Okupatsioonide muuseumi võimalik ümbernimetamine Vabamuks ja seal püsti pandud homonäitus annavad üheskoos tunnistust kultuurilise mälu lakkamisest ning selle asendamisest infantiilse ja vastutustundetu käsitusega vabadusest, kirjutab Objektiivi toimetaja Markus Järvi.   

14. aprillil kiikab Okupatsioonide muuseum Euroopasse või Nõukogude Liitu. Päris täpselt ei oskagi öelda, kuhu. Igal juhul avatakse seal mainitud päeval Eesti kunstniku Jaanus Samma näitus "NSFW. Esimehe lugu", mis pandi püsti ka möödunud aastal 56. Veneetsia biennaalil.

Esimehe lugu on üks imelik lugu. Elas kord üks mees – peremees, naisemees, kolhoosiesimees, partei- ja geimees. Võeti teine 1964. aastal vahele ning visati parteist ja kolhoosist välja. Määrati poolteist aastat vabadusekaotust parandusliku töö koloonias ja suunati seejärel lihttööle.

Tegi meie Esimees siis lihttööd ja elas homoelu Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes. Pere oli läinud, partei ei tunnistanud seltsimeheks. Esimehest sai kurikuulus juhusuhete lantija ausa Tartu linna peal. Aasta enne Eesti iseseisvuse taastamist leidis Esimees oma lõpu sõjaväelasest homoprostituudi käe läbi.

Kunstik Jaanus Samma pajatab meile Esimehe loo piltide, arhiivimaterjalide, ruumiinstallatsioonide ja lavastatud videokaadrite läbi. Leidub homoerootikat, nõudlikumale külastajale puhast perverssust. Ei puudu ka stseen ehk peenema nimetusega installatsioon mehest, kellele teine mees suhu urineerib.

Jaanus Samma näitust Okupatsioonide muuseumis on toetanud Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, SA Unitas, Selver, Gurmee catering, Liviko ja Eesti Filmiarhiiv.

Siinkohal katkestame näituse seletavate materjalide baasil teostatud kirjelduse ja siirdume üldistuste radadele. Enne seda tuleb meil aga hetkeks maha istuda, sügavalt sisse hingata, juua sõõm vett vägisi peale tükkiva iivelduse vältimiseks ja mõtiskleda, mis Okupatsioonide muuseumiga viimasel ajal üleüldse toimumas on.

See, mis aset leiab, räägib mitte ainult ühe muuseumi, vaid midagi väga olulist kogu ühiskonna kohta. Esiteks hõljub õhus püüd asendada Okupatsioonide muuseumi nimi juba rahvasuus pilkenoote omandanud Vabamuga. Okupatsioonide muuseumi nimemuutuses põrkuvad kaks fundamentaalselt erinevat vabaduse käsitlust ja nende aluseks olevat maailmatunnetust. Kogu protsess annab tunnistust kultuurilise ja tsivilisatsioonilise mälu lakkamisest või, mis veel hullem, selle asendamisest totralt infantiilse vabaduse käsitlusega.

Materialistlikus üheülbalisuses üles kasvanud sugupõlvele tähendab vabadus eelkõige õigust teha seda, mida hing ihaldab, mida iha nõuab ja mida seadus otseselt ei keela. Vabadus on sellises käsitluses mitte suurte ohvrite hinnaga kätte võidetud privileeg, vaid eelkõige absoluutne õigus, mida meie infantiilne hipster jonnaka lapse kombel jalgu trampides endale nõuab. Vabadus on meie sugupõlvele mitte see, mida inimene oma hinge voorustega aktiivselt loob, säilitab ja kehastab, vaid see, mida valitsuse onud ähmastes struktuurides peavad ühele pirtsakale teismelisele kiiremas korras kinkima.

Oluline on minu õigus, mitte kohustus. Oluline on minu iha ja selle võimalikult kiire ja täiuslik rahuldamine, mitte hüve ja sinna viiv enesepiiramise tee. Kesksel kohal paikneb suur egoistlik MINA, kelle kõikide kapriiside täitmise juures peab ühiskond kui mitte otseselt heakskiitvalt aplodeerima, siis vähemalt sallivust üles näidates kohusetundlikult noogutama. Parem oleks muidugi innukalt aplodeerida, muidu võib meie vananev neljakümnendates teismeline veel solvuda – ja see oleks juba peaaegu et vihakuritegu.

Selline vabadus on iseenda ja oma ihade orjus. Selline vabadus on toode, mille võib oma tuimalt valutava südametunnistuse rahustuseks poest osta, mobiiliäpp, mille võib alla laadida, koht, kus ennast "vabana tunda", suvefestivali korraldada või homoseksualismi erinevaid tahke esitleda. Sellest "vabadusest" ei saa iialgi küllalt, sest mida rohkem on inimene orjastatud oma mina poolt, seda aplamalt otsib ta igat võimalust veel järele jäänud närvilõpmete kõditamiseks. Selline vabadus on "vabamu" – koht, kus hoitakse kinni vabaduse illusioonis siplevaid infantiilseid olendeid.

Okupatsioonide muuseumi nimi ja konseptsioon räägivad aga sootuks teistsugusest vabaduse mõistest. Okupatsioonide muuseum oli senini üles ehitatud vaba ja sõltumatu Eesti ideaalile, mida surusid alla 20. sajandi kaks võrdväärselt kuritegelikku terrorirežiimi – natslik Saksamaa ja Nõukogude Liit. Mõlemad režiimid pärinesid ühest ja samast revolutsioonilisest lättest, mille võib kokku võtta Aleksandr Solženitsõni lihtsate ja geniaalsete sõnadega: "Jumaliku mõõtme minetanud inimmõistuse krahhina võibki määratleda kõiki selle sajandi suuri kuritöid."

Okupatsioonide muuseum näitas veenvalt, kuidas jumalatud režiimid trampisid Eesti näitel maha väikerahvad ja nende püüdlused luua orgaaniline ja ühishüvele suunatud ühiskond, mille selgroo moodustaksid vabatmehe vaim, kristlik inimväärikus, perekonnakesksus, truudus ja patriotism. Sellisena oli Okupatsioonide muuseumi sõnum sügavalt antirevolutsiooniline, terve ja väärtuslik.

Kokkuvõtvalt rääkis Okupatsioonide muuseum vabaduse mõistest, mis on olemuslikult seotud inimese loomusega ning selle arendamisega ennast piirava ja teisi arvestava vooruslikkuse suunas. See on vabadus, mis juurdub vastutuses ja võimes isikliku, perekondliku ja riikliku sõltumatuse nimel väga ränki ohvreid tuua. Neid ohvreid on Eesti vabaduse nimel toodud meie Vabadussõjas.

Teatavasti ei paigutata muuseumitesse elavaid eksponaate, vaid klaasi taga saab vaadata ikka kas mõnda topist või mõnda elutut mälestuseset. Okupatsioonide muuseum kujutas endast ideoloogiliste monstrumite hauakivi: mõlemad terrorirežiimid on ajaloo prügikasti varisenud, meie aga kestame edasi. Analoogiat kasutades võiks küsida, kas pole natukene liiga vara vabadusest topis teha ja see elutuna muuseumiseinte vahele asetada?

Sellele vihjab ka Jaak Jõerüüt, kes Postimehe arvamusloos ütleb: "Kõige märkimisväärsem absurd on idee toppida vabadus ühte muuseumisse ja hakata seda seal arendama ja kaitsma."

Kui me hakkame vabadust muuseumis näitama, siis võib peagi juhtuda, et muuseumieksponaatideks muutub ka see rahvas, kes sellise idee peale tuli. Praegu on meid okupeerinud 20. sajandi režiimid põrmu vajunud ja meie veel kestame. Ent kui kaua? Vabaduse mausoleumis üles riputatud perversne näitus nõukogudeaegsest homoseksuaalist ei sisenda selles plaanis mitte just eriti helgeid tulevikulootusi.

Meil tuleb jätta vabaduse pähe turustatav egotsentriline naudingukultus ja infantiilsed illusioonid vabamutest ning pöörduda tagasi perekeskse maailmanägemuse juurde, kus suurim hüve on elu täius ja selle edasikandumine lastes ning tõelised sangarid on uue elu sünnitajad ja kasvatajad. Sellisel juhul oleks meil ka lootust anda järeltulevatele põlvedele edasi idee vabadusest kui vastutusest ja tõsisest pingutusest ühise hüve poole.