Taas levivad jutud, et Euroopa "peab", et see on Euroopa "kohus", võtma vastu sadu tuhandeid moslemitest sisserändajaid. Poola rahvuslik-konservatiivse portaali Wpolityce kolumnist Jakub Maciejewski leiab, et progressiusulised pahempoolsed soovivad võõrast kultuurist pärit sisserändajaid võtta vastu mitte heast südamest, vaid nende eesmärgiks on lääne kristliku vundamendi lammutamine ja sotsiaalse korralduse muutmine.
Hoolimine inimkonnast, soov heastada "valgete" poolt mitte-Euroopa riikides korda saadetud reaalset ja välja mõeldud kurja, näiline empaatia, suvaline multikulti maailmavaade – need on ainult kattevarjuks, millega üritatakse õigustada islamistide Euroopa massisisserännet.
Moslemite Euroopasse lubamise toetajad on suuremas osas naiivsed, rumalavõitu või progressiusu ideoloogia poolt pimestatud inimesed. Paraku on sellise näilise empaatia taga väga kindlapiirilised poliitilised motiivid, milleks on võimu anastamine.
Kui vaadata valimiste geograafiat, siis ei jää kellelegi saladuseks, et rahvusvähemused, eriti rahvuslikult suhteliselt homogeensetes riikides, hääletavad parteide poolt, mis hoiavad kõige vähem ühte oma rahva ja riigi juurtega. Moslemite Euroopasse lubamise taga on soov hägustada ja nõrgestada Euroopa kultuuri. Moslemite massilise rahvasiirde eesmärgiks on samuti luua progressiusulistele vasakpoolsetele, kelle võim sõltub inimeste hägusast endateadmusest, püsiv liitlane.
Sellist asjade käiku tõestavad puhtad faktid. 2013. aastal hääletas 64 protsenti Saksamaal elavatest türklastest pahempoolsete sotsiaaldemokraatide ja 12 protsenti roheliste poolt. Leebelt vasakpoolsed ja keskpõranda poliitikat ajavad Kristlikud Demokraadid said vaid seitse protsenti türklaste häältest. Paremad poliitilised parteid said mainitud rahvusgrupist ainult murdosa toetusest. Samal ajal hääletas Prantsusmaal 2012. aastal pahempoolse Francois Hollande'i poolt 86 protsenti moslemitest.
Lisaks poliitikutele, kes vaenavad oma enda kultuuri, ei tähenda "eksootiliste" vähemuste toetus ainult häälteprotsenti. Moslemite kogukonnad loovad pahem–progressistlike parteide ümber terve äri- ja propaganda aluskoetise.
Oma rahva ja riigi vaenulikkust varjatakse pisaraid kiskuvate lugudega Lähis-Ida peredest, kes on Euroopas leidnud "õnne". Progressiusklikud Euroopa pahempoliitikud räägivad judinaid tekitavaid jutte, kui sallimatud on nende kaasmaalased ja kristlased. Lõppeks sõdib riigi rahakoti otsas elav MTÜ-tööstus – igasugused "õiguslased", "kaasajad" ja "abistajad" – probleemidega, mida see ise on riigile loonud ja see on pinnas, mille otsas vasakpoliitikud ja -poliitika õilmitsevad.
Samal ajal surutakse poliitilise korrektsusega maha tõelised ohud, mida kujutavad endast fanaatilised koraaniuskujad. Isegi moslemitest sisserändajate kolmas põlvkond ei suuda lahti saada usuhullusest ja seda eriti siis kui nad on käinud palverännakutel oma esiisade pühapaikades.
Sellisele poliitilisele mehaanikale osutamine ei tähenda seda, et hädas olevaid inimesi ei peaks aitama. Poola on võtnud vastu sisserändajaid Tšetšeeniast, Gruusiast, Ukrainast ja Valgevenest. Poola on samuti valmis aitama hädalisi Lähis-Idas.
Samas poolakate, kes põgenesid Raudse Eesriide tagant läände, võrdlemine tänaste sisserändajatega ja kuidas lääneriigid nad avasüli vastu võtsid, ei päde.
Poolakad soovisid võidelda okupatsioonivõimudega ja vabale kodumaale tagasi pöörduda. Moslemisisserändajate puhul on olukord vastupidine: need noored tugevad mehed ei taha oma kodumaast midagi teada ja soovivad Lääne heldete sotsiaaltoetuste peal elama jäädagi.
Islamistide ja pahempoolsete liidule, mida on näha suuremas osas Lääne-Euroopa riikides, Euroopa Liidu "struktuurides", demokraatide Ameerika Ühendriikides, ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides jne, on tähelepanu juhtinud mitmed teadlased, vaatlejad ja poliitikud.
Tõlkis Karol Kallas