Kultuuriloolane Michael Rectenwald selgitab majandusteabe portaalis Mises, kuidas Kanada rahumeelsete meeleavalduse mahasurumisega paljastus Covidi massipsühhoosi varjus kõikidele lääneriikidele peale surutud totalitaarse ikke tegelik pale.
Justin Trudeau ja tema käsilaste poolt veoautojuhtide meeleavalduse laiali ajamine paljastas lääne nomenklatuuri suure plaani. Mida me näeme Kanadas, iseloomustab nii USA kui kõigi ülejäänud lääneriikide sotsiaalpoliitilist ja majanduslikku seisukorda. Loomu- ja juriidilise õiguse kehtetuks tunnistamine; "seaduslik" eriarvamuste keelustamine; väikeste ja sõltumatute tootjate tühistamine (millest võidavad monopolid); üha kõikehõlmavam riigi ja suurettevõtete poolne inimeste jälgimine; vaikimisi heaks kiidetud teisitimõtlejate ja nende toetajate nimede ning aadresside väljanuhkimine; teisitimõtlejate paljastamine ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias; inimeste, kellel on "vastuvõetamatud arvamused" [Trudeau väljend meeleavaldajate kohta], vara konfiskeerimine – need näited ei käi ainult Kanada kohta. Säherdune on nii Ameerika Ühendriikide kui ülejäänud lääneriikide lähitulevik. Kui mitte juba olevik. See tähendab Hiina riigimudelit, mis rullitakse lahti terve maailma üle. See on mudel, mille on algselt loonud, kas teadlikult või mitte, lääne nomenklatuur.
Tänase maskide langemise aegu on paljastunud aher türannia nägu. See on pahempoolsete autoritaarsete ohmude türannia. Loomulikult on see riigi poolt mahitatud türannia, kuid samas ka pahempoolsete rünnakrühmlaste türannia, mis on võtnud võimust nõndanimetatud "intelligentsi" ja aktivistide seas.
Viimati mainitud kahe grupi väärtuseid esindab "võimul olev klikk", mis väidetavalt koondab "mitmekesisust, õiglust ja kaasamist" kalliks pidavaid ja ühisloome (crowd-sourced) arvamustega inimesi. Neid inimesi on nende isandate poolt treenitud nägema igasugust kõrvalekaldumist rassiässitamise (race-baiting) ja identiteedipoliitika kehtestamise õigest usust kui über alles kurja manifestatsiooni.
Nii irooniline kui see ka pole, peavad sellised inimesed eriarvamusi võrdväärseks fašismiga, samal ajal kui riigitegelased ja nende teenijad paljastavad võimaluse avanedes iga sammu ning teoga ise oma fašistliku olemuse. Nende põlgus "räpase lihtrahva" vastu on võrreldav ainult nende ebakindlusega, sest nende sotsiaal-ametialane ülespoole kohandumine sõltub ainult erilisest identiteedistaatusest [LGBT, vms "vähemus"], või kõikumatust truudusest agendale. Õigete arvamuste omamine on võrdsustatud moraalse staatusega, mis veoautojuhtidelt ja ülejäänud pööblilt ära võeti.
Irooniad isegi mitmekordistuvad. Trudeau ja tema kaas-riigitegelased võrdlesid meeleavaldajaid möödunud aegade totalitaarsete režiimide järgijatega ja seda isegi olukorras, kus nad ise rakendasid nende kallal totalitaarseid võtteid. Kui te ei tea, siis "honk-honk" (tuut-tuut) on "Heil Hitleri" akronüüm, mitte autojuhtide signaal, millega hoiatatakse inimesi, kes võivad jääda ette nende kallihinnalise kaubalaadungiga autole, või sunnitud töölt eemalejäämise vastu suunatud meeleavalduste sümbol. Sellised "tahtlikud asjadest arusaamise tõkestamised" (reversive blockades, lk 151) ja reaalsuse pahupidi pööramised on päris totalitaarsuse sümptomid.1
Isegi sotsialistid kordavad papagoi moodi järele nomenklatuuri seisukohti veoautojuhtide ja nende meeleavalduste suhtes. See on päris töölisklassi liikumine, kui midagi sellist üldse olla saab, kuid see ei ole sotsialistide jaoks õiget liiki, nii palju kui nad asjast üldse hoolivad, sest see ei toetu õigele usutunnistusele. "Vabadus" ei ole nende jaoks ainult vääritu kontseptsioon, see on "äärmusparempoolsete", valgetest ülemvõimlastest uusnatsionaalsotsialistide sõjahüüd. Sotsialistid ja nende seltsimehed ülistavad "vabadust vajadustest", nagu kogu majandustegevuse aluseks ei oleks kõikehõlmav puudus. Veoautojuhid esindavad vajadusi; puudust, mille rahuldamise eest veoautojuhid ja teised töölised hoolitsevad ja mille täitmist ei tohiks mitte mingil juhul takistada.
Vabadusest on saanud teisejärguline tarve; midagi, mis ei ole esmatähtis. Ameerika Ühendriikide inimõiguste seaduse (Bill of Rights) ja Kanada inimõiguste ja -vabaduste harta (Charter of Rights and Freedoms) kehtivus on sisuliselt peatatud. Neist on saanud mittesiduvad palimpsestid, mida saab hädaolukorra seadusega (Emergencies Act) või teiste eriolukordade seadustega üle kirjutada. Neil "pühadel" dokumentidel on ilmalikus riigis pühakirjaga võrreldav staatus. Mõned peavad neid kalliks, kuid neid ei saa rakendada väljaspool inimeste uskumusi. Põhimõte, et viidatud dokumentides kirja pandud õigused ei lähtu valitsustest, vaid olid olemas juba enne neid, lükatakse [nomenklatuuri ja "õiget" usku inimeste poolt] jälestusega tagasi. Valitsev nomenklatuur on võtnud omale õiguse inimõigused ja -vabadused käsu peale tühistada.
Silmatorkavalt on viimase aja retoorikast ja mitte-vabaduse diktaadist puudu igasugune Covidi mainimine, või mure selle leviku pärast. Kui kellelgi oli jäänud veel mõni kahtlus, siis tänaseks on üheselt selge, et kedagi ei sunnitud eraldatuses istuma "tema enda heaolu pärast", vaid pigem oli selle taga iha kuulekaid ja mitte nii kuulekaid alamaid piirata, keelata ning allutada. Neid, kes nägid Covid-19 võimalusena repressioonide kehtestamiseks, õigustatakse, on nad siis kellegi lakeid või mitte. Jah, Covid-19 võib olla tõsine haigus, kuid haigusega hakkama saamine ei olnud mitte kunagi Covidi-režiimi eesmärgiks. Need, kes uskusid, et piirangute ja sulgemiste meetmete põhjendused olid ausad, peavad nüüd tunnistama, et "erandite-kord" (the state of exeption) on kehtestatud jäädavalt, nõnda nagu ennustas seda Itaalia filosoof Giorgio Agamben peaaegu kakskümmend aastat tagasi.
Paljude jaoks on jätkuvalt võimalik mingites piirides ennast määrata, seda niikaua kui neile jäetakse piisavalt mänguruumi. Kuid nomenklatuuri kuuluvate isandate ja nende bürokraatidest timukate lakkamatud pingutused tõmbavad silmuse – olgugi ainult psühholoogiliselt – suurema osa inimeste kaelte ümber järjest rohkem koomale ja seda vaatamata näilistele järelandmistele seoses Covidi viimase tüvega. Igaüks peab kogu aeg, igal sammul pidama silmas seda, mis on lubatud, ja mis ei ole; kas siis majandusliku, või poliitilise eneseväljenduse, ringiliikumise või isegi kõige salajasemate arvamuste mõistes.2 Nagu selgub Kanada autojuhtide meeleavalduse laialiajamisest ja võimude ning ärimaailma vastavast suhtumisest, on vabaduse eksistentsiaalne kriis akuutne.
Toimetas Karol Kallas
1 Andrew M. Łobaczewski: Poliitiline poneroloogia: kurjuse ja psühhopaatia teadus ning totalitarismi alged; lk-d 148–149. Otto, NC: Red Pill Press, ilmumas.
Kui empaatiliselt rõhutatakse midagi, mis on vastupidine tõele, blokeerib see keskmise inimese meele tõe tajumise võime.
(Andrew M. Łobaczewski: Political Ponerology: The Science of Evil, Psychopathy, and the Origins of Totalitarianism, ed. Harrison Koehli, rev. ed. (Otto, NC: Red Pill Press, forthcoming), pp. 148–49. "Emphatically insisting upon something which is the opposite of the truth blocks the average person's mind from perceiving the truth.")
2 Vaadake Kanada kriminaalseadustiku kolmandat muudatust, mida on kirjeldatud eelnõus C-36, kriminaalseadustiku, Kanada inimõiguste seaduse ja teiste puutuvate seaduste (vihapropaganda, vihakuriteod, vihakõne) muutmise seadus, 43. parlamendi 2. istungjärk, 2021.
https://www.parl.ca/DocumentViewer/en/43-2/bill/C-36/first-reading.
Seadust muudetakse lisades peale lõiku 810.011 järgmise teksti: hirm vihapropaganda eksimuste või vihakuriteo ees", millest võib järeldada, et isik võib anda kohtunikule teavet kui ta "tunneb hirmu vihapropaganda või vihakuriteo ees", mida võib kuskil tulevikus panna toime keegi teine.