Ühiskonnakriitik Einar Eiland uurib põhjalikult viie rikkama riigi hulka jõudmise varjatud agendat ehk küsimust, kuidas eesti rahva väljasuremine saaks toimuda võimalikult efektiivselt ning mis on ühiskonna kõige väärtuslikum kapital.
Mida rohkem me sureme, seda rikkamaks me saame – see on olnud meie võimutasandi toimimise sisu juba mitmeid aastaid. Olukord on siinkohal lihtne – mida rohkem on surijaid ja mida vähem on pärijaid, siis seda rikkamad need pärijad on. Nii et kui saja aasta pärast jääks alles viimane eestlane, siis ta peaks olema püstirikas, sest ta päriks kogu meie esiisade poolt edasi antud riigi.
Seda joont on viie rikkama hulka jõudmisel kiivalt hoitud, sest sündimus väheneb, noored lahkuvad ja spetsialistid, kes võiksid olukorda lahendada, on eurobürokraatia kaudu tasalülitatud. Nii ei saagi talupojad teada, et nende oma kätega tehtava töö pealt kogutavat maksuraha kasutatakse neile endile haua kaevamiseks. Kui võtta aluseks maksukoormuse näitajad, siis selgub, et töölised ja talupojad teevad vaid kaks päeva nädalas tööd enda huvides, seejärel tehakse kolm päeva hauakaevaja huvides ja seejärel juuakse kaks päeva, et ebaõiglusega kohaneda, sest muidu ei ole võimalik lihtsalt keskmisel pereisal kõikidele mõeldud 12 liitrit puhast alkoholi ära tarbida. Alkoholi tarbimisega seonduva majandusliku efektiivsuse tagamise meetoditest võik siinkohal pensionini rääkida.
See keegi teine
Mida kallimaid töid me teeme, seda rikkamaks saame. Seega neid töid, mille eest ei maksta, pole mõtet üldse teha. Ei ole mõtet olla vanaema või vanaisa, ei ole mõtet lapsi kasvatada, ise endale maja ehitada, suppi keeta, tuba kütta ja nii edasi, sest see on kulu- ja mitte tuluartikkel. Las teised teevad seda meie eest. Nii olemegi jõudnud ühiskonda, kus keegi teine ehitab maja meie eest, keegi teine toidab meid, kuna me ise seda ei suuda, keegi teine kütab soojaks meie maja, keegi teine kasvatab üles meie lapsed ja keegi teine valitseb meie riiki, sest ise me seda teha ei taha ega oska tahta.
Probleem seisneb aga selles, et see keegi teine teeb seda täpselt nii nagu temal vaja on, mitte nii, nagu meil tarvis on. Nii oleme jõudnud kultuuriliste arusaamiste keskkonda, kus süsteem ei toimi enam meie huvides. Olukorrast arusaamiseks küsigem endalt, kas meid toidetakse nii nagu meile ehk inimestele vaja on? Kas meie lapsed kasvatatakse üles sellises vaimus, nagu meile vaja on? Kas meie riiki arendatakse ja juhitakse nii nagu meil seda vaja on? Kahjuks kuuleme igapäevaselt uuringuid, et nii see ei ole. Allakäik on jõudnud sinnamaani, et meie käest ei küsita isegi seda, kas me üldse tahame, et see keegi teine meie lapsi kasvataks või millistel alustel ta seda teeb. Oleme jõudnud nii kaugele, et kogu selle absurdisituatsiooni põhjendamiseks on vaja vaid öelda, et kõik peab toimuma majanduslikult efektiivselt. See on debilisatsiooni, mitte tsivilisatsiooni tunnus.
Kuidas maksimeerida suremust?
Kõige lihtsam viis majandusliku superefektiivsuse saavutamiseks on maksimeerida suremuse kasvu ja vähendada maksimaalselt sündide arvu. Küsimus on järelikult selles, kuidas seda valutult korraldada. Kuna rahvaarv pole meil viimase 20 aasta jooksul kasvanud, siis võib väita, et võimutasand ongi selle majandusliku efektiivsuse tagamise korraldamisega tegelenud. Majandusliku efektiivsuse seisukohalt tähendab see minimaalset tööd võimalikult kõrge palga eest. Näiteks meditsiinisektoris tähendab see arstiabi minimaliseerimist ja osutamist maksimaalse hinna eest. Mis peamine, kogukond saab peale sellise arstiabi korraldamist kerge vaevaga aru, kui vajalik arstiabi üldse on – järgmine aste oleks juba arstiabi puudumine – ja on nõus selle eest maksma. Veelgi lähemal uurimisel aga selgub, et see ongi meie viie rikkama riigi hulka jõudmise tegelik sisu kuni valitsustasandini välja.
Nagu me majandusteaduste elementaartasandi reeglite alustest teame, siis tulu saab tekkida siis, kui mitte midagi tehes saadakse maksimaalselt sissetulekut. Seega, mida vähem tuba kütta ja mida kõrgem on kütte hind, siis seda efektiivsem on majanduslik olukord. Mida vähem inimesele teadmisi anda, seda pikemat õppeperioodi inimese teadmiste omandamiseks vajab ja seda rohkem see talle maksma läheb ja jälle jõuame majandusliku efektiivsuseni. Mida kättesaamatum on arstiabi ja haigem on rahvas, seda rohkem on ta valmis arstiabi peale kulutama. Mida kehvem on tervis, seda tänulikum ollakse valitsusele, et üldse arsti juurde pääsetakse. Mida vähem riigi juhtimisega tegeleda, seda hullemaks olukord muutub ja seda tänulikumad on inimesed valitsusele selle eest, et üldse midagi juhtub. Seega – mida vähem võimutasand ennast liigutab, seda tänulikum on rahvas. Kõige selle tagamiseks piisab võimutasandil illusiooni loomisest, et olukord peabki stabiilselt selline olema.
Palgavaesus ja püha inflatsioon
Kõige selle efektiivseks korraldamiseks on ajapikku ja vastavalt võimalustele majanduslik efektiivsus lahti seotud meie heaolust. Meile on selle põhjenduseks piisanud ütlusest, et me ei peagi inimese ja ühiskonnana omama kontrolli majandusprotsesside üle. Las seda teeb jälle see keegi teine. Nii on muudetud meid kerjusteks ja kodututeks omal maal, sest me oleme tahtnud olla majanduslikult efektiivsed iseenda riigis. Seega on ultraefektiivne majandus viinud palgavaesuse tekkeni, kus inimesed teevad tänapäevase tehnoloogilise sooritusvõime juures 8 tundi päevas tööd, kuid toimetulekuks sellest ei piisa. Seega oleme enda süsteemi arendusega jõudnud etappi, mis ei küüni isegi agraarühiskonna tasemele. Et olla majanduslikult efektiivne, siis peame maksma võimalikult vähe palka maksimaalse koguse töö eest. Üksikute kätte koondunud kapital on aga majandusliku efektiivsuse huvides vaja koondada pankadesse, kus seda ikka ja jälle see keegi teine haldab ja kus see raha lõpuks kellegi teise raha juurdetrüki tagajärjel inflatsiooni teel utiliseeritakse. Ikka ja jälle kirjutab see keegi teine kokku pühakirjatekstid, et seda röövimist legaliseerida. Peamine sõjakavalus seisneb aga selles, kuidas aegamisi jõuda selleni, et sa ei teaks, kes sa oled ja et sa laseksid sellel kellelgi teisel vabalt toimetada, et ta sind paljaks rööviks.
Kuid ka inflatsioonist on kujundatud majandusedu näitaja, sest selle kaudu saame näidata aina kõrgemaid palkasid, kuid ka kasvavaid hindasid. Hindade kasvu on teile maha müüa lihtne – selleks piisab elementaarsetest turuvõtetest, mille sisuks on, et teile tuleb hakata müüma allahindlusprotsenti. Inflatsioonile tuleb aga luua paratamatuse oreool, mis tagab selle pühaduse ja puutumatuse, et orjarahvas ei küsiks mitte kunagi, mis selle taga tegelikult on.
Pensionäride arvukuse kahandamisest miinimumini
Sellises süsteemis on kaotajaks need, kes midagi säästavad või mustadeks päevadeks midagi kõrvale panevad. Ettemääratud tõenäosusega peaksid selleks olema pensionärid, sest neil on olnud võimalus kõige pikema aja jooksul sääste koguda, samas puudub neil taiplikus ja jõud raha kasutamiseks. Seega on mõistlik majandusliku efektiivsuse tagamiseks pensionäride käest raha ära võtta ja anda selle korraldamine sellele kellelegi teisele, kes seda ikka ja jälle eelkõige enda huvides paremini teha oskab. Alles siis, kui enda huvide rahuldamisest aega ja ressurssi üle jääb, hakatakse tegelema pensionäride huvidega.
Teiseks majandusliku efektiivsuse saavutamise võimaluseks on antud olukorras pensionäride arvu viimine miinimumini. Seda saab edukalt korraldada surnukstöötamise soodustamise, madalate pensionite maksmise, alkoholismi leviku ja arstiabi vähese kättesaadavuse kaudu. Need, kes ellu jäävad, tuleb majandusliku efektiivsuse saavutamiseks koondada koonduslaagritüüpi ettevõtetesse, mida nimetatakse vanadekodudeks, kus nende lapsed nende hooldamise kinni maksavad. Ja ärge unustage, kõik see peab olema majanduslikult efektiivne! Praktikas tähendab see minimaalset teenust maksimaalselt kõrge hinnaga.
Kuidas vabaneda lastest ja meestest
Laste arvu kui mitte tootva kontingendi piiramine on majandusliku efektiivsuse saavutamisel ja viie rikkama riigi hulka jõudmisel määrava tähtsusega ning nõuab võimutasandilt palju põhjalikumat lähenemist. Laste arvukuse piiramine algab emade koolitamisest. Mida kõrgemalt haritumad on tulevased emmed, seda väiksem on sündimus, ja selleks on mitmeid põhjuseid.
Esiteks: me peame koolitamise abil noortelt naistelt ära võtma rahalise ja ajalise ressursi laste saamiseks. Teiseks: mida haritumad on naised, seda väiksem on tõenäosus, et nad leiavad endale haritud mehe, kellega lapsi saada. Selleks, et haritud naine endale meest ei leiaks, tuleb ühiskonnas kujundada meheideaal, mille kohaselt peab mees kaugetel maadel ehitustöödel ja rekkat sõitmas käima, ja kui aega üle jääb, siis peab ta endale jalga panema kõrge kontsaga kingad ja minema paraadile. Seda peab toetama veel koolide feminiseerumine kuni ülikoolideni välja. Reeglina ei suuda vähegi Tootsi moodi tüüp sellises naiste poolt kujundatud maailmas vastu pidada ja hakkab jooma või üle aisa lööma. Mõlemad on vähegi haritud naisele vastuvõetamatud tegevused.
Teine kontingent mehi, kes suudavad ülikooli läbi käia, võetakse rajalt maha hiljem, sest nad töötavad enneaegselt kõrge stressifaktori tõttu ennast lihtsalt surnuks. Nad peavad ju töötama ka nende eest, kes kaheteistkümne liitri puhta alkoholi joomise statistikat järje peal hoiavad või paraadidel käivad. Asi on tõsine, sest juba täna on üle kuuekümne protsendi mehi kaitseväekõlbmatud ja ei läbi arstlikku kontrolli, ning üle kaheksa protsendi kutsealuseid noori mehi on töövõimetud ja saavad töövõimetuspensionit. Ja olukord halveneb pidevalt.
Rumal inimene kui ühiskondlik kapital
Ka lapse sünd peab olema majanduslikult efektiivne, s.t tuluartikkel kellelegi teisele. Selleks, et keegi teine rohkem tulu saaks, tuleb lapsed koondada juba tuttavasse koonduslaagertüüpi ettevõtetesse, mida nimetatakse lasteaedadeks. Kuid ka seal kehtib reegel, et need asutused peavad olema majanduslikult efektiivsed, see tähendab aga teenuste osutamisel võimalikult vähest tööd kõrgeima hinna eest. Ettemääratult on selliselt toimiva süsteemi produktiks alaarenenud indiviidid, kellega vähegi haritud naine peab kodus topelt tööd tegema, et nukitsamehest inimest kasvatada. See aga tähendab naisterahvale seda, et tema enda haridustee jääb pooleli.
Nii tuleb välja, et kõige suuremaks majandusliku efektiivsuse allikaks on rumal inimene. Seda kapitali tuleb hoida ja arendada. See on ainus asi, mis tagab Trjapkini Taavide ja koera südamest tuntud Šarikovide valitsuse kestmise läbi aegade.