"Kas Kremli karvase käe nägemine seoses mõne Eestis tegutseva nn rahvusliku alternatiivväljaandega on liiga paranoiline?" küsib ajakirjanik Teet Korsten väljaandes Eesti Ekspress, juhatades sisse intervjuud portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuriga.
Avaldan siinkohal täispikkuses oma vastused endise kolleegi küsimustele, millest osa – õnneks siiski oluline osa – ilmus 1. märtsil Eesti Ekspressis. Intervjuud sisse juhatav tekst, milles tehakse viiteid portaalide Objektiiv ja Uued Uudised Ameerika- ja Euroopa Liidu vastasusele ja vihjatakse, et "alternatiivmeedia jutt kattub kahtlaselt näiteks Kremli hääletoru Russia Today (RT) omaga", on mõistagi ajakirjaniku lisandus, kaste, milles soovitakse minu vastuseid serveerida. Panin oma vastused kirja ja saatsin küsijale 2. veebruaril. Siin need on.
1) Kuidas Sina näed väljaannet Objektiiv? Mis on tema koht ja ülesanne meie meediamaastikul?
Meediamaastikul, nagu ka poliitikas, on aset leidnud üheülbastumine – domineerib üks ideoloogiline hoovus, väljaanded ja erakonnad erinevad nüanssides, aga mitte suures pildis. Pealegi on hellitavalt neljandaks võimuks nimetatud peavoolumeedia – kui rahvusringhääling välja jätta – omanikele kasumiteenimise vahendiks, s.t omanike ärihuvid tuleb ühitada meedia kui ühiskonna teenri rolliga.
Seevastu Objektiiv tugineb eraisikute annetustele, meil ei lasu kommertssurvet. Tõsi, meie käsutuses pole selliseid vahendeid nagu suurtel meediakontsernidel, aga see-eest saame vabalt sisu üle otsustada. Me oleme maailmavaateliselt määratletud – konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtuseid esindav – portaal ja oleme selle algusest peale välja öelnud. Tegelikult on maailmavaateliselt määratletud ka peavooluväljaanded, ainult et nad ei pruugi seda kuulutada.
2) Kuidas juhtus, et Sinust sai Objektiivi peatoimetaja?
Olen paralleelselt vaimulikutööga olnud kogu aeg seotud meediavaldkonnaga. Toimetasin kunagi üht piirkondlikku kiriklikku väljaannet, seejärel olin mõnda aega Eesti luterliku kiriku häälekandja Eesti Kirik kolleegiumi esimees, aastast 2007 olen konservatiivse veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja. Kuna meil tekkis koostöö Objektiivi eelkäijaga, portaaliga De Civitate, ja arusaam maailma asjadest klappis, siis küllap seetõttu saingi kutse tulla Objektiivi tegema.
3) Kuidas Objektiiv sünnib? Kuidas ja mille järgi valitakse uudised arvamusartiklid?
Meil on väike toimetus ja pisut laiem kaastööliste ring. Kuna me ei suuda praegu katta kõiki teemasid, siis paratamatult tuleb teha valik. Meil pole mõtet korrata suurte meediaväljaannete uudisvoogu, mis on nagunii ühetaoline, vaid püüame leida oma vaatenurga ja esile tuua neid aspekte, mis peavoolus varju jäävad. Samuti on arvamuslugudega – soovime vahendada konservatiivset ja samuti kristlikest väärtustest lähtuvat arvamust ning seeläbi panustada ühiskondlikku debatti.
4) Ütlesid telefonis, et tegelik vaenlane ei ole Narva jõe taga; et tegelikult on vaenlane Läänes. Võid seda mõtet siin veidi sügavamalt tutvustada?
Täpsustan, et ka Narva jõe taga võib ühel hetkel olla vaenlane, nagu see on ajaloos paraku mitmel korral olnud, ja me peame selleks valmis olema, kuid praegu on sügavale meie ühiskonda tunginud vabadust ja normaalsust ohustav ideoloogiline suundumus Läänest.
Me näeme praegu, kuidas Läänes ja ka meil on maad võtmas ideoloogiline diktatuur, mida teostavad nii riigiasutused kui maksumaksja rahadel parasiteerivad võltskodanikuühendused.
Jah, idanaaber võib ohustada meie riiklikku suveräänsust – Nõukogude Liidu ajal, kui levitati bolševistlikku ideoloogiat, ohustas ta ka meie hinge –, kuid Läänest sisse tungiv pseudoliberaalne ideoloogia ohustab otseselt meie hinge ja vaimu. Meil tuleb teadvustada, et sarnaselt nõukoguliku bolševismiga on see revolutsiooniline ideoloogia, mis taotleb ühiskonna ümberkujundamist ja tema vaimsest-kultuurilisest pärandist lahutamist.
Bolševikud rääkisid proletariaadi diktatuurist kui vajalikust instrumendist revolutsiooni elluviimisel. Me näeme praegu, kuidas Läänes ja ka meil on maad võtmas ideoloogiline diktatuur, mida teostavad nii riigiasutused kui maksumaksja rahadel parasiteerivad võltskodanikuühendused.
5) Kas töö Objektiivis mõjutab kuidagi sinu tööd EELKs vaimulikuna?
Pigem vastupidi. Seisan toimetaja või ajakirjaniku rollis ikka samade väärtuste eest, mida järgin vaimulikuna. Luteri kiriku vaimulikud on juba Jakob Hurda aegadest peale ühiskondlikult aktiivsed olnud ja püüdnud "eesti asja" ajada. Nende seas on olnud seltsitegelasi, ajakirjanikke, erakondlasi, isegi riigimehi ja diplomaate. Eesti taasiseseisvumisel osales ühiskonnaelus märkimisväärne hulk eri konfessioonide vaimulikke.
6) See küsimus/vastus saab olla ainult hinnanguline, aga kui suur protsent – Sinu meelest – EELK vaimulikest on sarnase maailmapildiga, kui lähtub Objektiivist?
Pigem tuleks küsida nii, kui paljudele kolleegidele meeldib Objektiiv. Ei oska ka sellele küsimusele täpselt vastata, aga tean, et päris mitmed loevad ja jälgivad meid. Kui sa pead "sarnase maailmapildi" all silmas konservatiivseid vaateid, siis konservatiivsus avaldub vaimulike seas erinevalt – on teoloogilisi ja sotsiaalseid konservatiive.
7) See meedia, mida paljud Objektiivi lugejad nimetavad peavoolumeediaks, kipub Objektiivi (ja nt Uusi Uudiseid) stigmatiseerima – mulle tundub. Millise hinnangu Sina ise annad sellele nn peavoolumeediale?
Peavoolu või põhivoolu all tuleb mõista ühiskonnas domineerivat suundumust. Nõukogude ajal oli lubatud vaid üks liin – see oli kommunistliku partei määratud kurss, millest pidid lähtuma kõik väljaanded. Tänapäeval räägitakse liberaalsest demokraatiast, kuigi täpsem oleks öelda liberaalne ideoloogia. Suuremad väljaanded esindavad just seda suunda, kuigi teatud nüanssidega. See määrab ära (eel)hoiakud, mis saavad ilmsiks eriti ühiskondlike debattide ja vastuolude ajal.
Kas Sinu silmis on vahe ka nt Ekspress Grupi ja Postimehe grupi ajalehtedel, veebil? Kuidas seletada, et need nn peavooluajakirjanikud on suures plaanis valdavalt liberaalsed? Millest see võib tuleneda?
Minu silmad avas lõplikult see, et peavoolumeedia ei soovinudki kooseluseaduse läbisurumise päevil (2014. aasta kevadest sügiseni) sisulist debatti arendada, vaid avaldas järjest n-ö progressiivse suunitlusega artikleid, mis tegelikult esindasid väiksemat osa ühiskonnast. Tõsi, vahel lasti ilmuda ka mõnel vastuhäälel, aga see mattus kohe progressiusuliste turmtulle. Selles mõttes ei näe ma maailmavaateliselt mingit erilist vahet Ekspress Grupi ja Postimehe väljaannetel.
Rahvusvaheline meedia ja meelelahutustööstus on valdavalt liberaalne, kosmopoliitne, globalistlik, multikultuurne. See on ligitõmbav mull, mille kõrval tundub rahvuslus ja konservatiivsus millegi arhailise, kolkliku ja mahajäänuna.
8) Kui Sa ütlesid, et meie vaenlane on Läänes ja nö liberaalsus on kurjast – milline näeks välja Sinu maitse järgi Eesti?
Eesti peab olema vaba ja iseseisev riik igas mõttes ja punkt.
Rõhutan veel kord, et vastane asub praegu Läänes, aga Lääs ei ole vastane. Ka meie oleme Lääs, vähemalt 13. sajandist peale. Näen Eestit osana vabade rahvusriikide Euroopast, kus austatakse meie kristlikku pärandit, mille osaks on ka klassikalised inimõigused, austus inimelu ja inimväärikuse vastu. Samas ma ei taha elada mingis (võlts)liberaalses, dekadentlikus düstoopias, kus nimetatud väärtusi tegelikult ei austata.
Aru ma ei saa neist, kes ütlevad, et peaksime Venemaa naabrina toetama Euroopa föderaliseerumist. On täiesti jabur loobuda suveräänsusest Lääne suunal, et kaitsta suveräänsust idanaabri vastu. Eesti peab olema vaba ja iseseisev riik igas mõttes ja punkt.
9) Minu hinnangul keerati homoabielude ja pagulaste teemal Eestis vint kõvasti üle. Kas oled sellega nõus ja kellel on selles suurim süü, et ei toimunud rahulikku, tasakaalustatud arutelu? Kuidas oleks pidanud neid teemasid käsitlema?
Peeglisse peaksid vaatamata kooseluseaduse läbisurujad. Neid tõukas tagant ideoloogiline kihk oma nägemus läbi suruda maksku mis maksab, soov panna kogu ühiskond fakti ette, et asi on ära tehtud.
Pagulaste puhul käituti ju alguses samamoodi – öeldi, et kes on vastu, see on rassist ja vaenuõhutaja. Mäletatavasti lubati sisse tuua vaid kristlastest põgenikke. Nüüd võis lehest lugeda, et üks kogudus soovis kristlastest pagulasi majutada, aga Eesti riigil pole neid kuskilt võtta.
Mind häirib tõsiselt hämamine nende nn pagulaste ümber. Põhiliselt on nad ikkagi illegaalsed piiriületajad. See ei saa olla ainult ametnike või poliitikute otsus, kas Eesti peab mingite kvootide alusel või "solidaarsusest" võõrustama teisest kultuurist pärit inimesi. See peab olema eesti rahva otsus ja seda tuleks küsida referendumil. Siin on meie elu- ja kultuuriruum, meie kodu, kus meie oleme peremehed.
Vastutus vildaka debati pärast lasub kindlasti nn peavoolumeedial. Progressiivne ajakirjandus käsitab end rahva ideoloogilise kasvatajana, kvalifitseerudes samuti meelsusmeediana. Sestap võimendatakse "avatud ja salliva" ühiskonna pooldajate vaateid.
10) Kas meie ühiskond on lõhestunud või on see taas vaid moonutatud pilt, mis jääb meediast?
Ma ei tea, kas just lõhestunud, ent meelehärmi teeb see, et teatud olulistes küsimustes ei lasta ühiskonnal endal otsustada – "valgustatud eliit" reserveerib need otsused endale. Nii süveneb võõrandumine võimu teostava "eliidi" ja tavakodanike vahel. Kui küsimus kooseluseadusest, pagulaste vastuvõtmisest, Rail Balticust jne pandaks rahvahääletusele, saaksime konkreetse vastuse ja teema oleks päevakorrast maas. Aga kuna meie demokraatia on suuresti näiline, siis seda muidugi ei tehta. Rahvahääletust lubatakse siis, kui oodatav tulemus on kooskõlas "eliidi" arvamusega.
11) Kas Sa ise oskad kirjeldada oma maailmapildi arengut? Mis on seda enim mõjutanud?
Kui Eesti 1991. aastal vabaks sai, tundus ka mulle, et kätte on jõudnud fukuyamalik ajaloo lõpp ja nüüdsest peale elame õnnelikult ja igavesti vabas ja normaalses ühiskonnas. Kulus kümmekond aastat ja hakkas selgeks saama, et "liberaalses demokraatias" polegi kõik arvamused teretulnud ja lubatud. Lääne ühiskondade poliitilisest korrektsusest olime kuulnud, aga tasapisi hakkas seal domineeriv ideoloogia ka meile jõudma. Eks need arengud panid mind asjade üle sügavamalt järgi mõtlema.
12) Kas ja kui palju on Eesti kirikuringkondades liberaale? Kes nad on? Millised on teie suhted?
Küllap neid ikka on nii juhtivatel kohtadel, kogudustes kui õppeasutustes. Põhjamaade ja Saksamaa luterlikud kirikud – need, kellega meil on ajalooliselt eriti tihedad suhted – on väga liberaalsed. EELK-l on siiski konservatiivsem taust, nii et siin ei saa kõiki "progressiivseid" algatusi kohe suure hurraaga ellu viia. Aga eks me tasapisi "areneme". Tänu Jumalale, et meil on vähe raha.
13) Ütlesid, et Putini-teema Sind üldse ei huvita ja Sa pole väga kursis Venemaal toimuvaga. Aga ikkagi – kas saab öelda, et Putini-Venemaa on ideoloogiliselt milleski kindlamal alusel, kui nn liberaalne Lääs?
Ma ei tunne tänast Venemaad ega vene ühiskonda nii hästi, et põhjalikult vastata. Mulle on jäänud mulje, et 1917. aasta revolutsioon(id) on selle ühiskonna väga valusalt paigast löönud ja seetõttu jätkub seal ideoloogiline segadus. Mul on ühelt poolt hea meel, kui Venemaa otsib oma kristlikke juuri ja vähemalt sõnades viitab konservatiivsetele väärtustele, aga mulle kui väikerahva esindajale teeb jätkuvalt muret nende suurriiklik hoolimatus ja üleolev suhtumine oma naabritesse.
14) Omal ajal (2015) viibisin Jõhvis üritusel, kus Markus Järvi ja veel keegi tutvustas kultuurisõdade ideed. Kas nendest asjadest peabki rääkima nii sõjakaid termineid kasutades?
Kultuurisõda on inglise keelest üle võetud mõiste. Samas on eestlased oma pealikuid ikka kuningateks hüüdnud (näiteks Jüriöö ülestõusu ajal) ja sarnaselt on ka väiksemaid kokkupõrkeid sõdadeks nimetatud (näiteks Mahtra sõda). No miks siis mitte kultuurisõda, kui pidada silmas kultuuri laiemas tähenduses – seda, kes me oleme, milliseid väärtusi ja ideaale järgime jne? Vaidlus ja võitlus käib ju nende asjade üle. Peame aga meeles pidama, et see sõda on meile peale surutud.
15) Saksamaal ja Suurbritannias võib vangi sattuda nt holokausti eitamise eest. Kui reaalne on oht, et Eestis hakatakse inimesi meelsuse pärast represseerima või on selle ilminguid juba praegu?
Küllap iga võim või režiim represseerib neid, kes esindavad täiesti vastukäivat maailmapilti. Eesti kehtib öeldavasti liberaalne demokraatia, seega on tõrjutud liberaalsust ohustavad hoiakud. Näiteks saadeti riigist välja rahvussotsialistlike vaadete levitaja Risto Teinonen. Ma ei jaga rahvussotsialistlikke vaateid, aga kui tegutsetakse seaduse piires, siis tolerantne ühiskond peaks taolisi erinevusi taluma.
Konkreetseid näiteid on veelgi. 2016. aastal vallandati arvamusloo eest üks kooliõpetaja – tema "patriarhaalsed" seisukohad ei läinud liberaalse riigivõimu omadega kokku. Alles äsja lõpetas üks spordiliit koostöö treeneriga, kes väljendas abordivastaseid seisukohti. Kui meie ühiskonna alusväärtuseks öeldakse olevat pluralism, siis tuleks niisuguseid diskrimineerivaid juhtumeid jõuliselt taunida.
Tagurlike kirikumeeste asemel tegelevad tänapäeval inkvisitsiooniga progressiivsed voliniku- ja kohtunikutädid.
Vahel süüdistatakse, et sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tahab ühiskonda viia tagasi pimedasse keskaega, kus ideoloogiliselt valitses katoliiklus ja sõnavabadust ei olnud. No ja mille poolest erineb sellest ettekujutusest "liberaalne demokratuur", kus arvamuste pluralismi ei taluta? Tõsi, tagurlike kirikumeeste asemel tegelevad tänapäeval inkvisitsiooniga progressiivsed voliniku- ja kohtunikutädid.
Liberaalsele demokraatiale on põhimõttelise väljakutse esitanud islam, mis kujutab endast täiesti vastandlikku süsteemi. Läänes aga ei söandata poliitilise korrektsuse tõttu moslemeid puutuda. Pigem nähakse neis vähemust, kelle eest tuleb sallivuse ja mitmekultuurilisuse nimel seista. Tuleb välja, et moslemite vihakõne – näiteks väited islami ülimuslikkuse kohta – hoopis rikastab Lääne kultuuri.
16) Millised Eesti erakonnad esindavad enim Sinu maailmapilti ja millised on Sinu meelest kõige põlastusväärsemad? Miks?
Minule kui kristlasest konservatiivile on meele järgi konservatiivset maailmavaadet esindavad erakonnad – ehkki ma ei kuulu ühessegi erakonda – ning vähem meele järgi liberaalsed ja pahempoolsed parteid. Loodan väga, et end konservatiivseks pidavad erakonnad ja rühmitused suudavad olulistes küsimustes kogu ühiskonna hüvanguks koostööd teha.