Vaevalt on tähelepanelikumatele inimestele jäänud märkamata, et Euroopa Liidu, mitmete teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja meedia terava rünnaku alla jäänud Ungarist on saanud kultuurisõja fookuspunkt Euroopas. Viimastel päevade uudistele vaadates nähtub, et olukord on muutumas üha tõsisemaks. Seejuures reedavad kümnete uudiste pealkirjad stiilis "Europarlamendi liberaalid tahavad Ungarilt hääletusõigust võtta" ja "Brüssel võtab Ungari ametlikult käsile", kes tegelikult vabaduse, sallivuse ja solidaarsuse loosungeid lehvitades autoritaarselt käitub.

Rohkem kui tuhandeaastase rikkaliku kristliku ajalooga Ungari vastaste rünnakute peamiseks vahetuks põhjuseks näib olevat sotsialistide poolne võimupositsioonide kaotus. Nimelt pidid kaheksa aastat Ungarit valitsenud ja kõike muud kui rahvuslikke huve teeninud sotsialistid võtma viimastel valimistel  vastu sedavõrd valusa kaotuse, et seisavad nüüd silmitsi reaalse võimalusega kaotada kõik võimupositsioonid – mitte üksi parlamendis ja valitsuses, vaid ka keskpangas ja kohtusüsteemis. (Peamiseks põhjuseks, mis võimaldab Euroopa Liidul ja IMF-l praegu Ungari käsi väänata, ongi asjaolu, et end kommunistliku partei õigusjärglaseks tituleerinud sotsialistid viisid oma valitsemisperioodil riigi katastroofilisse majanduslikku seisu.) Seejuures ei ole sotsidel oma positsioonide säilitamiseks muud võimalust kui agiteerida praeguse konservatiivse valitsuse vastu nii meedia, teiste riikide sotsialistlikud valitsused kui ka rahvusvahelised organisatsioonid. Muidugi suudavad sotsialistid sellises olukorras oma valijaid tänavale protestima organiseerida, ent erinevalt meedia loodud kujutlusest ei nähtu sellest iseeneses mitte midagi, mis võimaldaks teha järeldusi diktatuuri kujunemise kohta.

Hädakisa taustal "unustatakse" kergekäeliselt ära fakt, et konservatiivne erakond Fidesz tuli võimule võites demokraatlikkuse standarditele vastavatel valimistel enam kui 2/3 parlamendikohtadest. Just sel teel saavutasid nad positsiooni, mis võimaldas kehtestada nõukogude ajast pärineva põhiseaduse asemele uue konstitutsiooni. Ungari uue põhiseaduse vastu esitatud kriitikat vaadates ilmneb aga, et kriitika taga seisvate jõudude arvates tuleb ebademokraatlikuks (ja seega lubamatuks) kuulutada kõik, mis on kultuurimakrsistliku ideoloogiaga ühitamatu: kahtlemata on sõnadega "Jumal õnnista ungarlasi" algavas ja kristlikele väärtustele toetuvas põhiseaduses seesugust õige rohkelt – nimelt on selles kinnitatud mitmed väga olulisi põhimõtteid, mis tagavad mh abielu (kui ühe mehe ja ühe naise vahelist liidu), perekonna ja sündimata inimeste eluõiguse kaitset.

Vasakpoolsed ei vihka Ungari uut põhiseadust mitte seepärast, et see on ebademokraatlik, vaid põhjusel, et see kujutab endast takistust Ida-Euroopa viimastestki kristliku kultuuripärandi jäänukitest ja rahvuslikest traditsioonidest puhastamise teel. Selles mõttes on tugevalt vasakpoolse taustaga ja end sõnadega "üks maailma juhtivatest sõltumatutest inimõiguste kaitse organisatsioonidest" iseloomustav Human Rights Watch (HRW) käitunud tänuväärselt avameelselt ja väljendanud Ungari uue põhiseaduse suhtes pahameelt väites, et see tagab "lootele õiguse elule alates eostumisest" ning võib seega "viia püüdlusteni muuta kehtivaid abordiseadusi, takistada vaba ligipääsu abordile ja seada sel teel ohtu mitmed naiste fundamentaalsed õigused."

Rääkides naiste fundamentaalsetest õigustest peavad "inimõigustekaitsjad" silmas ema "õigust" tappa oma enda lapsi – õigust, millest ei räägi üksi rahvusvaheline inimõigusteleping ja mis on lihtsalt "inimõiguste kaitsjate" soovmõtlemise vili; samas ei räägi "inimõigustekaitsjad" sõnagi lääneriikides aset leidvast sündimata laste massilisest tapmisest ega nende laste kõige fundamentaalsema õiguse – eluõiguse – kaitsmise vajadusest; vastupidi, nad võitlevad selle õiguse austamise vastu, portreteerides hoopis selle austamist inimõiguste rikkumisena.

Samuti kaebleb HRW, et Ungari uus põhiseadus sisaldab "abielu definitsiooni, mille kohaselt kujutab see endast mehe ja naise vahelist liitu, andes sel viisil mõista, et abielul põhinev perekond on ainus riiklikult kaitstud perekonna vorm" ning et see "ei võimalda lesbilistele, homoseksuaalsetele, biseksuaalsetele ja transseksuaalsetele inimestele ligipääsu oma perekondade ja suhete riiklikule kaitsele, mis on vastuolus Ungari kohustustega tulenevalt Euroopa inimõiguste konventsioonist ja Euroopa põhiõiguste hartast." HRW väide viimatinimetatud õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumise kohta on pehmelt öeldes küsitav ning põhineb nende õigusaktide fantaasiarikkal ja meelevaldsel tõlgendamisel.

Arusaadavalt ajavad Ungari valitsuse poolt oma rahva ja kultuuri kaitseks tehtud sammud ateistliku taustaga vasakliberaalid marru nii kodumaal kui ka Brüsselis, sest tegu on vaimse iseloomuga kultuurisõjaga. Kulunud jutud demokraatia, stabiilsuse, solidaarsuse jm üldjuhul defineerimata pseudoväärtuste ohustatusest lastakse käiku ennekõike selle varjutamiseks ning vee segamiseks.

Olukord on sotsialistidele ärevust-tekitav, sest nende jaoks liigub ajalugu alati vaid ühes suunas – suunas, mida nad nimetavad progressiks ning mis eeldab traditsioonilise ühiskonnakorralduse ja selle aluseks oleva maailmavaate kui progressi teel seisvate takistuste lammutamist. Väljavaade, et üks riik võib otsustada liikuda progressiks kuulutatuga vastupidises suunas, on kultuurimarksistide jaoks nii Ungaris kui ka mujal õudust-tekitav ja vastuvõetamatu,mistõttu soovitakse seda iga hinna eest vältida. Sest kui Ungaril lubatakse valida teine tee – oma tee –, siis võivad ju teised järgneda – ja see ohustaks nii kõrgeimaks hüveks kuulutatud stabiilsust kui ka solidaarsust. Brüsselis ja mujal tekkinud hüsteeria peegeldab hirmu vasturevolutsiooni ees.

Pealispinnale vaadates ilmneb, et Ungari vastu suunatud kriitika objektiks on muud asjad kui abielu, perekond ja inimelu kaitse, sest need teemad ei lange Euroopa Liidu kompetentsivaldkonda. Seetõttu süüdistatakse Ungarit paljudes teistes küsimustes; eriti jõuliselt esitatakse süüdistusi seoses uue meediaseadusega ning seadusemuudatustega, millega luuakse eeldused endistest kommunistidest kohtunike pensionile saatmiseks, keskpanga allutamiseks valitsuse kontrollile (et saavutada mõju kriitiliselt oluliste majanduslike hoobade üle ja säästa riiki langemast üha sügavamalt rahvusvahelise panganduse mõju alla) ja muudetakse konstitutsioonikohtu kohtunike ametissemääramise korda.

Arvata võib, et Ungari vastane kriitika ei ole läbinisti alusetu ja et selle raames leidub punkte, mis väärivad tähelepanu – nagu ka Ungari valitsus on nentinud –, ent ka siin on küsitav, kuivõrd langeb kõige selle osas ettekirjutuste tegemine Euroopa Liidu kompetentsivaldkonda. Olukord näib paljuski sarnanevat 2000. aastal Austrias toimunule: vasakliberaalid kardavad oma kultuurilise hegemoonia säilitamise pärast ning kohe, kui nad valitsusest välja jäetakse, hakkavad nad olukorda kujutama demokraatia ohustamisena või koguni sellest taganemisena. Jutud valitsusjuhi Viktor Orbani püüdlustest seada sisse parem-äärmuslik diktatuur on küll naeruväärsed, ent kui neid piisavalt palju, valjult ja hüsteeriliselt korrutatakse, siis on muretsemiseks rohkem kui küllalt põhjust, sest seeläbi mõjutatakse avalikku arvamust ja kujundatakse lihtsameelsetes massides vastavasisuline hoiak, mis omakorda võimaldab mobiliseerida nn rahvusvahelist kogukonda (mida iganes see ka ei tähenda) Ungari survestamiseks.

Lõpp-astmes taandub küsimus paljuski sellele, kas üks Euroopa riik omab veel õigust ja võimalust ise otsustada, kuidas oma ühiskondlikku elu korraldada, või tähendab progress, demokraatia, stabiilsus, solidaarsus jne, et kõik tuleks teha nii, nagu hegeliaanlik-marksistliku ideoloogilise dominantsiga Brüsselist dikteeritakse ning et ühelgi riigil ei ole õigust üha suuremat hoogu koguvalt õhtumaade allakäiguvankrilt maha hüpata.