Kirjanik ja aruka keskkonnapoliitika eestkõneleja Michael Shellenberger põhjendas 2019. aastal majandusväljaandes Forbes, Saksamaa energiapoliitikat näiteks tuues, miks taastuvad energiaallikad tänase tehnoloogilise taseme juures ei suuda toita kaasaegset kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni.
Viimased kümme aastat on ajakirjanikud pidanud Saksamaa üleminekut taastuvatele energiallikatele – Energiewende'it – eeskujuks tervele maailmale.
New York Times kirjutas 2014. aastal: "Paljud vaesed riigid, kes kunagi tahtsid oma inimestele elektri tootmiseks ehitada söeelektrijaamu peavad aru, kas nad võivad fossiilkütuste ajastust üle hüpata ja kohe hakata ehitama puhtaid elektrivõrke." Nii pidi sündima tänu Energiewende'ile.
Saksamaalt innustust saades on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Maailmapank panustanud Keenia sarnastes arenengumaades taastuvatesse energialätetesse, nagu tuul, päike ning vesi, miljardeid eurosid.
Kuid eelmisel aastal oli Saksamaa sunnitud tunnistama, et söeelektrijaamade sulgemisega tuleb viivitada ja nad ei suuda täita endale võetud 2020. aasta kasvuhoonegaaside vähendamise kohustusi. Samuti anti teada, et ühe söekevanduse laiendamiseks kavatsetakse maha võtta suur mets ja buldooseriga kokku lükata tuhande aastased külad koos kirikutega.
Kui taastuvate energiaallikate investorid ja aktivistid, kelle hulgas olid Al Gore ning Greenpeace, hakkasid Saksamaad sellise otsuse tõttu kritiseerima, siis asusid ajakirjanikud oma riigi kaitsele. "Saksamaa ei suuda täita oma heitmete vähendamise eesmärke, sest need on nii auahned," selgitas üks neist möödunud suvel.
"Kui ülejäänud maailm pingutaks kasvõi poole võrra sama palju, kui seda teeb Saksamaa, siis meie planeedi tulevik ei paistaks nii trööstitu. Saksamaa, ära anna alla. Ja veel: aitäh sulle [Saksamaa]," jätkas ta.
Aga Saksamaa pole suutnud täita ainult oma kliimaeesmärke. See pole 2009. aastast alates suutnud vähendada ka oma heitmeid.
Saksamaa suurim nädalakiri Der Spiegel avaldas 2019. aasta mais suure loo, mis kandis pealkirja "Saksamaa teekond taastuvate energiaallikatega tulevikku on läbi kukkunud" (German Failure on the Road to a Renewable Future). Väljaande kaanepildil kujutati musta Berliini silueti taustal murdunud tuuleturbiine ja katkiseid elektri ülekandeliine.
"Energiewende, mis on suurim poliitiline projekt peale Saksamaa taasühinemist, ähvardab nurjuda," kirjutasid Der Spiegeli ajakirjanikud Frank Dohmen, Alexander Jung, Stefan Schultz ja Gerald Traufetter 5700 sõnalises uurivas loos.
Ainuüksi aastatel 2014–2019 on Energiewende läinud Saksamaale maksma ühes aastas 32 miljardit eurot. Millega koos kasvab Saksamaa maapiirkondades vastuseis taastuvatele energiaallikatele.
"Poliitikud kardavad kodanikkonna vastuseisu. Pole enam ühtegi tuuleenergia projekti, mille vastu ei sõditaks," kirjutas Der Spiegel.
Kriitika maandamiseks käsevad poliitikud "kaevata elektriliinid maasse, kuid see on kordades kallim ja võtab aastaid kauem aega".
Selliste arengute tulemusena on kiiresti aeglustumas taastuvate energialätete ja nende käitamiseks vajalike ülekandeliinide rajamine. 2018. aastal paigaldati Saksamaal näiteks kaks korda vähem tuuleturbiine (747) kui seda tehti 2017. aastal ning 2017. aastal ehitati Saksamaal juurde ainult 30 kilomeetrit ülekandeliine.
Päikese ja tuule pooldajad väidavad, et odavamad päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid teevad tulevikus üleüldise ülemineku taastuvatele energiaallikatele odavamaks kui see oli minevikus. Samas on piisavalt põhjuseid arvata, et minna võib hoopis vastupidi.
![It will cost Germany $3-$4 trillion to increase renewables as share of electricity from today's 35%... [+] to 100% between 2025-2050](https://lh5.googleusercontent.com/AEViZ2dmk5LpAsY76ZbXZDIPhx7jq0NqDEb9PmgEixa_72u97HuKhThBOfi6XRo2f7mh57a1dJKvQNm70AIB66uagYNI94Cno2fV9TW52htHovZASeFrPFuf-UFqw-bAhYQXVoEI)
Der Spiegel osutab hiljuti avaldatud prognoosile, et Saksamaale läheb päikese ja tuuleenergia mahu kolm kuni viis korda suurendamine 2050. aastaks maksma 3,4 triljonit eurot, ehk seitse korda enam kui riik kulutas aastatel 2000 kuni 2025.
2000. ja 2019. aasta vahel suurenes taastuvate energiaallikate maht Saksamaa elektritootmises seitsmelt protsendilt 35 protsendini. Biomassist saadakse sama suur osa riigi taastuvast elektrist kui annavad päikesepaneelid, aga biomassi peetakse osade teadlaste poolt samuti keskkonda hävitavaks ja saastavaks.
Kui Saksamaa vajab juurde 7700 kilomeetrit uusi ülekandeliine, siis neist saadi 2019. aastaks valmis ainult kaheksa protsenti. Samal ajal on suuremahulised energia talletamise lahendused kallid ja ebatõhusad. "Suur osa kasutatavast energiast läheb kaduma ja selle tõhusus on alla 40 protsendi … Antud projektist ei paista kuskilt tulevat elujõulist ärimudelit," kirjutasid ajakirjanikud ühe paljuräägitud vesinikgaasi projekti kohta.
Samal ajal on 2020. aastal lõppemas 20 aastaks tagatud subsiidiumid tuule-, päikese- ja biogaasi energiale. "Tuuleelektri buum on lõppenud," leidis Der Spiegel.
[Märkus: roheenergia toetamist siiski pikendati ja 2020. aastal maksti Saksamaa tarbijate taskust – rohelise elektri tasu oli 2020. 6,7 ja 2021. aastal 6,5 senti kWh kohta – taastuvate elektrilätete toetamiseks rekordilised 31 miljardit eurot.]
Kõik säherdused asjaolud tekitavad küsimuse: kui taastuvad energialätted ei suuda soodsalt toita Saksamaad, mis on üks rikkamaid ja tehnoloogiliselt kõige enam arenenud riike maailmas, siis kuidas saab selline riik nagu Keenia "hüpata üle" fossiilkütustest?
Küsimus on tehnoloogias
Kahekümnendal sajandil on põhjendanud kõige veenvamalt vajadust minna üle taastuvatele energiaallikatele Saksa filosoof Martin Heidegger.
1954. aastal avaldatud essees "Küsimus tehnoloogiast" mõistis Heidegger hukka vaate, mille kohaselt peetakse loodust ainult inimeste tarbimisvajaduste rahuldajaks.
Ta kirjutas, et "kaasaegse tehnoloogia kasutamine seab loodusele ebamõistliku koorma, et see peab inimkonda varustama energiaga, mida saab ammutada ja talletada… Õhk peab nüüd andma lämmastikku, maa peab andma maaki, maagist peab saama uraani … millest omakorda peab saama tuumaenergiat."
Heideggeri arutluste kohaselt oli lahenduseks inimühiskonna ja selle majanduse aheldamine ebausaldusväärsete energiavoogude külge. Ta mõistis hukka isegi hüdroenergia koos selle tammidega, kuna need kahjustavad looduskeskkonda ja kiitis tuuleveskeid, sest "need ei vabasta energiat eesmärgiga seda talletada".
Selliste seisukohtade juures polnud tegemist ainult esteetiliste eelistustega. Tuuleveskitest on aegade jooksul olnud talunikele palju kasu, samal ajal aga on suured tammid aidanud vaestel põllumajandusühiskondadel industrialiseeruda.
Heideggeri vaated korjasid üles ka Ameerika Ühendriikide taastuvate energiaallikate pooldajad. Barry Commoner väitis 1969. aastal, et taastuvatele energiaallikatele tuleb üle minna, kuna kaasaegne tsivilisatsioon peab "saavutama harmoonia ökosfääriga".
Murray Bookchin jõudis 1962. aastal avaldatud raamatus "Meie sünteetiline keskkond" järeldusele, et taastuvate energiaallikate eesmärk on muuta kaasaegsed tööstusühiskonnad taas põllumajandusühiskondadeks.
Bookchin tunnistas, et tema ettepanek "võib esile manada pildi kultuurilisest eraldatusest ja sotsiaalsest stagnatsioonist, teekonnast tagasi minevikku keskaegsete ning iidsete sõjapealike poolt valitsevate põllumajandusühiskondade poole".
Kuid siis kuskil 2000. aasta paiku hakkas taastuvatele energiaallikatele külge kõrgtehnoloogia sära. Valitsused ja erainvestorid paigutasid päikeseenergeetikase ning sellega seotud taristusse kaks triljonit dollarit, millega tekitati mulje, nagu taastuvad energiaallikad oleksid tulusad isegi ilma subsiidiumiteta.
Elon Musk ja sarnased ettevõtjad kuulutasid, et rikast ja energiamahukat tsivilisatsiooni on võimalik ülal pidada odavate päikesepaneelide ning elektriautodega.
Ajakirjanikud kirjutasid ennast hingetuks, kui kiiresti akud odavamaks muutuvad ja nägid vaimusilmas saabuvat murdepunkti, kus tavalised elektritootjad ära "katkestatakse" (disrupt).
Kuid mitte ükski suurusjärk turundust ei saa muuta füüsikat, et taastuvate energia tootmiseks vajalike vahendite tootmine on väga ressursimahukas ja need nõuavad käitamiseks suuri maa-alasid. Päikesepõllud vajavad sama energiahulga kohta 450 korda rohkem ruumi kui tuumajaamad ja tuulepargid 700 korda rohkem maad kui maagaasi puurkaevud.
Energiewende'i arengumaadesse eksportimise mõjud võivad olla veelgi hävitavamad.
Keeniasse Saksamaa ja teiste head soovivate lääneriikide poolt vastselt rajatud tuulepark asub suurel lindude rändeteel. Teadlaste sõnul hukkub seal näiteks sadu ohustatud liikide hulka kuuluvaid kotkaid.
Keenia ei suuda oma tuulepargiga fossiilkütustest "üle hüpata". Hoopis vastupidi. Ebakindel tuuleenergia teeb elektri hinna tõenäoliselt kallimaks ja Keenia niigi vaevaline vaesusest välja ronimise teekond muutub veelgi raskemaks.
Heidegger, nagu ka suur osa looduskaitseliikumisest, oleks jälestanud seda, mis Energiewende'ist on tänaseks saanud: see on ettekääne looduslike maastike ja kohalike kogukondade hävitamiseks.
Taastuvate energialätete vastu on just maainimesed, keda Heidegger idealiseeris kui "ehedate" ja "kahe jalaga maas olevatena". "Maakate" vastandiks tõi ta linnastunud nomenklatuuri, kelle jaoks on päikesepaneelidega majakatustest ja Tesladest saanud oma vooruse välja näitamise kultus.
Sakslased, kes 2025. aastaks kulutavad taastuvatele energiaallikatele ja sellega seotud taristule poole triljoni euro ümber, on samas Energiewende'i üle väga uhked. Üks Saksamaa roheenergia toetaja rääkis väljaandele New York Times: "See [Energiewende] on meie kingitus maailmale."
Mis veelgi traagilisem, suur osa sakslastest paistab uskuvat, et taastuvatele energialätetele miljardite eurode kulutamine aitab neil ennast "ajaloolisest süüst" puhtaks pesta. Ärileht Handelsblatt kirjutab: "Sakslastel on siis [peale Energiewende pööret] võimalik tunda, et neist on 21. sajandil saanud maailma hävitatajate asemel maailma päästjad."
Mingi osa sakslastest arvab, nagu Der Spiegeli ajakirjanikud, et üleminek rohelistele energialätetele on "ära vussitud", seda pole "õigesti tehtud", kuid see pole nii. Üleminek taastuvatele energiaallikatele on läbikukkumisele määratud selle algusest peale, sest kaasaegse tööstusühiskonnaga harjunud inimesed, hoolimata sellest kui romantiline keegi parasjagu on, ei ole valmis pöörduma tagasi eel-uusaegsete eluviiside juurde.
Üks põhjus, miks taastuvad energiallikad ei suuda käitada kaasaegset tsivilisatsiooni on selles, et need pole selleks mõeldud. Huvitavaks küsimuseks on näiteks, miks üldse keegi nii arvab?
Tõlkis Karol Kallas