Kas lõhkuda Toompeal maha kõik võõra usu – saksa ja vene – kirikud ning võõra võimu kantsid, lossid ja aadlimajad, et meie rahvast sajanditeks allutanud taanlastele, sakslastele ja venelastele koht grandioosselt kätte näidata, või aktsepteerida ajalugu sellisena, nagu see on ning keskenduda oma riigi ülesehitamisele ja võitlusele orjamentaliteedi vastu, arutleb kolumnist Veiko Vihuri.
Ikka ja jälle kerkib üles Toompeal asuva Aleksander Nevski või eestipärasemalt Neeva Aleksandri katedraali lammutamise küsimus. Kuigi Eesti Vabariik on hoone muinsuskaitse all võtnud, on selgelt tegemist arhitektuurilise võõrkehaga Toompeal. Sellest valusam on paljude jaoks muidugi see, et „keisri usu" pühakoda pidi juba kaugelt demonstreerima Vene impeeriumi kohalolekut sakslaste Revalis ja hilisemas Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas. Nii üritati seda lammutada juba 1920. aastatel, kõigest paarkümmend aastat pärast valmimist.
Nüüd, Vene-Ukraina sõja taustal, on vana mõte taas üles kaevatud. Möödunud aastal kirjutas Jaanus Nurmoja, et võib-olla „peaks selle kolaka ikkagi maha tõmbama." Rahvasaadik Juku-Kalle Raid (Eesti 200) on vahepeal muutunud suuremeelsemaks ja leiab, et „Nevski kiriku nimelist Vene julgeoleku sibulakuuri ei peaks ehk lammutama", vaid selle võiks teha muuseum-kontserdisaaliks või anda üle Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku alluvusse. Kuid ka ettepanekust muuta elava kasutusega pühakoda muuseumiks immitseb ehtsat proletaarset, bolševistlikku hõngu.
Aga kui juba võtta nõuks vabaneda kõigist võõrvõimu sümbolitest, siis tuleks alustuseks maha lammutada Pika Hermanni torn, too sakslaste ülemvõimu kehastav kivikõva kara. Kõrgele väljaulatuvalt meenutab ta veel tänapäevalgi, et pikki sajandeid kaitses ordumõõk saksa isandaid ja sundis põlisrahvast kurnavale tööle orjastajate heaks. Selle mälestuse matmiseks ei aita ka sinimustvalge lipu heiskamine Pika Hermanni tornis.
Aga praegu luterlaste käes olev kunagine katoliiklik Neitsi Maarja toomkirik? Kas ei kehasta see meie rahvale tule ja mõõgaga peale surutud ristiusku? Meenuvad „Viimsest reliikvias" kloostri kohta kasutatud sõnad: „Kas tallame pihuks ja põrmuks kloostri, selle võõra vaimu ja võimu kantsi, kes meie vabaduse, meie maa, meie leiva on ära pilanud ja jalgade alla sõtkunud?" Jaa, jaa, jaa, vastas rahvas.
Kuid kogu Toompea on täis võõrvõimu kantse, losse ja maju. Mida teha kubermanguvalitsuse esindushoonega, Toompea lossiga, mis valmis aastatel 1767–1773 ja mis on tänapäeval üks osa Riigikogu kasutuses olevast hoonetekompleksist? See on alandav meenutus ajast, mil Eestimaa oli üks Venemaa tsaaririigi kubermangudest. Me ei taha ju kubermangu tagasi?
Aga mõisnike, nende eesti rahva põliste kurnajate linnaresidentsid ja muud esindushooned, mis on ehitatud talupoegade töö vilja jõhkra omastamise teel saadud jõukusest? Näiteks tänapäeval valitsuse ja peaministri kasutuses olev Stenbocki maja (ehitatud 1792 krahv Jakob Pontus Stenbocki linnaresidentsiks) ja Eestimaa rüütelkonna hoone (1845–1848), mida muudetakse praegu kolossaalsete summade eest Eesti Vabariigi esindushooneks – mida teha nendega? Miks sallida Vene tsaari teenistusse astunud baltisaksa krahvide ja parunite uhkeldavaid rajatisi?
Kui Toompea on viimaks sakslaste ja venelaste taagast puhastatud, tuleks sinna rajada nii maarahva talukultuuri tutvustav vabaõhumuuseum, kust ei puudu pastlad ja kandled, kui ka moodne kliimapark. Kindlasti peaksid seal olema SEB ja Swedbanki pangahooned, mis tuletavad meelde õilsa viikingiaja ammuseid kontakte skandinaavlaste ja eestlaste vahel ning väljendavad paljude edumeelsete inimeste usku jõukasse tulevikku. Vähemasti pankade omasse.
Irooniat kõrvale jättes arvan, et ajaloo tühistamise ja eelmiste põlvkondade poolt ehitatu maha lõhkumisega võib jõuda absurdini. Õnneks on kõik nimetatud hooned muinsuskaitse all ja vaevalt neid lammutama hakatakse. Palju viljakam oleks aktsepteerida meie rahva ja riigi ajalugu sellisena, nagu see on, hinnata kultuuripärandit ning hoolitseda oma riigi eest mitte lõhkumise, vaid ülesehitamise kaudu. Ja kas me ei peaks kõigepealt hakkama vastu panema pärisorjamentaliteedile iseendas, mis mitte kuhugi kaduda ei taha?