Esmalt tuleks küsida, kas Covid-19 oli "päris" kriis, või oli tegemist kellegi kurja plaani ja "suitsu ning peeglitega"? Mis puutub Covid-19 "kriisiga" kaasas käinud teaduse- ja meditsiinieetikasse, siis vaatab meile vastu tõsine murekoht: miks minetasid paljud ametiisikud, teadlased ja meedikud, kes seda kriisi juhtisid, kogu asjasse puutuva moraali?
Käesoleva arvamuslugu on eelkõige mõtteharjutus ja kindlasti ei ole õige terve rahvatervisetööstuse süüdlaseks manamine. Kuid Covid-19 "kriisiga" läks midagi põhimõtteliselt valesti ja et selliseid õudusi enam ei juhtuks, tuleb esitada võimalikult palju asjakohaseid küsimusi. Alustada võiks näiteks meditsiinieetikast.
Hiljutiselt Tartu Ülikooli Kirjastuse väljamüügilt oli võimalik kuritegelikult soodsalt soetada arstiteadlase Andres Soosaare 2016. aastal avaldatud suhteliselt mahukas õpik "Meditsiinieetika". (Viitest leiab muuhulgas õpiku tasuta e-versiooni.)
Raamatu tutvustus kõlab:
Meditsiinil on alati olnud eetiline mõõde, mis on suuresti mõjutanud suhteid patsiendi, meedikute ja ühiskonna vahel. Viimase poole sajandiga on meditsiinieetika läbi teinud tormilise arengu, muutudes arstide tsunftieetikast paljude huvigruppide osalusega, avatud, rahvusvaheliste standarditega interdistsiplinaarseks valdkonnaks. Samas on meditsiinieetika keskmes läbi aegade olnud inimeste abistamine nende terviseprobleemide lahendamisel, mida tânapäeval raamivad austus inimväärikuse ja isikuautonoomia vastu ning ühiskonna käsutuses olevate ressursside õiglane jaotamine tervise edendamisel, haiguste ravimisel ning meditsiiniuuringute tegemisel.
Käesoleva õpiku eesmärk on anda nii meditsiinivaldkonna erinevate erialade üliõpilastele ja professionaalidele kui ka kõigile teistele huvilistele terviklik ülevaade tänapäeva meditsiinieetika kujunemisest ja põhilistest seisukohradest.
Lühidalt kokku võttes, pole meditsiinieetika ainult arstide, ega teadlaste mängumaa, vaid "paljude huvigruppide osalusega, avatud, rahvusvaheliste standarditega interdistsiplinaarne valdkond".
Millest võib aru saada, et vähemalt küsimuste esitamine peaks olema mitte-teadlaste ja mitte-arstide poolt õigustatud.
Õpiku 2. peatükist "Kliiniline eetika" (lk 110) leiab tabeli, milles on lühidalt kokku võetud Maailma Arstide Liidu (WMA) Genfi deklaratsioonis ja rahvusvahelises meditsiinieetika koodeksis esitatud meditsiinieetika põhimõtted.
Loomulikult on Covid-19 katastroofis, liigsurmades, elude hävitamises ja inimeste põhiõiguste jalge alla tallamises kõige suurem süü poliitikutel eesotsas Kaja Kallase, Tanel Kiige ja Jüri Ratasega, kuid samamoodi võib ilmselt natuke küsivama pilguga vaadata otsa arstidele.
Allakirjutanule paistab, et Covid-19 ajal läks arstidel nende eetikaga midagi väga nihu ja loodab, et sellele kõigele on mingi mõistuspärane selgitus. Allakirjutanu loodab, et tegemist ei olnud mingi hea uue ilma ehitamse projekti, kollektiivse massipsühhoosi ja riikliku inimeste vaba meele anastamise üritusega, milles rahvatervisetööstust ning meedikuid sunniti osalema. Loodab, et inimeste süstimise eest valeuuringute toel heakskiidu saanud seninägematute vaktsiinidega raha vastu võtmisel on mingi enam-vähem eetikaga kokku sobiv põhjendus. Ja nii edasi.
Tänaseks on isegi kohus leidnud, et see mis toimus/toimub vaipvaktsineerimisega, on põhiseadusega vastuolus ja tallab inimväärikuse jalge alla.
Korrates, allolev tabel on esitatud Objektiivi lugejatele eelkõige mõtteharjutuseks. Kuivõrd Terviseamet ei saa suure tulva vaktsiinikahjunõuetega hakkama, siis võiks igaüks muidugi vaadata ka arstile silma, kes teda Covid-19 vastu vaktsineerima keelitas.
Tabel 3. Meediku-patsiendi suhet määravad seisukohad Maailma
Arstide Liidu (WMA) Genfi deklaratsioonis ja rahvusvahelises meditsiinieetika
koodeksis ning nende seos meditsiinieetika põhimõtete ja väärtustega
