust ühendades kuristikule sillaks. Jumala Sõna, kes on üheaegselt Jumal ja Inimene, ja patuse inimese vahel oli samuti on määratu vahemaa ning selle määratu vahemaa lühendamiseks pani Jumal oma Poja ja loodu vahele Pühima Neitsi, patuta naise. Kuid patuta naise ja patuse inimese vaheline distants oli ikka veel suur ning Jumal pani oma lõputus halastuses Pühima Neitsi ja patuse inimese vahele veel pattu kahetsevad pühakud.

Kuidas nii suurt, imelist ja täiuslikku süsteemi mitte imetleda! Suurimal patusel piisab süüdlasliku käe ulatamisest, et saada abi patu kuristikust sammhaaval üles ronimisel taevaste kõrguste poole.

Kõik see ei ole muud kui üleloomuliku abi – mida Jumal inimesele annab, et ta sammuks kindla sammuga piki karmi elurada – imeliste tagajärgede nähtav ja väline vorm, ning olles väline ja nähtav, on see teatud maani ebatäiuslik. Et sellest imelisest üleloomulikkusest aru saada, on vaja tungida ususilmadega kõrgematesse ja varjatumatesse piirkondadesse, on vaja vaadata Kiriku poole, keda pidevalt paneb liikuma Püha Vaimu saladuslik tegevus, on vaja tungida hingede salajasse pühamusse ja näha, kuidas Jumala arm neid õhutab ja otsib ning kuidas inimhing jääb Jumala kutset kuulama või keeldub sellest, ning kuidas loodu ja Jumala vahel tekib ja areneb pidevalt vaikne vestlus. Teisalt on vaja näha, mida teeb, ütleb ja otsib inimhingest pimeduse vaim, ning kuidas hing tuleb ja läheb, sekeldab ja rahmeldab kahe igaviku vahel, et lõpuks sukelduda kas valguse või pimeduse sügavikku.

On vaja vaadata ja näha enda kõrval kaitseinglit, kuidas ta meid silmas pidades kergelt hingab, et me ei vaevaks end tüütute mõtetega, ja kuidas ta juhib meie samme, et me ei komistaks. On vaja mõtiskleda ajaloost ja näha imelist viisi, millega Jumal oma suurimaks auks ja kõigi väljavalitute hüvanguks korraldab ja valitseb inimestega toimuvat, ilma et inimene lakkaks olemast oma tegude isand. On vaja näha, kuidas Ta sobival ajal lubab sõda ja vallutusi ja kutsub esile väepealikud ja nende lahingud ning kuidas Ta ühe hetkega kõik ümber korraldab ja maha rahustab, hävitades sõdalased ja tehes olematuks vallutajate uhkuse; kuidas Ta lubab, et türannid tõusevad patuse rahva vastu ja kuidas Ta on nõus, et mässavad rahvad mõnikord türanne nüpeldavad; kuidas Ta ühendab hõimud, lahutab seisused või hajutab rahvad; kuidas Ta annab ja võtab oma lõbuks maiseid impeeriume, kuidas Ta neil langeda laseb ja kuidas neid taevani tõstab. Lõpuks on vaja näha, kuidas pimedad inimesed ekslevad ajaloo labürindis, mida ehitasid inimpõlved, ilma et keegi oleks osanud öelda, milline on selle struktuur või kus asub sisse- ja väljapääs.

Kogu seda avarat ja hiilgavat üleloomulikkuse süsteemi, mis on inimlike asjade muukrauaks ja universaalseks seletuseks, eitavad kas kaudselt või otseselt need, kes kinnitavad inimese patusüüta saamist, ja selle tänased kinnitajad ei ole ainult mõned filosoofid, vaid rahvaste valitsejad, ühiskonna mõjukad klassid ja terve ühiskond ise, mis on sellest rahutuks tegevast hereesiast mürgitatud.

Nii seletame kõike, mida me näeme ja puudutame ning mille juurde oleme jõudnud selle väideterea kaudu. Kui meie mõistuse valgus ei ole tuhmunud, siis sellest piisab, et ilma usu abita tõde avastada. Kui usku pole vaja, siis on mõistus suveräänne ja sõltumatu. Tõe areng sõltub mõistuse arengust, viimane aga selle kasutamisest, mis seisneb väitlustes. Seega on väitlus tõeline kaasaja ühiskonna põhiseadus ja ainuke sulatusahi, kus pärast lahtisulatamist tõde eksitustest eraldub.

Sealt saavad alguse trükivabadus, kohtu puutumatus ja nõuandva kogu kuninglik suveräänsus. Kui inimese tahe on kindel, siis piisab hüve ligitõmbavusest, et sellele ilma üleloomuliku abita järgneda. Kui inimesel ei ole seda abi vaja, ei ole tal ka vaja, et sakramendid seda talle annaks ja palved talle seda muretseksid. Kui palvet ei ole vaja, siis on ta laisk, kui ta on laisk, siis on kontemplatiivne elu laisk ja kasutu. Kui kontemplatiivne elu on laisk ja kasutu, siis on selline ka suurem osa religioossest kogukonnast. See seletab, miks on hävitatud kogukonnad, kuhu need ideed on tunginud. Kui inimesel ei ole vaja sakramente, ei ole vaja ka seda, kes neid talle jagab, ja kui ei ole vaja Jumalat, ei ole vaja ka Tema vahendajaid. Siit tuleneb ka preesterkonna põlgamine ja pagendamine seal, kus need ideed on juurdunud. Preesterkonna põlgamine viib kõikjal Kiriku põlgamiseni ja see omakorda Jumala põlgamiseni.

Kui eitatakse Jumala tegutsemist inimese suhtes ja Looja ja loodu vahel laiub jälle põhjatu kuristik, eemaldub ka ühiskond vaistlikult Kirikust sama kaugele. Sest seal, kus Jumal on Taevasse pagendatud, on Kirik pagendatud pühamusse, ja vastupidi – seal, kus inimene elab Jumala valitsemise all, allutab ta end loomulikult ja vaistlikult ka Kiriku valitsemisele. Seda tõde väljendavad ja tõestavad kõik sajandid – nii käesolev kui ka möödunud.

Heites sel viisil kõrvale kõik, mis on üleloomulik, ja muutes religiooni tõeliseks deismiks, pöörab inimene – kel ei ole vaja pühamusse vangistatud Kirikut ega ka Jumalat, kes on Taeva külge nagu Enceladus kalju külge aheldatud – oma silmad maa poole ja pühendub üksnes materiaalsete huvide teenimisele. See on kasuahnete süsteemide, suurte kommertsekspansioonide, industriaalpalaviku, rikaste ülbuse ja vaeste kannatamatuse ajastu. Sellisele materiaalsele rikkusele ja religioossele vaesusele järgneb alati mõni suur katastroof, mida traditsioon ja ajalugu kustumatult inimeste mällu vajutavad. Nende vältimiseks kogunevad mõistlikud ja võimekad nõu pidama, kuid orkaan, mis möirates kohale tormab, hajutab jõuliselt nõupidamise, viies nad koos nende palvetega kaasa.

Kui Kirik on pagendatud pühamusse ja Jumal Taevasse, on täiesti võimatu takistada revolutsioonide levimist ja türannia kehtestamist, mis on üks ja seesama, sest mõlemas valitseb jõud. Kavatsus täita Kiriku ja Jumala puudumisega tekitatud suur tühik ühiskonnas avaliku võimu kunstliku ja tasakaalustatud jagamisega, on liigsel enesekindlusel põhinev asjatu ettevõtmine, sarnane püüdlustega, mis on sellel, kes eluvaimu puududes tahab kunstlikul teel puhtmehhaaniliste vahenditega elunähtusi taastada. Kuna Kirik ja Jumal on ainuke vahend, siis ei ole teist vahendit, millega täita suurt tühikut, mis järele jääb, kui nad on ühiskonnast kõrvaldatud. Ja vastupidi, ei ole ühtegi valitsusvormi, mis oleks olemuslikult ohtlik, kui Jumal ja Tema Kirik vabalt tegutseksid, tingimusel, et moraal ja aeg seda soosivad.

Pole erilisemaid ja kummalisemaid süüdistusi neist, mis kinnitavad ühelt poolt, nagu mõned koolkonnad seda teevad, et katoliiklus soosib masside valitsemist, samal ajal kui teised ütlevad, et see takistab vabaduse saavutamist ja soodustab suurte türanniate levikut. Kust võib leida suuremat mõttetust esimesest, kui katoliiklus on pidevalt mässajaid hukka mõistnud ja pühitsenud kuulekust kui kõigi inimeste ühist kohustust? Kust võib leida suuremat mõttetust teisest, kui katoliiklus on maa peal ainuke religioon, mis on inimestele õpetanud, et ühelgi inimesel ei ole õigust teise inimese üle, sest kogu võim tuleb Jumalalt, et keegi ei saa suureks, kui ta ei ole iseenda silmis väike, et võim on kehtestatud ühise hüve eesmärgil, et käskimine tähendab teenimist, et valitsemine on teenimine ja järelikult ohver? Need Jumala ilmutatud põhimõtted, mida püha Kirik on kogu nende terviklikkuses alal hoidnud, moodustavad kõigi kristlike rahvaste avaliku õiguse. See avalik õigus on tõelise vabaduse pidev kinnitamine, sest ühest küljest on see pidev eitamine, pidev rahvaste õiguse hukkamõistmine loobuda kuulekusest mässamise kasuks, ja teisalt on see valitsejate õiguse eitamine teostada oma võimu türannias. Vabadus seisneb nimelt nende õiguste eitamises, ja sel eitamisel on selline tähtsus, et ilma selleta on vabadus võimatu. Vabaduse kinnitamine ja nende õiguste eitamine on lähemal vaatlusel üks ja seesama, mis on väljendatud erinevate väljenditega ja erineval viisil. Sellest järeldub, et katoliiklus ei ole mitte üksnes türannia ja revolutsioonide vaenlane, vaid ta on ka ainus, kes neid on eitanud. Ta ei ole mitte üksnes vabaduse sõber, vaid ta on ka ainus, kes on selle eitamise läbi avalikuks teinud ka tõelise vabaduse loomuse.

Sama mõttetu on arvata, nagu teevad mõned, et püha religioon, mida me tunnistame, ja Kirik, kes seda omab ja õpetab, takistab rahva rikkuse vaba levimist, majandusküsimuste head lahendamist ja materiaalsete huvide kasvu ning suhtub sellesse ükskõikselt. On selge, et religiooni eesmärk ei ole teha inimesi mitte vägevaks, vaid õnnelikuks, mitte rikkaks, vaid pühaks. Kuid mitte vähem selge ei ole see, et üks Kiriku õilsatest ja suurtest õpetustest seisneb inimesele ilmutamises, et tema ettehooldav ülesanne on muuta kogu loodust ja panna see raske tööga oma teenistusse. See, mida Kirik taotleb, on kindel tasakaal materiaalsete, moraalsete ja religioossete huvide vahel ning selles tasakaalus peab igal asjal olema oma koht, ja ta taotleb, et see oleks nii. Lõpuks tahab Kirik, et esimese koha hõivaksid moraalsed ja religioossed huvid ning et materiaalsed huvid tuleksid pärast neid. Ja mitte ainult seepärast, et seda nõuavad kõige elementaarsemad arusaamad korrast, vaid ka seepärast, et mõistus ütleb ja ajalugu õpetab, et selline prioriteet, mis on elulise harmoonia hädavajalik tingimus, on ainus, mis võib kindlalt ära hoida suuri katastroofe, mis võivad alati juhtuda seal, kus materiaalsete huvide ülekaal või suur tõus paneb käärima ilmalikud ihad.

Mõned on ühelt poolt küll veendunud meie püha religiooni ja püha Kiriku abi vajaduses, et selles maailmas mitte hukka minna, kuid teisalt ei meeldi neile enda peale võtta oma iket, mis on küll kerge alandlikele, kuid raske uhketele, ja seepärast otsivad nad väljapääsu järeleandmistes, nõustudes religiooni mõnede seisukohtadega ning heites kõrvale need, mis näivad liialdustena. Need inimesed on seda ohtlikumad, mida rohkem on neis näilikku erapooletust, et petta ja ahvatleda inimesi. Sel viisil teevad nad endast lahinguvälja kohtunikud ja sunnivad enda ees võrdlema tõde ja valet ning püüavad väära mõõdukusega leida nende kahe vahel mingisugust võimatut keskteed. On kindel, et sageli leiab vigade keskelt tõde, kuid tõe ja vale vahel ei ole keskteed, nende kahe vastandliku pooluse vahel ei ole midagi peale tohutu tühjuse. See, kes end sinna tühjusesse asetab, on tõest sama kaugel kui see, kes on eksituses – tões on ainult see, kes selle täielikult vastu võtab.

Need on peamised eksitused, mis on inimestel ja klassidel, kellele on neil aegadel osaks saanud nukker eesõigus valitseda rahvaid. Pöörates pilku mujale ja suunates selle neile, kes protesteerivad valitsuse suure pärisosa vastu, on mõistus häiritud ja kujutlusvõime satub segadusse, sest leiame end veel murettekitavamate ja jälestusväärsemate vigade eest. Ometi on märkimisväärne, et need murettekitavad eksitused ei ole muud, kui eelpool mainitud vigade loogilised tagajärjed, ja sellistena on need vältimatud.

Kui võtta eelduseks inimese patusüüta eostamise ja ühes sellega inimloomuse tervikliku ilu, siis on mõned küsinud, et kui meie mõistus on valgustatud ning meie tahe sirgjooneline ja tugev, miks ei peaks siis olema puhtad ja suurepärased ka meie kired, mis on meis nagu tahe ja mõistuski? Teised küsivad, et kui väitlus on hea vahend tõeni jõudmisel, miks peab siis midagi selle suveräänse jurisdiktsiooni alt vabastatud olema? Mõned ei taha mõista, miks nimetatud eelduste korral mõtte-, tahte- ja tegevusvabadus ei saa olla absoluutsed.

Need, kes end pühendavad religioossetele vasturääkivustele, esitavad küsimuse, et kui Jumal ei ole piisavalt hea ühiskonnas, miks siis Tema omaks tunnistatakse Taevas, ja kui Kirik ei kõlba millekski, miks siis lepitakse, et talle kuulub õigus pühamutele. Teised jälle küsivad, et kuna hüve poole liikumisel pole piire, miks siis ei tohi vaba voli anda ihadele ja muuta pisarateorg rõõmudeaiaks. Filantroobid on vapustatud, kohates tänaval vaest, mõistmata, kuidas vaene, olles nii näotu, saab olla inimene, ja kuidas inimene, olles nii ilus, saab olla vaene.

Ometi on kõik ühegi lahkarvamuseta nõus, et on tungiv vajadus õõnestada ühiskonda, kukutada valitsused, jagada ümber rikkused ja anda surmahoop inimlikele ja jumalikele institutsioonidele.

Ehkki see näib võimatuna, on veel üks eksitus, mis iseenesest ei ole nii jälestusväärne, kuid on tagajärgede poolest siiski teistest tõsisem: see on paljude arvamus, et ühed eksitused ei sünni tingimata ja vältimatult teistest. Kui ühiskond neist vigadest kiiresti ei vabane ja vabanenult ei mõista radikaalse ja suveräänse otsusega ühtesid hukka kui tagajärgi ja teisi kui nende eelduseid, siis on ühiskond inimliku mõõdupuu järgi kadunud.

Kes loeb seda väga ebatäiuslikku nimekirja, mille ma neist jubedatest eksitustest koostasin, märkab, et mõned neist viivad täielikku segadusse ja anarhiasse, sellal kui teised vajavad elluviimiseks ennekuulmatut ja hiigelsuurt despotismi. Esimesse liiki kuuluvad need eksitused, mis ülistavad isiklikku vabadust ja kõigi institutsioonide vägivaldset hävitamist, teise rühma need, mis eeldavad organiseerumispüüdeid. Akadeemilises keeles kutsutakse esimest liiki eksituste levitajaid üldiselt sotsialistideks, ja teist liiki eksituste levitajaid kommunistideks. Esimesed püüavad eelkõige piiramatult levitada isiklikku vabadust allasurutud avaliku võimu arvel, sellal kui teised, vastupidiselt, suruvad täielikult alla inimvabaduse ja laiendavad tohutult riigi võimu. Esimese doktriini kõige täiuslikuma sõnastuse leiab de Girardin’i kirjutistest ja Proudhon’i viimasest raamatust. Esimene neist avastas tsentrifugaaljõu, teine tsentripetaaljõu, mis on omased tulevikuühiskonnale, mida valitsevad neile kahele vastandlikule liikumisele alluvad sotsialismiideed. Üks neist on tõukejõud, mille tekitab täielik vabadus, teine tõmbejõud, mille loob lepingute pööris. Kommunismi olemus seisneb kõigi vabaduste ja kogu omandi võõrandamises riigi kasuks.

Nende ühiskondlike eksituste kohutav koletuslikkus tuleneb koletuslikest religioossetest hereesiatest, kust leiab nende seletuse ja päritolu. Sotsialistid ei rahuldu Jumala Taevasse pagendamisega, vaid astuvad veel sammu edasi, tunnistades avalikult ateismi ja eitades Teda täielikult. Võttes aluseks Jumala, igasuguse autoriteedi allika ja aluspõhjuse eitamise, nõuab loogika ka autoriteedi enda täielikku eitamist. Universaalse isaduse eitamine toob kaasa isaduse eitamise perekonnas, religioosse autoriteedi eitamise tagajärg on poliitilise autoriteedi eitamine. Kui inimene tahab saada hakkama ilma Jumalata, siis ka alam kuningata ja poeg isata.

Mis puudutab kommunismi, siis on silmnähtav selle pärinemine panteistlikest ja kõigist teistest sealt pärinevatest hereesiatest. Kui kõik on Jumal ja Jumal on kõik, siis on Ta esiteks demokraatia ja rahvas. Üksikisikud, olles jumalikud aatomid ja mitte enamat, tekivad kõiksusest, mis neid lakkamatult sünnitab, et jälle tagasi pöörduda kõiksusesse, mis neid pidevalt neelab. See on süsteem, kus see, mis ei ole kõik, ei ole Jumal, kuigi osaleb jumalikkuses, ja see, mis ei ole Jumal, on mittemiski, sest ei ole midagi väljaspool Jumalat, kes on kõik.

Sealt tuleneb kommunistide kõrk inimesepõlgus ja inimvabaduse jultunud eitamine. Sealt tulenevad tohutud universaalse valitsemise püüdlused tulevikudemagoogia abiga, mis peab levima kõikidele kontinentidele ulatumaks maailma äärteni. Sealt tuleneb mõttetu raev, millega tahetakse segada ja hävitada kõik perekonnad, kõik klassid, kõik rahvad ja kõik rassid.

Sellest pimedaimast ja veriseimast kaosest peab ühel päeval ilmuma ainuline jumal, võrdsuse jumal, võitja kõikide erinevuste üle; ilma alguse ja lõputa igavene jumal, kes võidab kõike seda, mis sünnib ja sureb. See jumal on demagoogia, mida on kuulutanud viimased prohvetid, tuleviku taevalaotuse ainuke päike, mille toob kaasa torm, mida kroonib kiirgus ja teenib orkaan. See on tõeline kõiksus, tõeline jumal, kes on relvastatud ainsa tunnuse, kõigeväelisusega, ja kes on suure katoliku Jumala kolme nõrkuse – headuse, armastuse ja halastuse – võitja. Kes ei tunneks selles jumalas ära Luciferi, uhkuse jumalat?

Kui neid õõvastavaid doktriine tähelepanelikult uurida, on võimatu neis mitte ära tunda saladuslikku, kuid nähtavat märki eksitustest, mis peavad apokalüptilistel aegadel esile kerkima. Kui religioosne aukartus ei takistaks mind heitmast pilku neile hirmuäratavatele aegadele, poleks mul raske esitada täpselt argumenteeritud väiteid, et suur antikristlik impeerium on tohutu demagoogiline impeerium, mida valitseb saatanliku hiilgusega varustatud lihtrahva hulgast pärit „patu inimene“.

Vaadelnud üldiselt nende aegade peamisi eksitusi ja näidanud täielikult, et kõigi nende alge on mõnes religioosses hereesias, ei näi mulle mitte ainult sobivana, vaid ka vajalikuna tuua mõningaid näiteid, mis peaksid veelgi selgemini näitama sõltuvust religioossete ning poliitiliste ja sotsiaalsete eksituste vahel.

Nii näib mulle täiesti väljaspool kahtlust olevana see, et kõik, mis mõjutab Jumala valitsemist inimese üle, mõjutab samavõrra ja samal viisil ka tsiviilühiskonna valitsusi. Käesoleval ajal on esimene religioosne eksitus olnud inimmõistuse sõltumatuse ja suveräänsuse põhimõte. Sellele religioossele eksitusele vastab poliitiline eksitus, mis seisneb mõistuse suveräänsuse kinnitamises ja seetõttu on selline suveräänsus saanud avaliku õiguse universaalseks aluseks ühiskonnas, mida ründavad esimesed revolutsioonid. Sealt saavad alguse parlamentaarsed monarhiad koos oma valimistsensuse, võimude jagamise, trükivabaduse ja saadikupuutumatusega.

Teine eksitus on seotud tahtega ning seisneb religioosset korda puudutades kinnituses, et tahe, olles iseenesest õige, ei vaja hea tegemiseks armu kutset ega tõuget. Selles religioosses korras leiduvale veale vastab poliitikas kinnitus, et iga tahe on õige ja seega ei pea ühtegi tahet juhtima, vaid igaüks peab olema ise juht. Sellele printsiibile rajaneb üleüldine valimisõigus ja sellest pärineb vabariiklik süsteem.

Kolmas eksitus seondub himudega ja seisneb religioosses korras kinnituses, et kui eeldada inimese patusüüta eostamist, siis on tema himud väga head. Sellele religioossele eksitusele vastab poliitikas kinnitus, et kõik valitsused peavad suunduma ühe eesmärgi poole, nimelt kõikide soovide rahuldamisele. Sellele põhimõttele on rajatud kõik sotsialistlikud ja demagoogilised süsteemid, kes täna võitlevad võimu pärast ja kes võivad selle kiiresti kätte saada, kui asjad lähevad loomulikku rada pidi sinna, kuhu neid juhitakse.

Sellisel viisil viib korda rikkuv hereesia, mis ühelt poolt eitab pärispattu ja teiselt poolt inimese vajadust Jumala juhtimise järele, esiteks mõistuse suveräänsuse, seejärel tahte ning lõpuks kirgede suveräänsuse tunnistamiseni, see tähendab kolme igasugust korda hävitava hereesiani.

Teadmaks, mida kinnitatakse või eitatakse valitsuse kohta poliitikaküsimustes, piisab teadmisest, mida kinnitatakse või eitatakse Jumala kohta religioonivallas. Kui religiooni vallas on ülekaalus ähmane deism, siis kinnitatakse küll, et Jumal valitseb kogu loodu üle, kuid eitatakse, et Ta seda juhib. Sel juhul valitseb poliitika vallas parlamentaarne tarkus, et kuningas valitseb, kuid ei juhi.

Kui eitatakse Jumala olemasolu, siis eitatakse kogu valitsust, isegi selle olemasolu vajalikkust. Neil needusperioodidel kerkivad esile ja levivad hirmkiirelt sotsialistlike koolkondade anarhilised ideed.

Kui Jumala ja loomise ideega jõutakse lõpuks sellise segase kinnituseni, et kogu loodu on Jumal ja et Jumal on kogu loodu täielikkus, siis valitseb kommunism poliitika valdkonnas nii nagu panteism religiooni valdkonnas. Ja Jumal, kes on väsinud kannatamast, jätab inimese põlastusväärsete ja jäledate türannide hooleks.

Pilku Kirikule pöörates on mul kerge näidata, et ta on saanud sihiks neile samadele eksitustele, mis säilitavad alati sama hävitamatu identiteedi, kas neid siis suunatakse Jumala vastu, et kõigutada Tema Kirikut või tekitada segadust tsiviilühiskonnas.

Kirikut võib vaadata kahel erineval viisil: esmalt iseeneses kui sõltumatut ja täiuslikku ühiskonda, kel on iseeneses kõik, mida ta vajab oma takistusteta tegutsemiseks ja vabaks liikumiseks, ning teiseks tema suhetes tsiviilühiskonna ja maiste valitsustega.

Tema sisemise organismi seisukohalt vaadates näib Kirikul olevat vajadus vastu seista kõige ohtlikumatele suurtele eksitustele, millest kõige ohtlikumad on lähemal vaatlusel need, mis on suunatud institutsiooni vastu, mis rajab Kiriku imeväärse ja täiusliku ühtsuse, see on pontifikaadi, määratu ehitise alusmüüri vastu. Need eksitused eitavad Jeesuse Kristuse maises Asemikus tervet Kirikut hõlmava universaalse apostelliku väe ainsat ja jagamatut järgnevust, esitades väite, et piiskopid on selle väe kaaspärijad. Kui see eksitus valitsema hakkab, võib see viia segaduste ja korratusteni Issanda Kirikus, muutes ta mitmeks jagatud paavstiametiga – mis peaks olema põhiolemuslik, jagamatu ja edasiantamatu võim – kõige mässavamaks aristokraatlikuks valitsuseks. Jättes talle tühise eesistuja au ning võttes talt tegeliku jurisdiktsiooni ja tegusa valitsemise, saab paavstist selle eksituse tõttu kasutu pagendatu Vatikanis nagu Jumalast saab deistliku eksituse tõttu kasutu pagendatu Taevas ning nagu kuningast saab parlamentaarse eksituse tõttu kasutu pagendatu oma troonil.

Need, kes ei ole nõus mõistuse valitsemisega, mis on iseeneses aristokraatlik, ja eelistavad tahte valitsemist, mis on iseeneses demokraatlik, langevad presbüterismi eksitusse, mille kohaselt igaüks on preester ja millele vastab kirikuvabariik, ja nad pooldavad üldist valimisõigust, mis tähendab tsiviilühiskondadele vabariiki.

Need, kes isiklikku vabadusse armununa liialdavad sellega nii, et kuulutavad tema kõikvõimsat suveräänsust ja nõuavad kõigi repressiivsete institutsioonide hävitamist, langevad ühiskondlikus vallas Proudhoni lepinguühiskonna ja religiooni vallas isikliku inspiratsiooni tunnistamiseni, mille Inglismaa ja Saksamaa religioossete sõdade mõned fanaatikutest sektandid on dogmaks kuulutanud.

Lõpuks, panteistlikest eksitustest võlutud lõpetavad kiriklikus korras usklike hulkade jagamatu suveräänsusega, jumalikus korras kõigi asjade jumalikustamisega ning ühiskondlikus korras masside suveräänsusel põhineva kõikehaarava ja -neelava kommunistliku riigi rajamisega.

Kõik need eksitused – olles ülitähtsad spekulatsioonialad –, mis on seotud hierarhilise korraga, mille Jumal ise oma Kirikus on sisse seadnud, kaotavad tegelikus elus suures osas oma tähtsuse, kuna on täiesti võimatu, et nad hakkavad valitsema ühiskonnas, mida Jumala tõotused ähvardava ohu eest kaitsevad.

Vastupidine juhtub teiste eksitustega, mis puudutavad Kiriku ja tsiviilühiskonna, vaimulikkonna ja riigi vahelisi suhteid. Need on eksitused, mis teistel ajastutel olid vägagi võimelised rikkuma rahvaste rahu ja mis veel tänagi, kui nad just ei takista Kiriku vältimatut levimist maailmas, loovad talle vähemalt takistusi ja seavad püüniseid, et kaugemale nihutada päeva, mil Kiriku piirid on needsamad, mis maailma piirid.

Neid eksitusi on igat liiki: need kas kinnitavad, et Kirik on riigiga võrdne või et ta on riigist väljaspool või et neil pole midagi ühist või et Kirikut pole millekski vaja. Esimene on kõige mõõdukamate rojalistide, teine kõige tulisemate rojalistide kinnitus, kolmas kuulub revolutsionääridele, kes peavad oma väidete esimeseks eelduseks rojalistide viimast järeldust. Viimane kinnitus on sotsialistide ja kommunistide, see tähendab kõigi radikaalsete koolkondade oma, kes võtavad oma väidete eelduseks revolutsionääride koolkonna viimase järelduse.

Kiriku ja riigi võrdsuse teooria annab kõige mõõdukamatele rojalistidele võimaluse kuulutada mõlemaid pooli puudutavate küsimuste ilmalikku iseloomu, ja puhtalt kirikliku iseloomuga küsimuste segaiseloomu. Sellest tulenevad vältimatult sellised õiguste usurpatsioonid, millega luuakse vara ja omand, mida riik sellisesse võrdsuse ühiskonda kaasa toob. Selles süsteemis võivad peaaegu kõik küsimused olla arutlusobjektiks, ja kõik see, mille üle saab arutleda, lahendatakse kompromisside ja kokkulepetega. Selle õpetuse järgi on riigi luba kasutada bullasid ja apostellike kirju sama hädavajalik avaliku õiguse küsimus, nagu ka riigi nimel järelevalve, inspektsiooni ja tsensuuri teostamine Kirikus.

Kiriku riigist väljaspool olemise teooria annab tulistele rojalistidele võimaluse kuulutada rahvuskirikute printsiipi, tsiviilvõimu õigust tühistada paavstiga sõlmitud lepinguid, käsutada ja omastada Kiriku varasid, ja lõpuks, valitseda Kiriku üle parlamentides vastuvõetud dekreetide ja seadustega.

Teooria, mille järgi Kirikul ei ole riigiga midagi ühist, annab revolutsionääride koolkonnale võimaluse kuulutada riigi ja Kiriku täielikku lahutatust, ja selle lahutatuse vältimatuks järelduseks on põhimõte, et vaimulikkonna ülalpidamine ja jumalateenistuse säilitamine langevad üksnes usklike õlgadele.

Eksitus, millega kinnitatakse, et Kirikut pole millekski vaja, kujutab Kiriku enda eitamist ja selle tagajärjena rõhutakse preesterkonda dekreediga, mille enesestmõistetavaks tagajärjeks on religioosne tagakiusamine.

Siiani öeldust näeb, et need eksitused on ainult teistes valdkondades kohatud eksituste taasesitamine. Nii nagu Kiriku ja riigi kooseksisteerimine põhjustavad ekslikke kinnitusi ja eitusi, nii põhjustavad ekslikke kinnitusi ja eitusi ka isikliku vabaduse ja avaliku võimu kooseksisteerimine poliitilises korras, vaba tahte ja armu kooseksisteerimine moraalikorras, mõistuse ja usu kooseksisteerimine intellektuaalses korras, jumaliku Ettehoolduse ja inimese vabaduse kooseksisteerimine ajaloo korras ning spekulatsiooni kõrgeimates sfäärides kahe maailma kooseksisteerimine loomulikus ja üleloomulikus korras.

Kõik need eksitused, mis on loomult samad, kuid erinevad rakendustelt, toovad paraku kaasa samad tulemused. Kui neid rakendada isikliku vabaduse ja avaliku võimu kooseksisteerimise vallas, toob see kaasa sõja, anarhia ja revolutsiooni riigis. Kui nende objektiks on vaba tahe ja arm, põhjustavad nad esiteks lahkhelisid ja sisemise sõja, seejärel vaba tahte anarhia ülistamise ning lõpuks ihade türannia inimsüdametes. Kui neid rakendada mõistuse ja usu vallas, põhjustavad nad esiteks nendevahelise sõja, siis korratuse, anarhia ja inimmõistuse juhmistumise. Kui neid rakendada inimintelligentsi ja Jumala Ettehoolduse vallas, toovad nad kaasa kõik katastroofid, mis on ajaloo põldudele külvatud. Lõpuks, kui neid rakendada loomuliku ja üleloomuliku korra kooseksisteerimise kohta, siis levivad anarhia, segadus ja sõda kõikjale.

Kõigest seniöeldust on näha, et lõppkokkuvõttes suubuvad kõik need eksitused, olgugi nende erinevused peaaegu lõputud, ühte ainsasse eksitusse, mis ei tunnusta või moonutab seda olemuselt muutumatut hierarhilist korda, mille Jumal on asjadesse pannud. See kord seisneb kõige üleloomuliku hierarhilises ülimuslikkuses kõige selle suhtes, mis on loomulik, seega usu hierarhilises ülimuslikkuses mõistuse suhtes, armu ülimuslikkuses vaba tahte suhtes, jumaliku Ettehoolduse ülimuslikkuses inimese vabaduse suhtes ja Kiriku ülimuslikkuses riigi suhtes. Selgelt ja lühidalt öeldes – Jumala ülimuslikkuses inimese suhtes.

Usu nõutud õigus valgustada mõistust ja seda juhtida et ole usurpatsioon, vaid eesõigus, mis vastab tema kõrgemale loomusele. Ja vastupidi, mõistuse nõudlus näidata usule kätte tema piirid ja valdkonnad, ei ole õigus, vaid auahne nõue, mis on vastuolus mõistuse madalama ja allutatud loomusega. Armu salajastele sisendustele allumine on kooskõlas universaalse korraga, sest see on allumine jumalikele sisendustele ja kutsetele. Ja vastupidi, armu põlgamine ja eitamine ning selle vastu mässamine muudavad vaba tahte sisemise seisundi armetuks ja panevad ta väliselt Püha Vaimu vastu mässama. Jumala täielik valitsemine suurte ajalooliste sündmuste üle, mida Ta korda saadab ja sündida lubab, on Tema edasiandmatu eesõigus, sest ajalugu on nagu peegel, kust Jumal väliselt oma plaane vaatab. Ja vastupidi, inimese nõue olla ise sündmuste põhjus ja ajaloo imelise kanga kuduja, on õigusetu nõue, kuna ta ei saa teha muud, kui kududa omaenda tegude kangast, mis on Jumala käskudele vastupidine, või aidata kududa kangast, mis on Jumala tahte kohane. Kiriku ülimuslikkus tsiviilühiskonna suhtes vastab tervele mõistusele, mis õpetab meile, et üleloomulik seisab loomulikust kõrgemal ja jumalik seisab inimlikust kõrgemal. Ja vastupidi, iga riigi püüe Kirik alla neelata või endast eraldada või tema üle valitseda või olla temaga võrdne, on üleskutse anarhiale, mis kutsub esile konflikte ja katastroofe.

Inimkonna pääsemine sõltub täielikult religioosse, poliitilise ja ühiskondliku korra väliste põhimõtete taastamisest. Neid põhimõtteid ei saa aga taastada keegi, kes neid ei tunne, ja keegi ei tunne neid peale katoliku Kiriku. Kõikide rahvaste õpetamise õigus, mille talle on andnud tema Rajaja ja Õpetaja, ei toetu mitte ainult jumalikule päritolule, vaid on õigustatud ka terve mõistuse printsiibiga, mille järgi võhik peab õppima ja see, kes teab rohkem, peab õpetama.

Kui Kirik ei oleks Issandalt saanud kõrgeimat õpetusametit, antaks talle see ikkagi sel ainsal põhjusel, et ta on hoiupaik ainsatele põhimõtetele, mil on salajane ja imeline omadus hoida kõik asjad korras ja kooskõlas ning seda korda ja kooskõla kõikides asjades luua ja taastada. Kinnitus, et Kirikul on õigus õpetada, on seaduslik ja mõistuspärane, kuid see oleks ebatäielik kinnitus, kui see samal ajal ei kinnitaks seda, et maailmal on õigus lasta end Kirikul õpetada. Kahtlemata on inimühiskonnal määratu vabadus, mis lubab tahtel tõe kõrgeimate tippudeni tõusmata jätta ning eksituse järsku kallakut pidi vaikselt kuristikku libiseda. Küsimus seisneb kindlaks tegemises, kas käitub õigesti see, kes mõistust kaotades teeb hullumeelse teo, või lühidalt öeldes, kas teeb õigesti see, kes enesetapuga kõigist õigustest lahti ütleb.

Õpetuse küsimust, mida viimasel ajal on Prantsusmaal ülikoolide ja katoliiklaste vahel avalikult arutatud, ei ole viimased selle õigete mõistetega esitanud ja üleilmne Kirik ei saa seda nendes mõistetes tunnistada. Kui ühelt poolt on religioonivabadus ja teisalt prantsuse rahva väga erilised olud, siis on selge, et Prantsusmaa katoliiklased ei saa Kirikule muud nõuda kui vabadust, mis siin (Hispaanias) on avalik õigus, ja saab seega olla katoliku tõe tugi ja pelgupaik. Kuid õpetusvabaduse põhimõte vaadatuna iseendas ja selle eemaldamine erilistest oludest, kus seda on kuulutatud, on vale ja katoliku Kirikule vastuvõetamatu põhimõte. Kirik ei saa lubada õpetusvabadust, seadmata seda avalikku vastuollu kõigi oma ülejäänud õpetustega. Tõepoolest, kuulutada, et õpetus peab olema vaba, tähendab seda, et pole olemas juba teadaolevat tõde, mida peaks õpetama, ja et tõde ei ole veel leitud ning et seda saab leida kõigi arvamuste laia arutelu kaudu. Kuulutada, et õpetus peab olema vaba, tähendab otsekui võrdsete õiguste kuulutamist tõele ja eksitusele. Nüüd aga tunnistab Kirik ühest küljest, et tõde on olemas, ilma et seda oleks vaja otsida, ja teisest küljest, et eksitus sünnib ja sureb ilma õigusteta ning et ainult tõel on absoluutne õigus. Kirik ei saa seega, isegi siis kui ta ei kõhkle kasutamast õpetusvabadust seal, kus muu lahendus näib täiesti võimatuna, pidada seda vabadust oma soovide eesmärgiks ega tervitada seda kui oma püüdluste ainsat piiri.

Sellised on tähelepanekud, mida ma pean oma kohuseks avaldada kaasaja kõige ohtlikemate eksituste kohta. Nende erapooletust uurimisest tuleb minu arvates välja kaks asja: esiteks, kõigil eksitustel on sama allikas ja sama eesmärk; teiseks, nende eesmärki ja allikat vaadeldes on need kõik religioossed eksitused. On üliselge, et kasvõi üheainsa jumaliku atribuudi eitamine toob korratust kõigisse sfääridesse ja seab inimühiskonna surmaohtu.

Kui minu õnneks ei näi need tähelepanekud Teie Eminentsile täiesti kasutud, siis julgen paluda, et Te paneksite need Tema Pühaduse jalge ette koos alandliku ustavustunnistuse ja suurima austusega, mida ma katoliiklasena tema pühima isiku vastu tunnen tema eksimatute kohtumõistmiste ning edasikaebamatute otsuste pärast.

Andku Jumal Teie Eminentsile pikka iga!

Valdegamase markii

Itaalia keelest tõlkinud Aive Haljand