Selle asemel, et valmistuda pandeemiateks, sai WHO-st elustiilipolitseinik, kirjeldab Ühendkuningriigi sotsioloog Frank Furedi Maailma Terviseorganisatsiooni väljaandes Spiked.
Maailma Terviseorganisatsioonist (World Health Organisation; WHO) arvatakse kahte moodi. Teatud osa lääne kultuurinomenklatuuri jaoks on WHO püha üritus ja selle kritiseerimise peale ei tohi mõeldagi. Ülistamise näiteks on YouTube'i tegevjuht Suzan Wojcicki, kes möödunud nädalal teatas, et kõik Hiina viiruse mõtted, mis lähevad vastuollu WHO soovitustega, koristatakse YouTube'ist ära.
"Dr Tedros, sa oled tõeline superstaar," kudrutas Lady Gaga enne One World kontserti –, mis oli kodus istuvate tuntud muusikute ilmavõrgufestival, millega ülistati WHO pühadust. Tedros Adhanom Ghebreyesus, WHO peasekretär, on kindlasti sellise talle ja tema juhitud organisatsioonile osaks saanud kiituse üle õnnelik.
Wojcicky usule, et WHO kritiseerimine on ilmaliku jumala teotamine, kiitsid takka hulk One World konsterdil sõna võtnud kuulsused ja poliitikud. WHO armastamises võistlesid omavahel näiteks Michelle Obama ja Beyonce. Viidatud kontsert näitas ära positsiooni, mille WHO on saavutanud üleilmses kultuurisõjas.
WHO on tegelenud rohkem Hiina Rahvavabariigi avalike suhete korraldamise, kui oma ressursside mobiliseerimisega pandeemia vastu.
Kuid erinevalt viidatud meelelahutustegelastest on WHO-l ka hulgaliselt kriitikuid, kelle jaoks on terviseorganisatsiooni reaktsioon koroonaviiruse pandeemiale viimaseks piisaks karikas. WHO on Hiina varjamise ja saamatuse tõttu alguse saanud koroonaviiruse pandeemia ajal tegelenud rohkem Hiina Rahvavabariigi (HRV) avalike suhete korraldamise, kui oma ressursside mobiliseerimisega pandeemia vastu. WHO-st on saanud Hiina RV propagandateenistus ja see on organisatsiooni kriitikute suurimaks probleemiks.
Kuid WHO-ga on veel teine ja märgatavalt suurem probleem. Organisatsiooni poliitilises tegevuskavas on palju olulisemal kohal meie eluviiside muutmine, kui maailma inimeste tervis. WHO asutamise ajal 1948. aastal oli see keskendunud võitlemisele nakkushaigustega nagu rõuged. Kuid viimastel aastakümnetel on see pühendunud inimeste käitumise ja elustiili muutmise projektile.
Alates käesoleva sajandi algusaastatest on WHO laiendanud oma tegevusvälja ja tegeleb nüüd kõigega alates sõdimisest suitsetamise ja alakoholipruukimise vastu ning lõpetades turvamata seksi, ülekaalu ja kõrge kolesterooli vastaste kampaaniatega. Selle 2004. aastal toimunud Maailma Terviseassambleel (World Health Assembly) vastu võetud tegevuskavas "toitumise, füüsilise aktiivsuse ja tervise üleilmne strateegia" (Global Strategy on Diet, Physical Activity and Health) kirjutatakse väga vähe haiguste ravimisest. Peamiselt on seal teemaks, kuidas inimesed pevad iseenda heaolu huvides oma käitumist muutma.
WHO paternalistlikust moraalitsemisest vaatab vastu nomenklatuuri sundmõtteline tervisepuritanism.
Sellist võltsvagadust demonstreerib WHO hiljutine ringkiri pealkirjaga "alkohol ei kaitse koroonaviiruse vastu: piirangute ajal peab selle kättesaadavust piirama." Loomulikult ei kaitse klaas veini õhtusöögi kõrvale kedagi koroonaviiruse eest. Kuid mille pärast WHO arvab, et seda teadmist on vaja maailmale nina alla hõõruda?
WHO paternalistliku moraalitsemise lehast vaatab vastu nomenklatuuri sundmõtteline tervisepuritanism.
WHO sõnul on sellise ringkirja üllitamine "osa koroonaviiruse vastasest rahvatervise programmist." Võib ju mõelda, et üleilmse hädaolukorra ajal peaks avaliku tervise huvides hoopis tegelema pandeemia leviku jälgimise, soovituste jagamisega, kuidas koroonaviiruse levikut piirata ja tõhusate ravivahendite leidmise pingutuste koordineerimisega. Kuid WHO arvab siiski, et organisatsiooni piiratud vahendeid on mõistlikum kulutada alkoholi tarbimist puudutavate tarkusesõnade levitamisele.
Tervise politiseerimine ja maailma muutmine
Alates asutamisest 1948. aastal on WHO eesmärgid olnud palju suuremad kui ainult tervis. See on alati üritanud laiendada tervise mõistet. WHO varased toetajad leidsid, et tervist ei saa tõlgendada ainult füüsiliselt, haiguste või puuete puudusena. Nii jõudis WHO juba 1948. aastal järgmise tervise määratluseni: "Tervis on täielik füüsiline, hingeline ja sotsiaalne heaolu ning mitte lihtsalt haiguse või nõtruse puudus."
Selline kõikehaarav tervise tõlgendamine viis terviseprogrammide suuna muutmiseni. Enam ei tegeletud niivõrd probleemidega, mida saab lahendada meditsiinivahenditega, kuivõrd asjadega, mis nõuavad sotsiaalset ja kultuurilist sekkumist.
WHO ei tegele niivõrd meditsiiniliste probleemidega, kuivõrd valdkondadega, mis nõuavad sotsiaalset ja kultuurilist sekkumist.
WHO nägemuses peab tervis olema positiivne, mitte neutraalne olek. Seetõttu ei tähenda tervis enam haiguste puudumist, vaid head elu. Vastava arusaamise tulemusel tegeleb WHO täna rohkem inimeste elustiili, nende hinge ning sotsiaalsete valdkondadega.
Näiteks võib tuua 1975. aastal käibele võetud väljendi "seksuaalne tervis", mida määrateldakse kui "seksuaalse olevuse kehaliste, emotsionaalsete, intellektuaalsete ja sotsiaalsete külgede tervikuks ühendamist positiivselt rikastaval viisil." Järgnevatel kümnenditel hakkas organisatsioon edendama "mõnusat … seksuaalset kogemust." "Heast seksist" sai seksuaaltervise oluline osa ja seksuaaltervisest omakorda tervise ja heaolu eraldi valdkond. Mõnusast seksist terviseküsimuse tegemine andis WHO-le võimaluse tungida inimeste eraellu ja sekkuda nende käitumisse.
Mõnusast seksist terviseküsimuse tegemine andis WHO-le võimaluse tungida inimeste eraellu ja sekkuda nende käitumisse.
WHO lõputult laienev tervisemääratlus osutab nomenklatuuri kinnismõttele, et inimeste elu peab võimalikult palju reguleerima ja nende käitumist valvama. Sellest lähtudes on terviseorganisatsioon tervise eest hoolitsemise kattevarjus valmis meisterdanud tavamoraali asendavad administratiivselt konstrueeritud normid.
WHO eesmärgiks on olnud alati inimeste ja nende käitumise muutmine ja selle tõttu on tervisest tehtud moraaliküsimus.
WHO eesmärgiks on olnud alati inimeste ja nende käitumise muutmine ja selle tõttu on tervisest tehtud moraaliküsimus. WHO ambitsioon on asendada varem inimeste käitumist suunanud traditsiooniline moraal uute, enda poolt konstrueeritud, kõlblusnormidega.
Liialdamata võib väita, et WHO tervise politiseerimise eesmärgiks on maailma muutmine. Millise eesmärgi on väga selgelt sõnastanud aastatel 1948–1953 WHO-d juhtinud esimene peasekretär Brock Chisholm. Chisholm on üks nendest, kelle käes sai tervisest kõikehõlmav määratlus. 1948. aastal ta kirjutas: "Selleks, et inimrass jääks ellu, on vaja uut liiki kodanikku." Tema sõnul "peaks kodanike lojaalsus kuuluma ei millelegi vähemale kui maailmale."
Chisholmi üleilmastunud nägemuse järele peab inimesed lahutama nende kitsarinnalisest rahvuslikust kuuluvusest ja taasühiskonnastama valgustatud maailmakodanikena. Ta on üks "maailmakodaniku" kontseptsiooni väljamõtlejatest, mida edendatakse üleilmse vaimse tervise propaganda varjus. Esimese WHO peasekretäri arus segasid rahvuslikud kultuurinormid WHO eesmärkide täitmist.
WHO tervise politiseerimise eesmärgiks on maailma muutmine.
Chisholm pidas traditsioonilist moraali maailma murede peamiseks allikaks. Kaks aastat enne WHO asutamist ta kurtis raamatus "Kestva rahu ja sotsiaalse progressi psühhiaatria": "Paljude põlvkondade jooksul me oleme koolutanud oma kaela veendumuse, et me kõik oleme patused, ikke alla."
"Me oleme alla neelanud igat liiki mürgiseid veendumusi, mida on sisse söötnud mele meie vanemad, meie pühapäeva- ja tavakoolide õpetajad," jätkas ta.
Rahu ja progressi psühhiaatria raamatu lõpus leiab Chisholm, et "seni laste kasvatuse aluseks olnud hea ja kurja kontseptsiooni ümbertõlgendamine ning lõpuks selle likvideerimine, usu ja vanade inimeste tõekspidamiste asendamine intelligentse ning ratsionaalse mõtlemisega … need on praktiliselt kogu tõhusa psühhoteraapia omavahel seotud eesmärgid."
Moraali kui sellise hukkamõistmises oli Chisholm oma paljudest WHO kaastöölistest küll agressiivsem, kuid tema projekt, millega ta soovis asendada traditsioonilised hea ja kurja normid "mõistusega", on osutunud siiski edukaks. 21. sajandil on tervisest saanud midagi kultuse laadset ja kategooriad, mis juhivad lääne inimese mõtlemist, ei ole enam "õige" ja "vale", vaid kas mingi asi on "turvaline" või ei ole seda.
21. sajandil on tervisest saanud midagi kultuse laadset ja kategooriad, mis juhivad lääne inimese mõtlemist, ei ole enam "õige" ja "vale", vaid kas mingi asi on "turvaline" või ei ole seda.
WHO ideoloogia õnnetu tulemusena on inimeste käitumisest saanud meditsiiniline probleem. See on viinud tervist ebajumalana kummardava ühiskonnani, kus me ei tee enam vahet elustiilil ja palju suurematel ning ulatuslikematel tervist ähvardavatel ohtudel. Sellise ebajumalakummardamise heaks näiteks on asjaolu, kuidas keset pandeemiat loeb WHO kodanikele moraali alkoholitarbimise asjus.
On kurvastav, et WHO on jalge alla võtnud nii vale tee. Meil on vaja rahvusvahelist organisatsiooni, mis suudaks tõhusalt koordineerida üleilmseid algatusi inimesi ähvadavate terviseohtudega võitlemisel. Mida kiiremini me WHO millegi muuga asendame, seda parem.
Tõlkis Karol Kallas. Artikkel ilmus väljaandes Spiked.