Illustratsioon: digitalista/Bigstockphoto.com

Postimehe toimetuses lahvatanud tüli näitab taas, et kommertsmeedia näol on ennekõike tegu mitte ühiskonna teenimise, vaid omanikele kasumi teenimise eesmärgist juhinduva ettevõtmisega, kirjutab Varro Vooglaid.

Mõne päeva eest imbus avalikkuse ette Postimehe ajakirjanike ja ajalehe omanikuks oleva Eesti Meedia kontserni juhtkonna vaheline tüli. Märtsi lõpus Postimehe ajakirjanike tehtud ühispöördumise kohaselt dikteeritakse toimetuse liikmetele juhtkonna poolt ette, kellest kirjutada kriitilisi artikleid ning milline peab olema artikli toon ja pealkiri.

Muu hulgas keelavat Eesti Meedia juhtkond ERRi andmetel kajastada Postimehe suhtes kriitikat teinud organisatsioonide poolt korraldatud sündmusi.

"Meile dikteeritakse, kes tuleb n-ö liistule tõmmata ja kui kriitiline peab artikkel olema. Meile öeldakse, milline peab olema mingi loo pealkiri; me ei tohi kirjutada neutraalselt konkurentidest või konkurentidega seotud isikutest; meid survestatakse kirjutama promoartikleid kontserniga seotud ettevõtetest, kui tegelikult uudisväärtust või pointi pole. Me peame taluma teatud isikute raevupurskeid ja n-ö vaibalekutsumisi, kui käsku ei täideta või ei täideta piisavalt täpselt," selgitati kirja mustandis.

Avaldatakse pigem seda, mis on ideoloogiliselt ja äriliselt kasulik, kui seda, mis on õige ja hea – ultimatiivseks kriteeriumiks on huvid, mitte tõde.

Selliste asjade toimumine suurte meediaväljaannete toimetustes ei ole üllatav. Pigem on see nii Eesti kui muu maailma peavoolumeedia allakäiku jälginud inimestele ootuspärane: avaldatakse pigem seda, mis on ideoloogiliselt ja äriliselt kasulik, kui seda, mis on õige ja hea – ultimatiivseks kriteeriumiks on huvid, mitte tõde.

Samas on tänuväärne, et see, mida võis aimata ja oletada, on saanud Postimehe puhul avalikult faktilist kinnitust (tõsi, eravestlustes on neist probleemidest kuuldud juba ammu vägagi kõnekaid lugusid, millest ei saa konfidentsiaalsuse huvides kahjuks avalikult kirjutada).

Postimehe puhul pole kõrvaltvaatajale praegu päris selge, millised on konflikti jõujooned ning millised on probleemid isiklike suhete tasandil. Võib vaid spekuleerida, mida on Postimehe toimetus aastate jooksul juhtkonna survel teinud või tegemata jätnud. Uude valgusse asetub ka asjaolu, et Postimees on arvamustoimetus on korduvalt lükanud tagasi minu kirjutatud arvamuslood ning avaldanud siinkirjutaja kohta laimu.

Meenub veel palju küsimusi tekitavaid momente, nagu näiteks Postimehe arvamustoimetuse liikme Sigrid Kõivu poolt Aadu Luukase preemia tembeldamine "Putini preemiaks" päev pärast preemia andmist SAPTK-le või asjaolu, et 2014. aastal tellis homoaktivistina tuntud ärimees Peeter Rebane suhtekorraldusbüroode kaudu Eesti meediaväljaannetelt kooseluseaduse läbisurumisele nii-öelda positiivset kommunikatsiooni. Milles see positiivne kommunikatsioon seisnes, kuidas (millistes uudistes, arvamusartiklites, raadio- ja telesaadetes või muus vormis) see erinevates peavoolumeediumites teostus ning kellele ja kui palju selle eest maksti, võib vaid oletada, sest arusaadavalt peavoolumeedia ise selliseid asju lugejate ette tooma ei tõtta.

Küll aga tulevad Postimehe toimetuses lahvatanud skandaaliga seonduvalt selgelt esile kommertsmeedia kontseptsiooni sissekirjutatud fundamentaalsed probleemid. Kui meediaväljaanne kujutab endast äriettevõtet, siis on tema omanike esmaseks sooviks mitte ausast tõetaotlusest lähtuv oma maa ja rahva teenimine, vaid kasumi saamine. Sellele taanduvad kõik muud huvid. Ajakirjanduslike ja ärihuvide konflikt on taolises olukorras paratamatu, nagu osutab ka Postimehes lahvatanud tüli.

Seni püüab aga Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar teha halva mängu juures head nägu. Fundamentaalset probleemi tunnistamata räägib ta vaid seda, et Eesti Meedia kontserni erinevate elementide omavahelise koostööga seonduvad küsimused vajavad toimetuses lähemat selgitamist ja arutamist, et kontserni "sisu paremini välja mängida".

Keegi ei ütle, et meediaväljaanne ei tohiks tegutseda äriühinguna, just nagu ei ütle keegi, et meediaväljaanne ei tohiks end maailmavaateliselt selgelt positsioneerida ja seista sellest ilmavaatest lähtuvate põhimõtete eest. Muidugi tohib!

Kommertsmeedia on just see, mis ta on –  omanikele kasumit teeniv äriprojekt, mitte tõe teenistuses olev ja ühiskonna hüvanguks töötav heategevuslik ettevõtmine.

Küll aga ei saa pidada vastuvõetavaks, kui pigem kasumitaotlusest ja erahuvist kui tõetaotlusest ja avalikust huvist lähtuv ning tugeva vasakliberaalse kallutatusega kommertsmeedium püüab jätta endast ühiskonnale eksitavat muljet, nagu oleks tegu ühise hüve teenistuses oleva "neljanda võimuga", kõigile diskussiooniks avatud ja ilma igasuguse ideoloogilise kallutatuseta ühiskonna keskpõrandaga.

Kommertsmeedia on just see, mis ta on – omanikele kasumit teeniv äriprojekt, mitte tõe teenistuses olev ja ühiskonna hüvanguks töötav heategevuslik ettevõtmine. Nii-nimetatud sisuturunduse ehk ajakirjandusliku- ja reklaammaterjali vormilise kokkusulatamise ja läbisegi esitamise üha jõulisem levik kommertsmeedias on selle elavaks kinnituseks. Samuti ka meediaettevõtete juhtkondade püüdlus allutada toimetused üha jõulisemalt oma äriliste ambitsioonide teenistusse.

Taolisi fundamentaalseid probleeme saab kosmeetiliste muudatustega üksnes peita, mitte lahendada. Selleks, et Eestis võiks kasvada ausast tõetaotlusest ja ühise hüve teenimise eesmärgist lähtuva meedia osakaal, tuleb teha kõik võimalik, et meediamaastikul kasvaks tuntavalt mittetulunduslike ja selge maailmavaatelise määratlusega – rahvuslikke, kultuurilisi ja moraalseid ideaale austavate ja esile tõstvate – ajakirjanduslike väljaannete osakaal.

Just sellest eesmärgist juhindudes olemegi Objektiivi ellu kutsunud. Objektiivi kui puhtalt kodanikualgatusliku meediumi tööle saab kaasa aidata igaüks, toetades Objektiivi tegevuse jätkamist ja laiendamist oma annetusega. Üha kahaneva autoriteediga peavoolumeedia manipulatsioonidele on võimalik vastu seista, ent kahtlemata nõuab see hea tahtega kodanike koondumist ja ühist pingutust.