Euroala rahapoliitika võtab vara ära euroala hoiustajatelt ja tootlikest majandusvaldkondadest ning suunab selle ebatõhusatele valitsustele ja mittetootlikesse majandusvaldkondadesse. Viimaseid taasfinantseeritakse aga uute rahasüstide abil. Kui stiimulid ja õgvendamised kokku võtta, siis võib ainult ette kujutada, kui kohutavas seisus on Euroliidu majandus, hoiatab Daniel Lacalle Misese instituudist.
2014. aasta juunikuus kirjutasin ma artikli "Draghi plaan Euroopat korda ei tee." Nimetatud artiklis selgitasin, kuidas euroala strukturaalsete väljakutsete – kõrged valitsuste kulud, jube maksukoormus, tehnoloogiline mahajäämus ja demograafilised asjaolud – lahenduseks ei ole järjekordne kvantitatiivne õgvendamine.
Täna on õhus mitmeid vihjeid, et tulekul on uus euroala turgutusprogramm. Kadunud on Euroopa Komisjoni 2017. aasta augustis väljendatud võidurõõm, kui "tänu Euroopa Liidu otsustavale tegutsemisele" oli saabunud "jõuline [majanduse] taastumine".
Euroala majanduskasvu aeglustumine ei sarnane teiste majanduste tsüklilisusega. Euroopa Keskpank on järjepidevalt vähendanud kasvu väljavaateid ja täna oodatakse majanduskasvu, mis on kaks korda väiksem kaheksateist kuud tagasi ennustatust.
See kõlab kummalisena, sest paljud analüütikud arvavad, et Euroopa majanduskasv aeglustub tänu keskpanga stimuleerimismeetmete lõppemisele. Kuid see ei ole nii. Pidagem meeles, et Euroopa Keskpank ostab tagasi kõik oma bilansis olevad lunastamistähtajani jõudnud võlakirjad ja alles märtsikuus käivitas see uue suunatud pikemaajalise refinantseerimisoperatsiooni (TLTRO).
Selle tõttu tuleb rääkida euroala majanduskasvu aeglustumisest kui tõsisest probleemist, sest euroala majandus käib alla vaatamata pikaajalistele ahelstimuleerimistele ja turgutusprogrammidele. Saamaks aru, milline viga on järjepidevalt astuda ühe ja sama reha otsa, peame me mõistma Euroopa Liidu ahelturgutusprogrammide suurust ja kui vähe on neist tolku olnud.
- 2008: "Euroopa majanduse elavdamise kava," millega nähti ette kahesaja miljardi euro kulutamine avalikele infrastruktuuriobjektidele ja "strateegilistes majandusvaldkondades," mis pidi looma "miljoneid uusi töökohti".
- 2014: "Euroopa investeeringutekava," millesse panustati 424 miljardit eurot ja millest 77 miljardi euro investeerimine on tänaseks heaks kiidetud. Viidatud kava pidi suurendama Euroliidu sisemajanduse kogutoodangut 2020. aastaks 1,3 protsendi võrra. Kaks aastat tagasi vähendati Euroopa Keskpanga poolt Euroopa Liidu SKT kasvuprognoose poole võrra.
- Energiadirektiiv, mis peaks suunama kümneid miljardeid eurosid rohelisse energiasse ja energiavõrkudesse ning looma "miljoneid töökohti".
- Kahe ja poole triljoni euro ulatuses keskpanga rahapoliitilisi õgvendamissamme. Euroopa Keskpanga bilanss moodustab euroala SKT-st 40%. Võrdluseks USA Föderaalreservi maht on võrreldes USA sisemajanduse kogutoodanguga 18%.
- TLTRO-d. Toimunud on kolm suunatud pikemaajalist refinantseerimisoperatsiooni aastatel 2014, 2016 ja 2019.
- Negatiivsed intressimäärad. Euroopa riigid elavad võlgu ja võlakirjade intress on negatiivne. Rämpsvõlakirjade intressid on negatiivsed. Valitseb nullintressimäärade poliitika ja võlgu antakse järjest rohkem ohtlikult madalate intressidega, mille tulemusena on õide puhkenud niinimetatud zombiettevõtted.
- Erakorralised rahandusmeetmed. Üheksateist euroala riiki on tänu ekspansiivsele rahapoliitikale võlaintresside pealt säästnud rohkem kui 1,15 triljonit eurot ja see on juhtunud hoiustajate ning pensionäride arvelt. Suuremas osas rahastatakse selliste võlgadega avalikke kulutusi ja kaetakse strukturaalseid puudujääke. Seetõttu tuleneb suur osa riikide eelarvepuudujääkide vähenemisest kunstlikult alandatud intressimääradest ja mitte bilansi parandamisest. See omakorda koos ülemääraste avalike kuludega loob riskidest moonutatud pildi ja varjab eelarvelisi puudujääke.
Kui kõik need ajaloo suurimad stiimulid ja õgvendamised kokku võtta, siis võib ainult ette kujutada, kui kohutavas seisus on euroliidu majandus.
Kui analüütikud räägivad meile, et "Euroopa majanduse olukord ei ole nii halb" või "tegemist on ajutise aeglustumisega", unustavad need inimesed ära, et kõik see sünnib pretsedenditu ahelstimuleerimise ajal. Tulemused ei ole mitte ainult erakorraliselt viletsad, vaid need on ka sügavalt murettekitavad.
Miks ei toimi ka järgmine "stiimulipomm"
Morgan Stanley ennustab, et Euroopa Keskpank valmistab ette järgmist võlgade tagasiostmisprogrammi, mille mahuks on 2,2 kuni 3,3 triljonit eurot. Selle sihiks pole ainult riigi-, vaid ka pankade ja ettevõtete võlakirjade tagasiostmine.
Milleks see kõik? Isegi Itaalia, mis on poliitilises kriisis, riigivõlakirjade tootlus on negatiivne. Kõigi euroala riikide kahe- kuni seitsmeaastaste võlakirjade tootlus on negatiivne. Saksamaa üllitas just 30-aastased võlakirjad, mille intress on –0,11%. Kas on tõesti vaja võlakirjade tootlust kunstlikult veelgi vähendada?
Euroalal on juba neliteist negatiivse intressiga rämpsvõlakirja ja suure riskiga pankade ning ettevõtete võlakirjade pealt makstakse naeruväärset 3–4% intressi.
Euroala mure ei ole likviidsuse puudus, kuna ülemäärast likviidsust on 1,8 triljoni euro jagu. Ei ole vaja ka vähendada intresse, kuna need on juba negatiivsed. Euroala mureks on tava kasutada rahapoliitilisi vahendeid inetul kombel strukturaalse tasakaalutuse maandamiseks.
Eelpool kirjeldatud rahapoliitika võtab vara ära euroala hoiustajatelt ja tootlikest majandusvaldkondadest ning suunab selle ebatõhusatele valitsustele ja mittetootlikesse majandusvaldkondadesse. Viimaseid ikka ja jälle taasfinantseeritakse, mis omakorda põhjustab majanduse zombistumise ja seab üha uusi takistusi tootlikkusele ja tehnoloogilistele muutustele. Selliseid rahalisi ergutusmeetmeid on kõige kohasem kirjeldada kui väga suurt toetust väga madalale tootlikkusele.
Eelnevaga seoses tekib küsimus: miks on rahanduslikest toetusmeetmetest olnud kasu USA-s, kuid mitte Euroopa Liidus? Esiteks ei ole USA majanduskasvu põhjuseks kvantitatiivne õgvendamine. Stephen Williamsoni Föderaalreservi tarbeks koostatud aruandes tuuakse välja, et "USA suurenenud majandusliku aktiivsuse ja kvantitatiivse õgvendamise vahel ei ole seost."
USA majandus on arenenud riikide majandustest kõige dünaamilisem, avatud ja kõige vähem sõltuv pankade laenudest. Föderaalreserv pole kunagi ostnud kokku 100% valitsuse võlakirjadest ja see on hoolega hoidnud silma peal USA võlakirjade järelturul.
Euroopa Keskpangast on Deutsche Banki andmetel saanud aga seitsmekordne võlakirjade tarnija. Kui suuremat osa Euroopa pärismajandusest rahastatakse panga poolt antud võlgadega (170% SKT-st), siis USA-s käib majanduse rahastamine peamiselt läbi kapitaliturgude. Selle tõttu on negatiivsete intresside kehtestamine hullumeelne, kuna sellega nõrgestatakse panku ja manipuleeritakse raha väärtusega.
Krediidi selline ülekandemehhanism pöörab majanduse vääramatult madala tootlikkuse ja subsideeritud või zombistunud refinantseeritud võlasektorite poole. Idee, et keskpankurid suudavad krediidi pakkumise suurendamisega kuidagi intressikõveraid hallata, on jabur. See on täpselt sama kui väita, et subsideeritud ettevõte ei toimi, kuna seda ei subsideerita piisavas mahus.
Euroopa majanduse aheltoetuste läbikukkumise põhjuseks on soov pakkuda rohkem kui Föderaalreserv, kuid seda võrreldes USA-ga vähema hoogsuse, vähema avatuse ja väiksema turuvabaduse juures. Teiseks põhjuseks on rahanduslike vahendite kaudu interventsionistliku majanduspoliitika säilitamine selle asemel, et toetada eraalgatusi tehnoloogia- ja teistes kõrge tootlikkusega sektorites. Kõige suuremaks eksituseks on siiski tõsiasja eiramine, et Ameerika Ühendriikide dollar on maailma reservvaluuta, mida kasutatakse rahvusvahelistes tehingutes 87% juhtudest, samas kui euro on kaugel taga ja selle osakaal langeb.
Euroala valitsused ei ole kasutanud madalate intresside ja kõrge likviidsuse perioodi majanduse strukturaalsete reformide läbiviimiseks, vaid on selle asemel panustanud juhitud ja suure riigi osalusega majandusse.
Euroopa Keskpank on langenud oma poliitikate lõksu. Poliitikate, mille tulemuseks on möödapääsmatute reformide edasilükkamise tõttu muutuste vältimine.
Kui stiimuleid kasutatakse poliitikute poolt majanduse suunamiseks, on tulemus alati üks ja sama – stagnatsioon ja madal tootlikus.
Euroopa Keskpanga poliitikate vähenev tulemuslikkus ei ole tegevusetuse süü. Selle põhjuseks on stiimulite väärastunud kombinatsioon. Ilmselt seda soovimata, kuid jätkatakse suurtes võlgades ja mõttetute majandussektorite toetamist, samal ajal üha kõrgemate maksudega peletades eemale suure tootlikkusega ja kasvavaid majandusvaldkondi.
Paraku selline hoiak ei muutu ja järgnevategi majanduse elavdamisprogrammide mõju on sarnaselt eelmistega pea olematu.
Tõlkinud Karol Kallas