Moraalse vundamendi lagunedes algab dekadentsi võidukäik

11. mail 2016 andis Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme Riigikogus kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu arutelul talle esitatud küsimustele põhjalikke vastuseid, rääkides lahti homoideoloogia eesmärgid ja selle mõju ühiskonnale.

Avaldame toimetatud kujul olulise osa Martin Helme vastusest, mis keskenduvad ühiskondlikele protsessidele lääneriikides ja Eestis ning meetoditele, kuidas homoideoloogiat levitatakse. Kogu aruteluga saab tutvuda Riigikogu koduleheküljel internetis (viit on lisatud teksti lõpus).

Küsimus väärtussüsteemist

Ja siin me jõuame tegelikult tagasi selle küsimuseni, millist väärtussüsteemi või millist käitumismudelit ühiskond toestab ja võimendab ning millist käitumis- ja väärtussüsteemi ühiskond pärsib ja taunib. Siin on selge maailmavaateline konflikt – on olemas liberaalne maailmapilt, mis ütleb, et kõik asjad on võrdsed (moraalirelativism), mis on mõnele hea, on teisele halb ja me ei saa siin mingisuguseid hinnanguid anda, ning teisel pool on selline, ma ütleksin, et terve mõistus, aga poliitilises mõttes konservatiivne maailmavaade, mis ütleb, et kõik käitumised ei ole võrdsed, kõiki teguviise ei saa ühtviisi võrdselt heaks kiita, ühiskonnad vajavad selgeid norme, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud. Kasvatusega tuleb kinnistada teatud käitumismudeleid ja öelda, et nii on õige. Ja muide, see on ka asi, mida tegelikult lapsed vajavad, ja mitte ainult lapsed vaid ka täiskasvanud inimesed. Kui inimesed teavad, mida neilt tahetakse, siis on neil palju suurem tõenäosus tunda ennast ühiskonnas kindlamana kui need inimesed, kes peavad iga päev nuputama, mis on täna tõde.

Kui me mõtleme selle peale, et Eestis me kuuleme väga tihti sellist ajuvaba ütlemist, et las laps ise otsustab. No andke andeks! Mingi viieaastasele lapsele jätta vastutust otsustamise eest on lihtsalt julm ja ülekohtune. Laps ei pea vastutama mingisuguste otsustuste üle, mis isegi vahel täiskasvanutele üle jõu käivad. Ja selle jaoks, et nad ka täiskasvanutele üle jõu ei käiks, peab ka täiskasvanutel olema ees selge raamistik, kus teada selgelt: see on lubatud, see on keelatud, seda peetakse õigeks, seda peetakse valeks. Meil peab olema selline ühiskondlik selge raam, sest muidu on inimesed täielikus stressis. Ja me teame ju, et selles n-ö moraalile relativistlikus maailmas ärkame iga hommik ülesse hirmuga, et täna on uus tõde. See, mis eile oli veel sihuke ühiskondlikult aktsepteeritav diskussioon, on täna juba vihakõne.

Selles mõttes on ülimalt instruktiivne lugeda Orwelli raamatut “1984”, mis selles mõttes utreeritult kirjeldas totalitaarset ühiskonda, kus lihtsalt üle öö otsustati, et see, kes eile oli vaenlane, on täna sõber, ja see, kes täna on sõber, on homme vaenlane. Ja inimesed peavad hoobilt ümber suutma ümber lülituda. Aga inimesed ei suuda hoobilt ümber lülituda, inimesed tahavad, et neil oleks elus teatud kindlad asjad, teatud stabiilsus. Kogu see ideoloogia, millest on kantud kooseluseadus ja mida kooseluseaduse taganttõukajad ja eestvedajad ühiskonnale peale suruvad, hävitab kogu seda ühiskondlikku hea ja halva, õige ja vale raamistikku.

Professor Ülo Vooglaid on sel teemal väga palju sõna võtnud ja öelnud, et ühiskond ei saa toimida, kui ühiskonnas ei ole müüte, ei ole kangelasi, ei ole tabusid. Ja praegu siin ikkagi teatud tabusid kogu aeg üritatakse meil muuta voorusteks ehk siis sellega ka ühtlasi hävitada ära voorused. Sest kui sa võrdsustad vooruse ja mingi keelatud või tabu all oleva asja, siis sa võtad sellega sisuliselt ära võimaluse saada aru, mis on hea ja mis on halb.

Ja siit me jõuame tagasi selle küsimuseni, et kelleltki ei võta ju midagi ära see, kui samasoolised saavad ka oma suhteid nimetada abieluks. Ühtegi heteroseksuaalset abielu see ju kuidagi ei kahjusta või nende abielu kuidagi ei vähenda või alanda. Vähendab küll. Ta sisuliselt likvideerib või murendab seda eksklusiivset institutsiooni, mis on mõeldud ühiskonna kestmise nurgakivina, mis on läbi sajandite välja kujunenud selle struktuurina, mis aitab inimestel olla teineteisele truu, mis aitab kasvatada lapsi, mis annab kõige stabiilsema, turvalisema ja armastavama kasvukeskkonna. Seda kõike lammutataks, pannes talle juurde või samastades teda millegagi, mis on kõige selle vastand. Nii et ei vasta tõele see, et see kõik on paratamatu ja vääramatu. Isegi kui ta on paljude inimeste jaoks, mille vastu nad ise ei saa, siis see ei tähenda, et ühiskond peab seda heaks kiitma. Veelgi enam, ühiskond ei tohiks seda promoda, ühiskond ei tohiks seda nimetada võrdväärseks asjadega, mis on tegelikult ühiskonna püsimise ja kestmise, turvalisuse ja jõukuse tegelikud tagajad, milleks on traditsiooniline abielu, kõige olulisem ühiskondlik institutsioon üldse. See on tegelikult rünnak selle institutsiooni vastu. Ma olen nõus, et abieluinstitutsioon on olnud lagunemises ja allakäigus juba aastakümneid – mitte ainult Eestis, vaid ka Lääne-Euroopas –, aga seda tõdedes ei saa olla meie järgmine samm mitte see, et me otsustame siis selle institutsiooni lõplikult purustada, nietzchelikult öeldes, et mis kukub, seda tuleb tõugata, vaid seda tõdedes peaksime panema pea tööle ja mõtlema, mis on need sammud, mis on vajalikud perekonna ja traditsioonilise abielu tugevdamiseks ning tema ühiskondliku kaalu suurendamiseks ja populariseerimiseks. Praegune eelnõu – õigupoolest see, mida me tahame tühistada, mitte see, mida ma siin kaitsen – ju võimendab kõiki neid trende, teeb halvemaks seda olukorda, mis niigi on halb. Me  ei tohiks mitte mingil juhul sellega kaasa minna, sellele tuleb vastu astuda.

Massiimmigratsioon ja liberaalsed vabadused

Tõepoolest, Holland, on olnud tõotatud maa kõige liberaalsematele ideedele, kus on legaliseeritud eutanaasia, kus on olemas kõik õigused, mida meil praegu üritatakse andma hakata. See on riik, kus on olemas olnud punaste laternate tänavad ja homokvartalid ja selline üleüldine sallivusühiskond justkui. Holland on tänaseks üks neist riikidest, kus massiimmigratsiooni tagajärjel on väga suur protsent elanikkonnast moslemid ja moslemid on sisuliselt välja tõrjunud avalikust elust kogu selle homoelu, mis seal 10 või 15 aastat tagasi väga rõõmsalt eksisteeris. Ja täpselt sama on muide juhtunud ka Rootsis. Iga päev pekstakse ja vahel ka tapetakse inimesi, kes on nähtavalt homod. See on massiimmigratsiooni tagajärg ja ei ole mul õnnestunud aru saada ei sotsidelt ega reformaritelt, kuidas nad kavatsevad neid kahte asja omavahel klapitama hakata, ehk siis multikulturalismi ja liberaalset immigratsioonipoliitikat ja liberaalset homoideoloogiat.

Mida me võime öelda teiste lääneriikide kogemustest, on see, et islam trumpab üle kõik teised vasakpoolsed ideed. Islam trumpab üle feminismi, islam trumpab üle homoõigused, islam trumpab üle igasugused muud vasakpoolsete lemmikteemad, sest multikulturalism on olulisem, ühiskonna nii-öelda muutmine sallivamaks selle läbi, et sa impordid metsikus koguses kõige vähem sallivamat segmenti maailma elanikkonnast, on olulisem kui eelmiste kümnenditega kätte võidetud poliitiline territoorium sallivuse mõttes.

Meil Eestis veel seda ei ole, aga tõepoolest, nii nagu Hanno Pevkur ütles, igal juhul, kui moslemiimmigratsioon maailma kõige tagurlikematest regioonidest, nagu on Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida, muutub Eestis juba arvestatavaks, siis arvestades seda, kui väike on Eesti rahvaarv, kui vähe on Eestis üldse inimesi, arvestades seda, et Eestis sisuliselt on ju ainult üks või kaks linna, kus mingisugune homokogukond ennast avalikult üldse üleval peab, ja arvestades seda, et moslemikogukond tõenäoliselt keskendub just nimelt nendesse suurematesse linnadesse, siis on täiesti selge, et see Tatari tänava lõbus kvartal, millest meile eelmise nädala Ekspress kirjutas, on kaduv nähtus.

Seda silmas pidades on mul täiesti siiras üleskutse Eesti homodele: kui teil natukene on ikkagi oidu peas ja kui teil natukenegi on enesealalhoiuinstinkti, siis te järgmistel valimistel hääletate Konservatiivse Rahvaerakonna poolt, sest Konservatiivne Rahvaerakond seisab vastu massiimmigratsioonile ja see on ainus pant sellele, et te saate oma lõbusat elu Eestis edasi elada, ilma et peaksite kartma tänaval vägivalla ohvriks sattumist.

Me võime küll olla vastu kooseluseadusele ja homosuhete riiklikule reguleerimisele, aga meie ei arva, et homosid peaks katuselt alla viskama või neid peaks tänaval peksma või pussitama. Me võime küll olla vastu radikaalsele feminismile kogu tema väärastunud arusaamisega inimloomusest ja inimestevahelistest suhetest, aga me ei arva, et naisi tuleks koti sisse toppida, kust ainult laskepilust välja saab vaadata. Need paduliberaalid, kes praegu vihast sisisedes meie vastased on, võiks tegelikult natukene järele mõelda ja saada aru, et seda vaba ja sallivat lääne ühiskonda, mis meil praegu on, ohustavad ja hävitavad kõige aktiivsemalt just needsamad sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased, kes lasevad juhtuda massiimmigratsioonil. Nii et meie oleme, kui me nüüd ausalt ütleme, homode kõige paremad sõbrad Eestis.

Kas homoideoloogia üleilmsele levikule on võimalik piiri panna?

Selle küsimuse n-ö globaalses vaates tuleb tõdeda ja aru saada, et kogu see liberaalne, minu meelest täiesti dekadentlik maailmapilt, mida siin edendatakse, on selgelt monokultuurne. See on hästi kurioosne, et seda väga monokultuurset ideoloogiat edendavad inimesed, kes on samaaegselt suured multikulturalismi eestvõitlejad ja fännid ehk vasakpoolsed. Kogu see homoideoloogia sisuliselt valitseb ju ainult valges maailmas, Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Ameerikas loomulikult on siseriiklikult väga terav vastasseis, on konservatiivsed osariigid, kus see ei ole kunagi leidnud toetust, ja on olemas liberaalsed osariigid, kus see on tõepoolest leidnud rahva toetuse, läbi referendumi näiteks. Kui siin enne oli küsimus referendumist, siis Ameerikas on toimunud teatud osariikides referendumid, mis on seda heaks kiitnud. Muide on ka teistes osariikides toimunud referendumid, mis on selgelt tühistanud homokooselu või tsiviilpartnerluse seaduseid. Siin on väga oluline tähelepanu juhtida, et absoluutses enamikus riikides, kus see on seadustatud, on see toimunud ilma rahva heakskiiduta. Üldiselt, ka näiteks Ameerika Ühendriikides eelmise aasta suvel lõpuks Ühendriikide föderaalne ülemkohus võttis vastu sellise kohtuotsuse, mis leidis, et taoline õigus inimestel justkui on samasoolise partnerluse sõlmimiseks. Ehk siis hoolimata sellest, et väga paljudes osariikides oli kas osariikide kongress või senat selle üheselt ära sätestanud, et abieluõigus on ainult ühe mehe ja ühe naise vaheline asi, ja hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriikide föderaalkongress oli vastu võtnud sellise seaduse nagu defence of marriage act ehk abielu kaitse akt, siis lõpuks üheksa meest – vabandust, mitte meest, nad kõik ei ole mehed –, üheksa Ameerika Ühendriikide ülemkohtunikku otsustasid, et nemad on targemad ja neil on suurem võim kui sadadel miljonitel Ameerika kodanikel ja 5 : 4 häältega ehk siis lõppkokkuvõttes viie inimese otsusega rulliti üle terve rahva demokraatlikust otsustusõigusest.

See on väga tüüpiline näide sellest, kuidas rakendatakse seda homoideoloogiat lääneriikides. Seda tehakse rahva tahtega mitte arvestades või lausa rahva tahtest üle rullides. Seesama on muide juhtunud ka mitmel pool Euroopas. Me ju teame, kuidas nii Itaalias kui Prantsusmaal kui Hispaanias on miljonid inimesed olnud tänavatel meeleavaldustel traditsioonilise abielu kaitseks, aga niipea kui vasakpoolsed parteid on võimule saanud, on nad legaliseerinud samasoolisi suhteid, reguleerinud riiklikult. Nii et selles mõttes tuleb alati arvestada, et seda on tehtud eirates rahva enamuse soovi ehk siis ebademokraatlikult.

Alailma on võrreldud homoliikumise eesmärke näiteks orjapidamisvastase võitlusega Ameerikas 19. sajandil või ka naistele hääleõiguse andmisega 20. sajandi alguses. Siin on väga oluline, väga põhimõtteline vahe. Ei orjapidamise lõpetamist ega naistele hääleõiguse andmist ei tehtud kohtutes või parlamentides kuidagi rahva tahte vastaselt. Orjapidamine lõpetati Ameerika Ühendriikides ära seadusandlikult, demokraatliku protsessi tagajärjel, kui need inimesed, kes olid orjapidamise vastu, argumenteerisid avalikus debatis nii veenvalt, et nad võitsid. Kõigepealt võitsid selle vaidluse ja sellejärel võitsid valimised ja tühistasid need seadused, mis võimaldasid orjapidamist. Täpselt sama kehtib naistele hääleõiguse andmisega. See ei toimunud rahva tahte vastaselt, vaid see toimus selgelt demokraatliku protsessi osana. Paljudes riikides korraldati selle kohta ka rahvahääletus, kus rahvahääletusel osalesidki ainult need mehed, kes seda asja siis otsustasid, kas naised saavad hääleõiguse või mitte. Need mehed olid avatud nendele argumentidele, olid ümber veendud selles poliitilises diskussioonis, mis kohati oli ka väga terav, ja jõudsid selle protsessi tulemusena sellise poliitilise otsuseni. Mitte midagi taolist ei ole mitte kusagil toimunud homoõiguste läbisurumisel seadusandlusesse.

Ma tulen tagasi selle juurde, kuidas mujal maailmas on. Veel kord ütlen üle, et see on puhtalt valge maailma selline eralõbu. Kusagil mujal maailmas ei tegeleta taoliste asjadega. Ma eile siin rääkisin Aafrikast. Hea küll, võib-olla, noh, ütleme, mina ei ole multikulturalist, mina ei arva, et kõik kultuurid on ühtemoodi head. Ma arvan, et kristlik, euroopalik kultuur on parem ja mulle südamelähedasem kui ükskõik milline teine kultuur. Aga ma ei leia, et me peaksime eksportima oma dekadentsi teistesse maailma osadesse, mis muide, on ju, kui minna tagasi eelmise küsimuse juurde, just see praktika, mida harrastavad praegu paljud lääneriigid. Ehk siis kui Ameerika Ühendriikide välispoliitiline prioriteet nr 1 Hillary Clintoni ajal oli homoõiguste eest võitlemine mujal maailmas, mitte terrorismiga võitlemine, mitte maailma majanduse edendamine või julgeoleku tagamine oma liitlasriikides või ükskõik mis. Ameerika Ühendriikide välispoliitiline prioriteet Obama ajal on olnud, esiteks, homoõiguste eest võitlemine, teiseks, kliima soojenemise vastu võitlemine, mis on siis teine absurdikas, sest kliima ei soojene. Aga see on teine vaidlus. Nii et see on selgelt euroopalik kiuks või, ütleme siis, lääneriikide kiuks. Paneme sellele taustaks juurde paar olulist asjaolu. Esiteks, kas paralleelselt või üks tingib teist, seda on raske otsustada, kumb on põhjus, kumb tagajärg, või kas nad on eraldiseisvad asjad, samaaegselt selle moraalse allakäiguga, millega on käinud kaasas siis ka homoideoloogia kasv lääneriikides, on toimunud ju lääneriikides demograafiline kriis, süveneb demograafiline kriis. Ehk kui me räägime abieluinstitutsiooni lammutamisest või lagunemisest või allakäigust, siis sellega on käinud kaasas ka sündimuse järsk vähenemine. Praktiliselt kõik valged riigid on loomulikus negatiivses iibes ja vananevad kiiresti.

Meie ülesanne, kui me terve mõistusega asjale läheneme, ei peaks olema nende probleemide võimendamine või süvendamine või veel hullemaks tegemine sellega, et me anname nagu kabelimatsu abieluinstitutsioonile ja normaalsele heteroseksuaalsele perekonnale, tuumikperekonnale, vaid meie eesmärk ja ülesanne peaks olema mõelda, kuidas taastada need ühiskondlikud institutsioonid, mis on otseselt seotud rahvastiku taastootmisega tavapärasel viisil, et see vaba, jõukas ja avatud kultuur, mida me kõik rõõmuga n-ö tarbime, et see kestaks edasi, sest praegu on selgelt näha, et see ei saa edasi kesta. Kas ta lõpeb ära saja aasta pärast või varem või hiljem, aga see ei saa edasi kesta. Selline moraalne kokkuvarisemine, mis läänes on toimunud, ei saa lõppeda millegi muuga kui majandusliku, demograafilise ja julgeolekualase kokkuvarisemisega. Me näeme neid märke ju selgelt juba praegu massimigratsiooni kontekstis Euroopas. Nii et see on kõik üks selline suur probleemide pundar.

Ainus riik maailmas, kus sarnaselt lääneriikidega on toimunud väga kiire sündimuse langus, on Hiina, mis on selgelt totalitaarne riik. Hiina ühelapsepoliitika, mis jõustati Mao Zedongi ajal, alguse sai ta, kui ma õigesti mäletan, kas 1971. või 1972. aastal, on tänaseks päevaks tühistatud, sest Hiina on täpselt samamoodi väga hädas oma demograafilise olukorraga. Rahvastiku kasv on selgelt pidurdunud ja nad seisavad silmitsi olukorraga, kus neil rahvastik varsti hakkab kahanema. Nad juba näevad, demograafiliselt on võimalik ennustada, kusagil seal 2030-ndatel on rahvaarvu lagi ja sealtmaalt edasi hakkab rahvastik vähenema ja vananema, mis tähendab seda, kui Hiinast rääkida, et Hiina saab vanaks enne, kui ta saab rikkaks, erinevalt Euroopast, kes sai kõigepealt rikkaks ja siis on saanud vanaks. Aga ka Hiinas ei tule kellelgi midagi sellist pähe nagu kooseluseaduse tekitamine, rääkimata siis teistest riikidest, see on mõeldamatu.

Siin on muidugi juures veel üks oluline aspekt. Me võime jälle küsida, kas see on põhjus või on tagajärg või need on kaks omaette eraldi fenomeni, aga see demograafiline kokkuvarisemine või kokkukuivamine ja moraalne kokkuvarisemine läänemaailmas on toimunud paralleelselt sellega, et jälle valge maailm on ainus osa maailma elanikkonnast, kus on toimunud religiooni kadumine ühiskondlikust elust. Üheski teises maailma osas, ükskõik, kas see on Aafrika või see on Aasia või see on Lõuna-Ameerika, ei ole religioon sellisel moel ühiskondlikust elust kadunud, nagu ta on Euroopas. Siin on nagu väga keeruline ja inimesed vaidlevad selle üle, kas üks tingib teist või teine tingib esimest või nad on omavahel sidumata asjad. Aga mida me võime tõdeda, on see, et nendes riikides, kus inimestel ei ole usku ja kus inimestel ei ole enam moraalset vundamenti, toimub jaburuste, perverssuste ja dekadentsi võidukäik ja toimub rahvastiku vananemine ja vähenemine.

Minu meelest, kui me tahame edasi kesta rahvana, peaksime me keskenduma sellele, et me mõtleme välja, kuidas neid trende pöörata, kuidas Eestis esile kutsuda moraalne taassünd, kuidas Eestis esile kutsuda perekonna tugevnemine ja selle kaudu luua tingimused rahvastiku taassünniks, mitte üritada asju halvemaks teha selliste asjadega, nagu on kooseluseadus.

Kes on kooseluseaduse läbisurumise taga?

Ma uuesti tsiteerin seda toredat artiklit, mida ma just enne tsiteerisin, mis oli eelmise nädala Ekspressis. Ja loen siit ette ühe väikese lõigu, kus asjaosalised, Eesti homoklubide külastajad või ma ei tea, kellega seal täpselt intervjuusid tehti, on öelnud sellised laused: “Kõik need asutused on tehtud peamiselt omanike ja nende tuttavate entusiasmist. On olemas oma püsisponsorid, tuntud ettevõtjad ja poliitikud, kes aitavad geikogukonda, kuid ise ei soovi avalikustada oma seksuaalsust.” Meid on siin saalis nii vähe, ma muidu paluksin, et äkki tõstavad käe need poliitikud, kes selle asja taga on. Aga ma arvan, et ju käib jutt ka mõnest parlamendiliikmest.

Mis nüüd puudutab seda, kust ta nii äkki tuli, siis siin on ilmselt, me ju elame sellises maailmas, kus teatud suured trendid on riikide ülesed. Ja kui me oleme siin rääkinud sellest, mis mujal maailmas toimub, või kas see on ainult Euroopale või Põhja-Ameerikale omane, siis see on selgelt väga koordineeritud, väga pika plaaniga, väga jõuliselt ja ma arvan ka, et väga professionaalselt või ütleme siis, kavalalt läbi viidud projekt, mille kaugemaid eesmärke – selle üle võib ainult spekuleerida, aga mina näen nendes mitte niivõrd isegi eesmärkide, vaid mina näen tagajärjena seda, et senised lääne ühiskonnad lihtsalt lakkavad toimimast ja lagunevad, kui seda ideoloogiat edendatakse ja läbi surutakse. Minu silmis kogu see protsess lõpeb katastroofiga ja see on põhjus, miks ma nii südikalt ja nii veendunult vastu võitlen nendele asjadele.

Aga mida me teame Eestist konkreetselt? Mina olen kuulnud lugu sellest, kuidas sellesama kooseluseaduse eelnõu avalikkuse ette toomise eel palgati kümme suuremat Eesti PR-firmat seda asja propageerima. Kümme suuremat! Ma ei tea, kui palju neid kokku Eestis üldse on, aga ma arvan, et need kõige tähtsamad võetigi palgale. Ja kahel põhjusel. Esiteks selle jaoks, et ei jääks üle kedagi, kes võiks hakata vastupropagandas nõustama siis teist poolt. Ehk siis neil ei tekiks, kui nad kahe vastaspoole jaoks tööd teeksid, siis neil oleks huvide konflikt, nad peavad loobuma sellest, kui keegi tuleb ütlema, aidake meil siin seda teemat avalikkusele selgitada. Lihtsalt kogu turg osteti üles. Ja teiseks, loomulikult, kui sa kümme kõige professionaalsemat PR-firmat või propagandisti enda poolele palkad, siis Eestis on ju – Eesti on väike, inimesi on vähe, kõik tunnevad kõiki, PR-inimesed ja ajakirjanikud käivad omavahel väga tihedalt läbi, vahetavad aeg-ajalt ka pooli ehk siis mõni ajakirjanik läheb PR-firmasse, mõni PR-inimene tuleb ajakirjandusse. Ehk siis sellega osteti kogu see infoväli üles. Võimalik on seda teha ainult suure rahaga – ei ole võimalik nii tõsist operatsiooni käivitada, kui sul ei ole väga paksu rahakotti.

Tänase päevani, võib-olla mõned nimed on läbi lipsanud avalikkuses, et Peeter Rebane või mõni teine nimi, aga põhimõtteliselt me tänase päevani ei tea, mis rahad need olid või kust need tulid. Kui meil on olnud tihtilugu sellessamas diskussioonis esitatud selgelt laimavaid süüdistusi, et kooseluseaduse vastased saavad raha Moskvast, millele ei ole ühtegi tõestusmaterjali toodud, see on puhas laim, siis me ei tea, meil ei ole mingisuguseid andmeid selle kohta, kust said kooseluseaduse pooldajad oma raha, kas nad said Valgest Majast või äkki said ka Kremlist, kes seda teab. Kui ühiskonna lõhestamine on eesmärk, ühiskonna lõhestamine nõrgestab Eesti riiki ja ühiskonda ning teeb raskemaks vastupanu ka välisagressiooni puhul, siis on täiesti loogiline mõelda, et taolise lõhestamise üks sponsoreid võib olla meie agressiivsem naaberriik. See on loomulikult spekulatsioon, meil ei ole ühtegi nime, numbrit ega nägu, aga selge on see, et kogu selle protsessi populariseerimise käigus on kulutatud väga suuri summasid raha ja selge on see, et on väga pühendunud lobistid ka seadusandlikus kogus ja erakondade sees ja kes need taganttõukajad on, ma arvan, et me neid päris niiditõmbajaid ei tea veel.

Pealetungiv homoideoloogia ja parempöörded Ida-Euroopas

Ma alustaksin selle küsimuse sissejuhatavast poolest veidi kaugemalt. See protsess ei ole läänes lõppenud. Me ei ole veel saavutanud võikuse taseme kõige madalamaid astmeid. Tegelikult on see põhjatu kuristik loomulikult, kuhu on võimalik langeda, lihtsalt ühel hetkel enam midagi välja ei paista. Aga see, kuhu jõutakse pärast seda, kui on homoabielud ja homodele lubatavad lapsendamised, on sooneutraalsus jõustatud ideoloogiana, mis on nüüd järgmine lahinguväli Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikides toimub juba umbes aasta või kaks selline täieliku absurdini viidud ühiskondlik lahing sel teemal, et jah, inimesed on sündinud küll kas meheks või naiseks, aga osa inimesi lõikab ennast ümber või hormoonidega sätivad ennast teistsuguseks. Ja see, milline on sinu bioloogia, ei oma tähtsust, see, kes sa oled, kas sa oled mees või naine või midagi vahepealset või mingisugune viies variant, see sõltub sellest, mismoodi sa ennast ise tunned.

Me teame ju lugusid sellest, kuidas meesterahvas ütleb, et ta on sündinud naishing mehekehas homoseksuaalse kalduvusega ehk ta ikkagi tahab mehi. Selliseid kombinatsioone on ja need saavutavad sellise ulmetasandi, mille puhul mul jääb fantaasiast puudu. Aga Ameerikas on jõutud veelgi kaugemale. Praktiline võitlustanner on see, et mehed, kes ütlevad, mis siis, et mul on mehe bioloogilised tunnused, ma tunnen ennast naisena ja mul peab olema õigus käia naiste WC-s. Selle eest võideldakse praegu Ameerikas! Küsimus on, kas mehed, kes tunnevad ennast naisena, võivad käia naiste WC-s või mitte, ja kas mehed, kes tunnevad ennast alaealisena, võivad käia poiste duširuumis või WC-s või ei või. See on see, kuhu on jõutud ja mis on järgmine samm.

Ma ei kujuta ette, kas see on kogu selle arengu lõppjaam või on sealt kuskile veel edasi võimalik jõuda. Aga mida ma tahan öelda, on see, et äkki me lepime kokku, et teeme selle asja ära ja saame päevakorrast maha, meid kõiki on see teema ära tüüdanud. See teema ei lõpe sellega ära! Tuleb järgmine, veel perverssem idee, mida meile hakatakse pähe määrima.

Nii et lahendus ei ole see, et stopp, siitmaalt edasi ei lähe. Lahendus on see, kui me lükkame resoluutselt tagasi kogu selle väärastunud mõtteviisi, mis tõukab tagant seda seadust. Nüüd, kui me jõuame Ida-Euroopasse, siis kindlasti on see üks oluline osa nendest poliitilistest pööretest, mis on toimunud Ida-Euroopas, ja kindlasti on kogu see homopropaganda ja homoideoloogia, mida väga jõuliselt ja väga agressiivselt inimestele armsaks üritatakse teha, üks osa sellest. Aga see on laiem poliitiline filosoofia, mille vastu me võitleme. Ja see laiem poliitiline filosoofia, nagu ma siin ka enne rääkisin, tal on omad sellised nii-öelda usuartiklid, eks ole. Kogu see võitlus on ikkagi ju põhimõtteliselt väga dogmaatiline. Seal on radikaalne feminism, mis on selgelt meestevihkajalik või mehelikkuse vihkajalik, ma ütleksin isegi täpsemalt, ja ta on rahvusevaenulik: ta vihkab rahvuseid. Me oleme siin isegi Eestis kogenud ju selle ideoloogia eestvõitlejate hüsteerilist reaktsiooni sellele, kui julgetakse üles võtta presidendikandidaadi rahvuse teema. Ta on multikulturalismi fanaatiline ja tagajärgedest mitte hooliv ideoloogia, mis on tegelikult vastuvõetamatu kõikidele inimestele, kes leiavad, et rahvus on oluline osa identiteedist ja keskne kandev tala iga riigi toimimisel.

Ja majanduslik aspekt ka loomulikult. See on sama ideoloogia, mis meile müüb globaliseerumist. Ja nüüdseks ikkagi me näeme ju, mis on globaliseerumise tegelik pale. Globaliseerumise tagajärjeks on neokolonialism või neofeodalism, ma ei oskagi täpselt öelda, kus keskklassi elujärje paranemine on muutunud peaaegu võimatuks, kus ühiskondlikul redelil ülespoole ronimine on muutunud järjest raskemaks.

Kui veel sada aastat tagasi või ka 50 aastat tagasi oli niimoodi, et hea haridus garanteeris sulle peaaegu kindlalt selle, et sinu põlvkond elas paremini kui su vanemate põlvkond, siis tänaseks päevaks ei ole sul haridusest enam suurt midagi kasu. Jah, sul on haridust igal juhul vaja, sest muidu sa oled veel kehvemas seisus, aga see ei garanteeri sulle kindlasti sotsiaalsel redelil ülesronimist. Hargmaised suurkorporatsioonid lüpsavad ühiskondi tühjaks ja tegelikult ei ole sellel mingit pistmist turumajandusega ega eluterve konkurentsiga ettevõtluse mõttes ega ka riikidevahelise eluterve konkurentsiga. See on lihtsalt jõhker ekspluateerimine, mida me siin Eestis näeme. Eesti inimesed teevad aastaid, hambad ristis, tööd lihtsalt selle jaoks, et hoida üleval Rootsi ja Saksa heaoluühiskonna mudeleid. See on Eesti majandusmudel. Meie teeme tööd, et nende heaoluühiskonda üleval hoida. Kui me süveneme sellesse, kuidas meie majandusmudel töötab – 20 aastat on meil olnud väliskaubanduse bilanss negatiivne. Eestist kogu aeg rikkus voolab välja, eelkõige läbi pankade, aga ka läbi selle, et meilt viiakse siit välja, tullakse siia n-ö investeeringu nime all, ostetakse turg kokku ja kraabitakse see turg tühjaks ja siis viiakse kasum siit välja ilma sentigi makse maksmata. See on neokolonialism ja selle vastu protesteerivad väärikad rahvad, nii nagu on seda teinud Poolas ja Ungaris ja mingil määral ka Leedus näiteks.

Kindlasti tuleb ka Eestis neid asju selgitada. Ma väga usun Eesti inimeste tervesse mõistusesse ja Eesti inimeste ratsionaalsusesse, kes ei lase ennast hurjutada mingitel totakatel süüdistustel rassismist või vihkamisest või sallimatusest, kes ei lase ennast orjastada mingisuguse väärastunud ideoloogia tõttu, ei lase oma rahvuskehandit lõhkuda väärastunud multikulturalismi ideoloogia tõttu, vaid astuvad vastu, karistavad neid poliitilisi jõude, kes on vandenõus omaenda rahva vastu, ja toetavad neid poliitilisi jõude, kes kaitsevad oma rahvuse huve.

Millised jõud on homoliikumise taga?

Sel teemal on muidugi palju spekuleeritud ja on liikunud ka mitmeid teooriaid. Ma ei nimetaks neid vandenõuteooriateks, sest minu meelest tuleb ikkagi vaadata seda protsessi pikas plaanis ja vaadata seda, mis on tagajärjed. Eriti ju sotsiaaldemokraatide puhul mitte kunagi ei tasu kuulata seda, mis on nende eesmärgid, vaid ikka tuleb vaadata, mis on nende tegevuse tagajärjed, need on kaks täiesti erinevat asja. Eesmärgid on alati ilusad, tagajärjed on alati õudsed. Minu meelest tasub meeles pidada ka seda, mis on siit juba mitu korda läbi jooksnud, et kui me räägime homoideoloogia edendajatest, siis needsamad inimesed edendavad veel tervet hulka ideid või ideoloogilisi punkte, mis on sama destruktiivsed või hävituslikud ühiskonna tervisele või ühiskonna kestma jäämisele kui seesama homoideoloogia. Massimigratsioonist või immigratsioonist me juba oleme rääkinud, perekonna institutsiooni hävitamisest või ründamisest me oleme juba rääkinud. Minu meelest on keskne püüe praegu lammutada traditsiooniline euroopalik ühiskonnakord. Ja kõik need asjad, mida siin praegu tehakse, teenivad seda eesmärki.

Eriti keeruline on hinnata, mis siis neid inimesi motiveerib. Meil Eestis räägitakse viimastel nädalatel palju kasulikest idiootidest – sellest, et inimesed teevad asju, ilma et nad saaksid aru, mis on nende tegevuse tagajärg või kellele see tegelikult kasulik on. Ma ei kahtle hetkegi, et ka homoliikumise entusiastide ja eestvedajate hulgas on väga suur hulk neid inimesi, keda võib samamoodi nimetada kasulikuks idioodiks ehk inimesi, kes üldse ei saa aru, mida nad teevad ja miks, sest nad on kas nii elukogenematud – ausalt öeldes, kui ma kuulan mingisuguste keskkooliõpilaste silmade põledes esitatud täiesti kriitikat mittekannatavaid jutupunkte kogu sallivusideoloogiast, siis mul on neist inimestest hirmus kahju, sest nad on ikkagi mitšurinlased, või kuidas neid nimetataksegi – neil puudub elukogemus ja mingigi laiem maailmatunnetus või nägemus, mis aitaks neil mõista oma eesmärkide kahjulikke tagajärgi või soovimatuid tagajärgi pikemas plaanis või laiemas ulatuses.

Siinjuures tuleb muidugi ära öelda ka see, et homoideoloogia ei saaks olla nii edukas, kui selle taga oleksid ainult homod ise, sest nad on niivõrd marginaalne seltskond ühiskonnaks, et see ei jõuaks kunagi mitte kuhugi. Homoideoloogia edeneb siiski eelkõige selletõttu, et ühiskonnas on olemas väga tugev seltskond inimesi, kes ise ei ole homod, aga kes ühel või teisel põhjusel seda edendavad. Mis on nende motivatsioon? Ma saan aru sellest, mis on homoseksuaalse sättumuse küsimuse motivatsioon, sellest ma saan täiesti aru. Kusjuures Ameerikas on muide olemas eraldi organisatsioon või liikumine homodest, kes ütlevad, et palun ärge võidelge meile mingisugust abieluõigust välja, me ei soovi seda. Seega Ameerikas on olemas ka konservatiivsete homode organisatsioon, kes ütleb, et nad ei näe mingit vajadust ega põhjust lõhkuda traditsioonilist abielu institutsiooni või selle kõrvale tekitada homoabielu institutsiooni. Nad ütlevad, et palun ärge võidelge meie eest. Loomulikult, nagu me kõik aru saame, need ei ole need head homod, nemad väga palju meil eetrit ei saa.

Aga ka Eesti homokogukonnas on ju valdav osa neid inimesi, kellel on täiesti ükskõik kogu sellest kooseluseadusest. Ikkagi küsimus on selles, mis on see motivatsioon või kes on need inimesed ja miks nad seda teevad, kes ise ei ole homod, aga kellel on hirmus valu selle seaduse edendamisega. Võimalik, et osa neist on lihtsalt kinnimakstud lobistid. See oleks üks loogiline ja lihtne seletus. Aga sellisel juhul tekib küsimus, kes on siis maksja ja mis on tema motivatsioon. Võimalik, et siin on mingisugused rahvusvahelised jõud, kes seda liigutavad, sest me saame ju aru, et see protsess ei piirdu ainult Eestiga, see on kõikides teistes riikides ka. Nii et ma ei oska öelda, ma ei julge väita, et siin on mingi vandenõuteooria taga, sellepärast et see on ainult spekulatsioon. Aga minu meelest see, mida me tagajärgede põhjal võime hinnata, on see, et need on inimesed, kes selgelt teadvustavad, et nad lammutavad praegust ühiskonda ja teevad seda ikkagi. Ja see on minu meelest kõige õudsem.

Mida nad asemele tahavad, kuidas nad asemele tahavad, või mis nende põhjus on, miks nad tahavad seda praegust ühiskonda lammutada, on mulle arusaamatuks jäänud. Me oleme kuulnud siin lugusid uuest maailmakorrast. Mind väga häirib globaalne trend reguleerida riigi asju rahvusvaheliste lepingute, konventsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. See on ju selles mõttes ju selgelt demokraatiavaenulik, et nii pea, kui me mingisuguse lepinguga ühineme või organisatsiooniga ühineme, siis justkui Eesti elektoraadil enam ei olegi võimalik mingites küsimustes valikuid langetada, sest meile on juba ette kirjutatud: aga te olete juba selle asjaga n-ö ette leppinud ja nüüd tulebki nii teha.

Ja tõepoolest, ka kooseluseaduse kontekstis me oleme ju väga palju kuulnud seda argumenti, et Eesti on võtnud endale rahvusvahelised kohustused ja nüüd on lihtsalt vaja asi ära vormistada. Esiteks on see loomulikult vale, aga homopropaganda koosnebki suures osas valedest, ja teiseks, ma ei aktsepteeri seda argumenti nii või teisiti. Kõrgema võimu kandja on Eestis rahvas, ükski rahvusvaheline kokkulepe ei saa olla rahva tahtest kõrgem. Jah, juriidiliselt, vormistuslikus mõttes võib olla vajalik mõnest konventsioonist selle tõttu siis lihtsalt lahti öelda, kui selgub, et seal on konflikt, aga vähemalt selles küsimuses konflikti ei ole ka. Aga meil on alati võimalik öelda ei. See peab kõigile kohale jõudma. Meil on alati võimalik öelda, et meile nii ei meeldi ja meie nii ei tee. Jah, loomulikult sellel on ka tagajärjed, kas või selles mõttes, et nagu me vaatame praegu näiteks seda hoiakut, mida kultiveeritakse Poola suhtes, või seda hoiakut, mida on aastaid kultiveeritud Ungari suhtes, kuna Ungari valitsus ja Poola valitsus on oma rahva huvide eest väljas või rahvuslike huvide kaitsel väga jõulised, siis pole ju kahtlust, et kui ka Eestis peaks kunagi tekkima valitsus, mis ei nõustu kõikides küsimustes olema paipoiss ja lohisema järele kuskil mujal langetatud otsustele võin lugema silmadest seda, mida soovib Saksamaa või komisjon, vaid hakkab ajama iseseisvat poliitikat, Eesti rahvuslikke huve silmas pidavat poliitikat, pole mingit kahtlust, et ka Eesti muutub üleöö väikeseks vastikuks Ida-Euroopa natsiriigiks.

Mind see loomulikult absoluutselt ei kõiguta, mina leian, et me ei pea muretsema mitte sellepärast, mida arvavad meist teised, vaid meie eriti siin saalis, peame mõtlema sellele, mida arvab meist meie valija ja Eesti rahvas. Kas Eesti rahvale meeldib see riik, kus ta elab või ei meeldi. Loomulikult ei ole võimalik saavutatud sellist riiki, kus kõikidele inimestele korraga kõik asjad meeldivad, sellest me saame ka aru.

Umbes 10 aastat tagasi või natuke rohkem oli Eestis hästi levinud selline ühiskondlik küsimus: kas me sellist Eestit tahtsime? Ja kui me räägime nüüd kooseluseadusest, siis vastus on väga lihtne: sellist Eestit ei tahtnud küll keegi. Mingi agressiivne vähemus on seda asja ajanud ja meile kõigile peale surunud ning sinna juurde öelnud, teile peab see meeldima, te peate meid armastama, kui te nõus ei ole, siis me paneme teile kirsa kõri peale ja keelame teil seisukohtade avaldamise. No selle mõtteviisiga me ei saa lihtsalt nõus olla ja vaat, sellist Eestit ei tahtnud – ei meie valija, ei teie valija ega ka mitte Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valija pole sellist Eestit tahtnud.

Miks on kooseluseadust nii kangesti vaja?

Kahes küsimuses kratsin kukalt: esiteks, miks seda vaja on, ja teiseks, miks seda nii kangesti vaja on? Mis kuri uss neid inimesi on hammustanud, mis vaim neid vaevab, et nad seda nii hirmsasti tagant tõukavad ja läbi suruvad? Ja tõepoolest, olles vestelnud mõningate sotsiaaldemokraatidega – meil ei ole küll kerge neid vestlusi pidada, aga olen siiski vestelnud mõningate sotsiaaldemokraatidega –, ma olengi niimoodi aru saanud, et vähemalt osale neist ongi see nii südamelähedane teema, et nad mitte midagi muud ümberringi ei näe. Aga see on väga tavaline vasakpoolsetel, vasakpoolsed ju, kuidas nüüd öelda, kui me vaatame 1960-ndatest saadik n-ö vasakpoolse ideoloogia sündi kasvu, neomarksistlikku mõttemaailma, siis see on ju alati, kogu aeg keerelnud seksi ümber.

Aga kooseluseadus ei keerle seksi ümber. Kooseluseadus ei keerle inimestevaheliste suhete reguleerimise ümber, vaid ta keerleb ideoloogia pealesurumise ümber ülejäänud ühiskonnale, kes selle ideoloogiaga nõus ei ole. Ja seda tehakse siis ülimalt õõnsate argumentidega. Aga kui me mõtleme seda n-ö Frankfurdi koolkonda 1960-ndatel, kus põhilised mõtlejad, Marcused ja kes seal olid, olid ju ka homod. Nemad sedastasid selle, et proletariaat ei vedanud välja marksistliku ideoloogia elluviimist ja nüüd on intellektuaalide ülesanne see ideoloogia jõustada läbi marsi institutsioonide. Intellektuaalsed ehk targad inimesed peavad üle võtma koolid, valitsusasutused, ajakirjanduse, kultuuriinstitutsioonid ja selle kaudu hakkama mõjutama ühiskondlikku debatti, selle kaudu kaaperdama ühiskondliku debati narratiivi ja selle kaudu hakkama peale suruma mingeid väärtushinnanguid. Müts maha, nad on seda ikkagi väga jõuliselt, väga edukalt teinud. Marss läbi institutsioonide on neomarksistidel ju lõppenud ja see on minu meelest küllaltki edukalt läbi viidud ka Eestis, ükskõik kas me vaatame kultuurilehe toimetusi või me vaatame siin punaülikoolide õppetoole või me vaatame meediainstitutsioone, siis väikese, agressiivse ja väga ideoloogiliselt motiveeritud vähemuse infiltratsioon läbi ühiskondlike institutsioonide, see muide puudutab ka kirikut väga palju, on küllaltki edukalt ellu viidud.

Nüüd, siin oli juba enne küsimus, miks nad seda teevad. Minul on sellest raske aru saada. Mina näen seda, et niisuguse tegevuse tagajärjeks on ühiskonna lagunemine ja elu halvemaks muutumine. Ja ma näen seda, et targemad inimesed saavad sellest suurepäraselt aru, aga ma tegelikult ikka veel ei tea, miks nad seda teevad.

Kirikute seisukohast

Nüüd, mis puudutab Eesti kirikute seisukohti, siis Eesti kirikute koostööorgan on Eesti Kirikute Nõukogu, kuhu kuuluvad kõik Eesti kristlikud konfessioonid. Eesti Kirikute Nõukogu on juba ammu vastu võtnud väga selge, väga ühese seisukoha, mis on täiesti selgelt eitav kooseluseaduse suhtes ja homosuhete riikliku reguleerimise suhtes.

Kiriklikust seisukohast on asi väga lihtne: tegemist on patuga ja patu palk on surm. Tegemist on inimest kahjustava, inimese hinge kahjustava käitumisega. Kirikul on ka pakutud lahendus nendele inimestele. Üks asi on patu tegemise kiusatus, millega inimesed peavad võitlema, see käib meie kristliku õpetuse juurde. Teine asi on sellele kiusatusele järeleandmine, mille vastu peavad inimesed võitlema ja milles on neile abiks kogudus. Kogudusel on kõikvõimalikud funktsioonid ja struktuurid alates pihtimisest ja lõpetades kõikvõimalike muude asjadega. Ja kolmas asi, mis on eriti oluline, on kiriku või piibli mõistes patuse käitumise õigustamine kristliku kogukonna hulgas. Me teame, et Eestis on ka olemas, loomulikult marginaalne, kahest või kolmest inimesest koosnev geikristlaste kogukond. Mina ütleksin selle kohta niimoodi, et hereetikutel ja apostaatidel ei tohiks olla mingit sõnaõigust kristliku õpetuse seisukohalt. Kui sa oled hereetik, siis lõpeta ära enda kristlaseks nimetamine. Väärõpetuse levitamine vanasti oli väga rangelt karistatav ja see on piibliõpetuse selge väänamine, kui keegi tuleb seletama, et kristlik õpetus suhtub lubavalt või lausa soosivalt homoseksuaalsetesse suhetesse. See on selge väärõpetuse levitamine, sellel ei ole mingit pistmist ei kiriku traditsioonilise õpetusega ega kirjasõnaga.

Laste õigustest

Minu meelest on see keskne küsimus. Muide, rakendusaktides on, vähemalt eelnõu järgi, lapsendamisõigus sees. Nii et Eesti kooseluseadus, kui ta saab ka rakendusaktid, on üks kõige radikaalsemaid tsiviilpartnerluse versioone, mis Euroopas on. Väga paljudes riikides sellist asja seal sees lisaks ei ole.

Me teame, kui võikaks lähevad need ideoloogilised, ütleme, väärastumised, millega kogu see sooneutraalne ideoloogia ennast kehtestab, kui on riike, kus ei tohi enam öelda ja ei tohigi enam kasutada sõnu ema ja isa, vaid tuleb öelda vanem A ja vanem B või esivanem A ja esivanem B. Me teame, kuidas Rootsis ei lubata poistel olla poisilikud ja kohustuslikus korras tehakse lasteaedades päevi, kus lapsed n-ö vahetavad soorolle, nii et poisid ikkagi peavad kleitides käima ja nukkudega mängima ja tüdrukud siis, ma ei tea, Rootsi mehed muidugi sõda ei mängi enam ammu, aga ma ei tea siis, mida nad seal mängivad täpsemalt. See on nii võigas laste õiguste ahistamine või laste väärastamine, et selle peale läheb käsi lihtsalt rusikasse.

See ei saa kesta, sellised ühiskonnad ei saa kesta. Kui ühiskond ei kaitse oma kõige nõrgemaid ehk lapsi, siis see ühiskond ei väärigi edasikestmist. Aga mina näiteks siiralt usun, et Eesti ühiskond väärib edasikestmist. See tähendab seda, et meil on moraalne kohustus kaitsta kõige nõrgemaid, oma lapsi, ja meil on ka lihtsalt moraalne kohustus anda nendele lastele terve maailmapilt ja terve kasvatus. Me ei saa lubada teatud hullunud doktrinääridel või tõesti väärastunud maailmapildiga inimestel viia ellu lasteaedades ja koolides oma jõleda ideoloogia peale surumist. See on meie kohustus, inimestena, kes saavad aru, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis halb, sest ega need inimesed, kes seda ellu viivad, me võime siin neli tundi veel otsa rääkida neid argumente, aru ei saa. Nemad ei hakkagi kunagi aru saama. Me võime siin lugeda neile veel terve hulga uuringuid ette ja loota, et nad neid uuringuid vaatavad, ega nemad aru ikka ei saa. Nad on nii kaugele irdunud tervest mõistusest ja sellest, mis on hea ja mis on õige ega nemad ei hakka aru saama. Meie ülesanne on kaitsta normaalsust, seda enam, et meie normaalsuse poolel on ikkagi absoluutne enamus Eesti inimesi. Ja nii lihtne see ongi. See loomulikult keskendub lastele.

Nüüd, eraldi teema on see. Ma olen vaielnud siin paari homoaktivistiga, kelle käest ma olen ka küsinud, et kas teie meelest kasvavad lapsed puu otsas või võetakse nagu kartulimugulaid kuskilt. Homod ei saa saada lapsi. Selle peale on mulle hakatud rääkima midagi surrogaatemadusest ja sellest, kuidas on võimalik saada lapsi niimoodi, et pigistan silmad kinni ja mõtlen millegi muu peale ja teen kellelegi bioloogilise lapse. Ja pärast saan selle lapse enda kodusse võtta. Millest see räägib? See räägib tegelikult sellest, et igal inimesel on olemas ürgne tung selle järele, et tal oleks järgmine põlvkond, et tal oleksid pärijad, et ta jätaks maailma oma lihale ja verele, et tal oleks mõtet elus midagi teha. Sest ausalt, ma ütlen, minu meelest ei ole mitte midagi mõtet siin elus teha, kui sul ei ole võimalik oma pärandit jätta oma lastele. Tähendab, kõik muu on mõttetu, tühi vaev ja vaimu närimine. Ja on täiesti ilmne, et ka need inimesed, kellel on samasooline seksuaalne tõmme, et on samasugune tung sees olemas. Vähemalt paljudel neist. Ja selle tõttu nad ongi õnnetud inimesed, ma saan sellest täiesti aru. Meie asi ei ole nende õnnetuse leevendamiseks teha õnnetuks lapsi, vaid meie asi on ütelda, et meil on tähtsuse hierarhia. Me hoolitseme selle eest, et kõigepealt on hea lastel ja siis selle eest, et vaatame, kuidas leevendada teie mure.

Surrogaatemadus on üldse inimkaubanduse üks vorme, mis siis, et kõik riigid seda maailmas ei kriminaliseeri. Siin on väga huvitav. Ma rääkisin mõni aeg tagasi ühe minu meelest meditsiinidoktoriga, kellega tuli jutuks surrogaatemadus. Ta ütles, et mis siis saab, kes need vanemad on. Kui meil on meespaar, kes tahab endale surrogaatema kaudu last. Meditsiiniliselt tekitavad, võtavad oma seemnerakud, siis saadetakse see kuhugi külmutatult kuskile laborisse, seal tehakse siirdeid naistele. Ei pruugi ühele naisel olla, võidakse mitmele teha. Tihtilugu need ei viljastu, siis tehakse korduskaitseid. Seal on arstid, seal on õed, kogu selle protsessiga on otseselt seotud neli-viis inimest, pluss veel terve hulk igasuguseid vahendajaid. Kes nendest inimestest on siis ema või isa – kas see, kes süstla lükkas sisse kuskile või see, kes andis mõne oma ihuraku kasutada või see, kes kandis? Tihtilugu on ka nii, et munarakk viljastatakse ühe inimese sees ja see viljastatud munarakk tõstetakse hoopis teise inimese sisse, kes raseduse välja kannab. See on täiesti jabur maailm, mida me ehitame. Meil võib ju olla meditsiiniliselt võimekus niisuguseid asju korda saata, aga nagu ma just hiljuti lugesin uudistest, on meil olemas ka meditsiiniline võimekus inimesed surnuist ellu äratada ehk tekitada uuesti ajus elektrilised impulsid ja panna neerud tööle. Aga kas me peame kõiki asju tegema, mida meditsiin võimaldab? Laps vajab ikkagi ema ja isa. Kõige õigem on, kui selle lapse ema ja isa on tema bioloogiline ema ja isa. Öelda, et me saame siin mingisuguste meditsiiniliste imetrikkidega ka samasoolised inimesed teha viljakaks ja järglastevõimeliseks, on ikkagi reaalsusest väga kaugel, see on videvikutsoon, kus me elame, kui me sellisest asjast räägime tõsise näoga. Me ei peaks laskma sellel mitte mingil juhul juhtuda.

Kusjuures meil on terve hulk inimesi, kellel on tervislikud põhjuse, miks tavalised heteropaarid, kes elavad stabiilselt koos, ei saa lapsi. See viljastamise protsess on tegelikult väga kallis ja keeruline. Keskendame oma energia ja oma ressursid sellele, et need inimesed saaksid lapsi, mitte sellele, et mingisugused väga kummalise maailmapildiga inimesed saaksid jälle ühe väga iseka pretensiooni rahuldatud ja läheksid mööda sellest, millega teised peavad tegelema. Kõik ülejäänud inimesed peavad mingit standardset käitumist järgima – nad peavad püsisuhtes olema, peavad oma abikaasaga või elukaaslasega koos olema, peavad lapsi ise välja kandma, sünnitama, kasvatama, hoolitsema nende eest. Need on need asjad, mida meie kõik ülejäänud teeme. Siis tulevad mingid tüübid, kes ütlevad, et ma maksan kuskil Vietnamis kellelegi 40 000 dollarit ja siis mulle tuuakse sealt ilus väike beebi nagu koerakutsikas kohale. See on nii väärastunud. Ja kui inimesed aru ei saa, et see on väärastunud, siis minu hinnangul neid inimesi parandada on väga raske, tuleb lihtsalt öelda, et palun ärge kuulake neid. Nende jutt on nii hull, et ärge kuulake neid.

Allikas: Riigikogu stenogramm

Teksti on toimetatud, lisatud on vahepealkirjad ja teatud laused on rasvases kirjas esile tõstetud.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!