"Jumal võib päästa sellise patuse, nagu sa oled, aga mitte sellist pühakut, kes sa teeskled olevat." Neid ja teisi metropoliit Antoni mõtteid surmast ning igavesest elust vahendab Roland Tõnisson.
Õigeusklikud tähistasid sellel aastal 23. aprillil Kristuse ülestõusmispüha. Nii, nagu jõulude ajal meenutame kosmilise tähtsusega sündmust – surmavalla Võitja maailma tulemist, siis paasapühade ajal oleme tänuga koos Päästja ristisurma, ülestõusmise ja surmavalla väravate maha murdmise nimel. Jeruusalemma patriarh siseneb paasaööl Hauakirikusse ja tuleb sealt välja Püha Valgusega – põlevate küünaldega, mille tuli ei põleta mõnda aega. Tulega, mida ei läida inimene.
Kogudustes lauldakse paasaliturgial: „Sinu surnuist ülestõusmisest, oh Lunastaja Kristus, laulavad inglid taevas. Tee ka meid kõlblikuks siin maa peal Sind puhtast südamest kiitma."
„Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud." „Kõik, kes teie olete Kristusesse ristitud olete ka ennast Kristusega ehtinud." Õigemini – te olete endale ülle võtnud selle rõiva, mille Kristus on teile andnud. See on vana komme, mille tänapäeval unustanud oleme – üliku seljast antud kuub või kasukas oli võrreldav kõrgeima aumärgiga ja seda kanti uhkusega kui sõpruse märki. Antud juhul siis – Kristus on oma olemuse meile andnud ja meie saame end selle kuuesiiluga katta, saada osa Kristuse sõprusest.
Meie aja üks olulisi vaimulikke mõtlejaid, pigem isegi mõtisklejaid, metropoliit Antoni, on jätnud endast maha suurepärased tekstid kristlusest ja kristlikust maailmast nii, nagu seda koges kaasaegne, 20. sajandi inimene. Seoses paasapühaga, mil räägime surmast, sellest nii ära peidetud ja äärmiselt ebamugavast „asjast," sooviksin lugejatega jagada metropoliit Antoni mõtteid sellel teemal.
Antoni ise oli väga kireva elulooga inimene. Ta (kodanikunimega Andrei Bloom) sündis 1914. aastal Lausannes diplomaadi perekonnas. Tema lapsepõlv möödus Pärsias, praeguses Iraanis. Pärast revolutsiooni pidi perekond lahkuma Venemaalt ja olles ekselnud mõned aastad Euroopas, jäädi 1923. aastal püsivalt Pariisi. 14 aasta vanuses luges ta läbi evangeeliumid ja temast sai kristlane, ning hiljem aktiivne Vene Kristlike Tudengite Liidu liige. 1931. aastast teenis altariabilisena. 1938. aastal lõpetas Sorbonne ülikooli bioloogia- ja arstiteaduskonnad. 1939. aastast oli tegev sõjaväekirurgina ja töötas hiljem arstina Pariisis, osaledes aktiivselt Vastupanuliikumises. Arstina töötas ta kuni 1948. aastani, mil ta pühitseti munkdiakoniks.
Siin tema mõtteid surmast ja suremisest. Inimelu osast, mida eriti ateistid kardavad.
„Tahan teile tuua ühe näite oma sõjaaja kogemusest.
Olin rindehaigla nooremkirurg. Meil oli suremas noor, umbes kahekümne viie aastane sõdur. Tulin tema juurde õhtul, istusin ta kõrvale ja küsisin: „Kuidas sa ennast tunned?"
Ta vaatas mind ja ütles: „Täna öösel ma suren."
„Kas on hirmus surra?"
„Surra ei ole hirmus, aga valus on lahkuda kõigest sellest, mida ma armastan: noorest naisest, külast, vanematest. Üks on aga tõesti hirmus: surra üksi."
Ma räägin: „Sa ei sure üksinda."
„Kuidas nii?"
„Ma jään sinuga."
„Te ei saa kogu öö minu juures istuda …"
Ma vastasin: „Muidugi saan!"
Ta mõtles ja ütles: „Kui te ka istute koos minuga, ei hakka ma seda mingil hetkel mõistma ja siis ma lähen pimedusse ja suren üksinduses."
Ma räägin: „Ei. See ei ole üldse nii. Ma istun su kõrvale ja me hakkame rääkima. Sa räägid mulle kõigest, millest sa soovid: külast, perekonnast, lapsepõlvest, naisest, kõigest, mis on sul meeles, hingel, mida sa armastad. Mina hoian sind käest. Tasapisi hakkab sul olema raskem rääkida, siis räägin mina rohkem kui sina. Hiljem ma näen, et sa jääd tukkuma ja ma räägin vaiksemalt.
Sa suled silmad, ma lakkan rääkimast, ent hoian su käest kinni ja sa aegajalt hakkad mu kätt pigistama, sa tead siis, et olen siin. Tasahilju su käsi, kuigi tundes minu kätt, ei suuda seda enam pigistada ja ma hakkan seda pigistama ise. Ja siis ühel hetkel ei ole sind enam meie keskel, ent sa ei lahku üksinda. Kogu teekonna me läheme koos."
Nii me veetsime tund tunni järel selle öö. Ühel hetkel ta tõesti lakkas pigistamast minu kätt ja mina surusin tema oma, et ta teaks, et olen siin. Siis hakkas tema käsi külmemaks muutuma, lasi minu käest lahti ja teda ei olnud enam meiega. Ja see on väga tähtis hetk: väga oluline, et inimene ei oleks üksi kui ta lahkub igavikku.
Aga juhtub ka teisiti. Vahel on inimene kaua haige ja kui ta on siis ümbritsetud armastuse ja hoolega, on surra kerge, kuigi valus (räägin sellest hiljem).
Ent väga hirmus on see, kui inimene on ümbritsetud sellistest, kes ainult ootavadki, millal ta sureb: umbes nii, et nii kaua kui ta on haige, oleme tema haiguse pantvangid, me ei saa ära minna tema koiku juurest, ega naasta oma elu juurde, ei või rõõmustada oma rõõmudest; ta ripub meie kohal kui tume pilv. Sureks ta juba kiiremini ära.
Surija tunnetab seda. See võib kesta kuid. Lähedased tulevad ja küsivad külmalt: „No kuidas sul läheb? Kombes? Kas sa vajad midagi? Midagi pole vaja? Olgu! Sa ju tead, et mul on omad tegemised, aga ma tulen su juurde tagasi." Isegi kui hääl ei kõla julmalt, teab inimene, et teda tuldi vaatama vaid sellepärast, et oli kohus külastada, ent kannatamatusega oodatakse hoopis tema surma.
Vahest on aga teisiti. Inimene sureb, ent ta on armastatud, ta on kallis. Ka ta ise on valmis ohverdama oma õnne olemaks armastatud inimesega – sest nii võib ta anda võimaluse kellelegi teisele tunda rõõmu sellest armastatud inimesest.
Luban endale nüüd rääkida midagi väga isiklikku. Minu ema suri kolme aasta vältel vähki. Ma kandsin tema eest hoolt. Olime väga lähedased, kallid üksteisele. Aga mul oli minu töö, olin Londoni koguduse ainus vaimulik ja pidin korra kuus sõitma Pariisi piiskopliku nõukogu koosolekule. Mul ei olnud raha koju helistada, seepärast naasin koju alati mõttega: kas ma leian ema eest elus või mitte? Ta oli elus – milline rõõm! Milline kohtumine! … Tasahilju hakkas ta kustuma. Olid hetked, mil ta helistas kella, ma tulin ta juurde ja ta ütles mulle: „Mul on kurb sinuta, oleme koos."
Oli hetki, mil mul endal oli raske olla. Ma tõusin ülakorrusele tema juurde, jättes oma tegemised, ja ütlesin: „Mul on sinuta valus." Ja ta lohutas mind seoses oma suremise ja surmaga. Nii me läksime koos tasahilju igavikku, sest kui ta suri, viis ta endaga kaasa kogu mu armastuse tema vastu, kõige selle, mis meie vahel oli. Aga meie vahel oli nii palju!
Olime elanud koos praktiliselt kogu elu. Vaid emigratsiooni esimestel aastatel elasime lahus, sest ei olnud kusagil koos elada. Pärast aga elasime koos ja ta teadis mind süvitsi. Ükskord ütles ta mulle: „Kui kummaline: mida rohkem ma sind tunnen, seda vähem võin ma midagi sinu kohta öelda, sest iga sõna, mis ma sinu kohta ütleks, oleks vaja täpsustada mingisuguste täiendavate joontega."
Jah. Olime jõudnud sellise momendini, mil tundsime üksteist nii sügavalt, et öelda midagi teineteisele ei saanud, harjuda eluga, suremise ja surmaga aga küll. Ja me peame meeles hoidma, et iga surija on sellises olukorras, mil mõni jämedus või soov „lõpeks see juba ükskord," on väljakannatamatu. Inimene tajub seda, teab, ja me peame õppima ületama endas kõige tumeda, sünge, rüvedad tunded ja, unustades iseennast, olema sügavais mõtetes, sissevaates, süüvimises teise inimesse. Ja siis saab surmast võit: „Oh surm, kus on sinu astel? Surm, kus on sinu võit? Kristus on surnuist üles tõusnud ja ei ole kirstudes ühtegi surnut …
Tahan öelda veel miskit surma kohta, sest see, mida ma juba ütlesin, oli väga isiklik. Surm ümbritseb meid pidevalt – see on kogu inimkonna saatus. Praegu toimuvad sõjad, inimesed surevad kohutavates kannatustes ja me peame õppima olema rahulikud omaenda surma suhtes, sest me näeme selles elu, tärkavat igavest elu.
Võit surma üle, surmahirmu üle seisneb selles, et elada sügavamalt ja sügavamalt igavikus ja harjutama ka teisi selle elu täiuslikkusega. Enne surma on aga teistsugused momendid. Me ei sure kohe, mitte lihtsalt ei lakka ihulikult olemast. Vahel toimuvad väga imelikud nähtused. Mulle meenub üks meie vanatädidest, selline „Maria Andrejevna", suurepärane pisikene olend, kes tuli ükskord minu juurde ja rääkis: „Isa Antoni. Ma ei tea, mida teha! Ma ei saa enam magada. Kogu öö kestel tõusevad minu mälust üles pildid minu minevikust, aga mitte helged, vaid ainult tumedad, mind piinavad rumalad pildid. Olen pöördunud arsti poole, palusin anda mulle mingisugust unerohtu, ent unerohi ei võta seda miraaži ära. Kui ma võtan unerohtu, ei ole mul jõudu neid kujutelmi ära ajada, neist saab sonimine ja ma tunnen end veel halvemini. Mida ma pean tegema?"
Ütlesin talle siis: „Teate, Maria Andrejevna, ümbersündi ma ei usu, ent usun, et meile on antud Jumala poolt elada meie elu mitte ainult üks kord – mitte selles mõttes, et surete ja naasete uuesti ellu, vaid selles, mis praegu teiega toimub. Kui te olite noor, käitusite oma piiratud arusaama tõttu aegajalt halvasti nii oma sõnades, mõtetes ja tegudes. Tegite halba endale ja teistele. Seejärel unustasite selle ja erinevates eluetappides jätkasite oma käitumist ennast alandades ja määrides. Nüüd, kui teil ei ole enam jõudu mälestustele vastu punnida, ujuvad nad välja ja iga kord nad nagu ütleks teile: Maria Andrejevna! Nüüd kui sa oled üle kaheksakümne aastane, peaaegu üheksakümmend, ütle – kui sa oleksid selles olukorras, nagu sa olid kahekümnesena, kolmekümnesena, neljakümnesena, viiekümnesena, kas sa siis teeksid jälle seda, mida tegid siis?
Kui võite sügavalt vaadata selle sisse, mis oli toona, oma olukorda, sündmustesse, inimestesse ja öelda: „Ei. Nüüd oma elukogemusega ei võiks ma mitte mingil juhul öelda seda mõrvavat sõna, teha nii, nagu käitusin toona! Kui te võite seda öelda kogu oma olemusega: mõtetega, südamega, tahtega ja ihuga – siis see laseb teid lahti. Hakkavad aga saabuma teised, veel teised ja veelgi teised kujutelmad. Ja iga kord, kui meelepilt tuleb, asetab Jumal teie ette küsimuse: „Kas see on sinu möödaläinud patt või sinu praegune patt?" Sest kui te olete kunagi vihanud mõnda inimest, ega ole talle andestanud, ei ole temaga leppinud, siis on selleaegne patt teie praegune patusus. Ta ei ole teist lahkunud, ega lahku, kuni te ei kahetse pihil seda pattu."
Sellises asjas võin tuua teise näite. Mind kutsus ükskord välja ühe meie elatanud eidekese, helgeimast helgeima naise perekond. Ta pidi ilmselgelt sel päeval surema. Ta pihtis ja ma küsisin temalt viimaks: „Öelge, Nataša, kas olete kõigile kõik andestanud või on teil mõni tülikas pind veel hinges?"
Ta vastas: „Olen kõigile andestanud, välja arvatud väimehele. Talle ei andesta ma kunagi!" Ütlesin seepeale: „Sellisel juhul ei saa ma teile lugeda patukustutuspalvet, ega jagada pühasid ande. Lähete Jumala kohtu ette ja vastutate Jumala ees oma sõnade pärast."
Ta ütles: „Aga ma ju suren täna!"
„Jah, surete ilma patukustutuseta ja armulauata, kui te ei kahetse, ega lepi ära. Tulen tagasi tunni aja pärast." Ma lahkusin.
Kui ma tulin tund hiljem, võttis ta mu vastu särava näoga ja ütles: „Kuidas teil küll oli õigus! Ma helistasin oma väimehele, rääkisime asjad sirgeks ja leppisime ära. Ta sõidab praegu minu juurde ja ma loodan, et anname enne mu surma üksteisele suud ja ma lähen igavikku kõigiga rahu teinuna.""
Olgu selle kirjatüki lõpetuseks veel üks mõte Suroži metropoliidilt Antonilt: „Jumal võib päästa sellise patuse, nagu sina oled, aga mitte sellist pühakut, kes sa teeskled olevat."