Moslem ja Kristus. Ühe kohtumise lugu

Kristus Kõigevalitseja mosaiik Pühima Päästja kirikus Choras, Istanbulis. Foto: Bigstockphoto

Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson jutustab sügavate seesmiste läbielamiste kaudu islamist kristlusesse pöördunud Afshin Javidi loo.  

Afshin Javid on inimene, kellest väga vähesed teavad midagi. Ta ei ole ei miljonär ega näitleja. Ta ei ole kogunud kuulsust teleshows ega skandaalides. Samas on ta inimene, kes on leidnud kalleima pärli, mis võimalik leida. Selleks on igavikuline elu.

Viibime jõuluajal ja peaksime seega tänama Loojat meie Päästja, Kristuse, sünni eest. Võimalik, et inimesi, kes suhtuvad jõuludesse selliselt, ei ole eriti palju rohkem kui neid, kes on kuulnud Afshinist. Nii me jalutamegi iga päev ükskõikselt mööda kalleimast varandusest, mida ei söö koi ega riku rooste. Ta ei hävine kunagi, ent me ei hinda seda millekski. Paneme isegi halvaks.

Näiteks möödunud nädalal leidis üks kooliõpetaja Soomes, et tema lapsed on rahutud ja nii ei ole mõistlik nendega jõulupeole minna. Direktori loal tehti selle asemel klassis midagi vahvat. Paljud lapsevanemad on Soomes, meie „näidisriigis“, õppinud nõudma koolides Kristuse-vabasid jõulupühi. Koolid tulevad vastu sellistele “õigustatud” nõudmistele ning Jeesuslapse asemel räägitakse metsavaimudest ja kinke toovatest päkapikkudest. Küsimus on aga selles, et inimhingi keelatakse astumast Ellu ja Valgusesse. Ka meil Eestis on sarnane tendents süvenev.

Muidugi on Pühakiri sellist „uut ja valgustunud“ elu ka ette ennustanud. Ent kas me peame laskma end ahvatleda mööduvast aust ja pelgama seda, mida arvab meist pime ja kurt maailm?

Me astume kord Kristuse ette. Me näeme oma elu, nagu näidati seda Afshinile loos, mida peagi kuuleme. Ja kui meilt küsitakse: „Mida sa oled teinud Jumala ja ligimeste heaks?“ siis mida me kostame…

Apostel Paulus ütleb, et Jumala Sõna on kui mõõk, mis lõhestab hinge. See on võimalik siis, kui süda ei ole kivistunud. Kiviselt pinnalt põrkub mõõk tagasi, ega pruugi enam üritada. Meie tänases loos aga kuuleme ühest noorest mehest, kes 12 aasta vanusena liitus islamistide armeega ning võitles Kristuse kui eksiõpetaja vastu. See on lugu meie ajastu Saulusest ja tema pöördumisest.

„Ma sündisin Lõuna-Iraanis, Abadanis, šiiamoslemite peres. Minu vanaisal oli 19 last ja 84 lapselast ja nende seast pidi ta valima selle, kes viib vaimse pärandi edasi järgmistele põlvedele. Ta valis minu. Minu elus oli juhtumeid, mille käigus ma oleksin pidanud saama surma, ent iga kord nägin ma sellega seoses inimese moodi olendit ja rääkisin sellest teistele. Minu vanaisa suhtus sellesse nii, et islami vaimulikud juhid jälgivad ja kaitsevad mind. Ta eraldas mulle enam aega kui teistele ja andis edasi oma teadmised.

Ma liitusin organisatsiooniga Hizbollah (Jumala partei) ja veetsin selle relvastatud üksuses umbes 3 aastat. Sel ajal õppisin eriti innukalt Koraani ja minu vanaisa oli seisukohal, et pean jagama oma usku kristlastega, kes on õigelt teelt kõrvale eksinud. Samuti pidi minust saama vaimulik juht väljaspool suguvõsa.

Sõitsin Malaisiasse, kus mind vahistati, süüdistatuna 30 võltspassi omamises. Õpetasin oma kambrikaaslastele islami seadusi, juhatasin, millised on nende kohustused Allahi ees. Ja loomulikult palvetasin 5 korda päevas. Šiiidid palvetavad tavaliselt 3 x päevas ja lisavad siis täiendava palve. Töötasin välja meetodi, millega ma lugesin Koraani läbi iga 10 päeva möödudes. Toona ma sain islamist palju jõudu.

Mind külastasid kambris vaimud. Džinnid. Nendega läbikäimine ei ole moslemitele keelatud. Meil on hulganisti selliseid lugusid, sealhulgas ka prohvet Muhamediga seotuid. Ma sisenesin vaimude maailma. Sain neilt jõudu. Eriti kui palvetasin nende eest, keda oli solvatud, kellele oli liiga tehtud. Kannatanud tulid minu juurde ja palusid eestpalveid. Neile halba teinud inimesed hakkasid minu palvete läbi kannatama füüsiliselt, neile juhtus õnnetusi.

Arenesin vaimselt. Võisin öelda, mida teeb inimene teises toas. Ma hakkasin janunema võimu järele. Tahtsin seda üha rohkem ja rohkem. Ja üha rohkem ning rohkem veetsin aega mõtiskledes Koraani üle. Seal on salme, millel ei ole erilisemat tähendust ja mida nimetatakse „Koraani saladusteks.“

Nende üle arutledes ilmus minu kambrisse vaim. Ta oli palju tugevam kui need, kellele oleksin võinud vastu astuda ja võita. Mind täitis hirm ja ma püüdsin kasutada kõike seda, mida võimaldas mulle islam. Ma ütlesin: „Allahi nimel! Ma käsin sul mind rahule jätta.“ „Saatan, keelan sind!“ ja muud sarnast, mida ma varem kasutasin. Miski aga ei aidanud ja ma langesin täielikku ahastusse. Tundsin, kuidas mind kägistatakse, kuidas minust elu välja pigistatakse. Taipasin, et suren selles kambris ja karjatasin: „Jumal! Aita mind!“ ja kohemaid kuulsin ma selget häält, nagu teie praegu kuulete rääkimas mind: „Ütle Jeesuse nimi!“ Sel hetkel olin nagu uppuja, kellel on täiesti ükskõik, mis värvi on talle pääsemiseks heidetud nöör. Ma hüüdsin: „Jeesus. Kui sa oled tõeliselt olemas, ilmuta end mulle!“ Täna, seda meenutades, ei oska ma öelda, miks hüüdsin just nii. Oleksin võinud öelda lihtsalt: „Jeesus, aita mind.“

Veel enne kui jõudsin oma hüüatusega lõpule, ahistamine lõppes ja kõik oli hetkega endine. See polnud aga minu pöördumise, vaid kõhklustes siplemise algus. „Miks peaks Jeesus aitama moslemit?“ Ma tegin kõik, et olla hea moslem. Olin valmis juba saama märtriks islami nimel. Käisin mööda miinivälju – seda õhutasid meie vaimsed juhid Iraagi-Iraani sõja ajal. Selliseid ohverdusi õigustati tsitaatidega Koraanist. Ma olin läbi viinud hukkamisi poomise läbi. Ma olin teinud kõike, mida moslem pidi tegema uskmatute vastu. Kõike, mida moslem pidi tegema, et jagada oma usku teistega.

Nüüd oli midagi teisiti. Mitte sellepärast, et ma oleksin kahelnud Allahis või islamis. Ma ei saanud aru, mis toimub, ja see viis mind segadusse. Üritasin seda unustada. Aga see küsimus: „Miks peaks Jeesus aitama moslemit?“ oli mul kogu aeg peas. Ma uskusin Muhamedi kui viimast prohvetit. Ma elasin enda arvates täiuslikus religioonis. „Miks peaks tulema Jeesus ja mind päästma?“

Nii ma elasin kaks nädalat. Lõpuks otsustasin palvetada ja paastuda, et Jumal näitaks ise mulle teed. Olin häälestatud väga otsustavalt ja keskendunud Koraani salmile, mille järgi Jumal näitab teed paljudel eriviisidel. Ükskõik, millist mäenõlva pidi sa üles ei läheks, ikka jõuad samale tulemusele. Ma mõtlesin: „Küllap see ongi Jumala olemus.“ Ja veel, et küllap on Jumalal varuks midagi konkreetselt minu jaoks. Samas arvasin, et ma ei saa iialgi vastust sellele küsimusele. Ma palvetasin ja paastusin ja hüüdsin kogu südamest Jumala poole: „Isand! Mida Sa tahad, et ma teeksin? Millist teed mööda pean Sind järgima?“ Kaks nädalat olin ma ühe koha peal nurgas istudes ja palvetasin terve selle aja, mil ma ei maganud. Paastusin ja palvetasin ja sealsamas jäin ka magama. Ärkasin ja palvetasin taas ja taas: „Millist teed mööda pean Sind järgima?“

Läks mööda kaks nädalat, aga vastust ma ei saanud. Olin täielikult pettunud. Ma kahtlesin juba Jumala olemasolus. Kogu minu elu oli läinud tühja. Olin kogu aeg elanud hirmus, kuidas olla meelepärane Allahile, nüüd aga saadab ta mu segadusse. Kui Allah näeb südameid, siis näeb ta minu kisendamist tema poole. Ta ju näeb, et ma armastan teda, aga kahe nädala jooksul ei ole ma saanud mingit vastust. Ja teate, mis otsustasin? Minna oma isiklikku teed. Teha seda, mis meeldib mulle. Selsamal hetkel täitus mu kamber valgusega.

Islamis on kõige raskem patt kahtlemine Jumalas, tema õpetuses ja prohvetites. Sellele ei ole andestust. Islamis õpetatakse ka, et Jumal ei tule iial surelike inimeste juurde. Ja nüüd ma olin teinud sellise koleda patu. Ma teadsin, et praegu viibib Jumal minu juures minu kambris. Ma olin Tema pühadusega vastakuti, mille läbi tajusin oma patususe raskust. Ma teadsin, et kuna tema on nii püha, siis peab ta mind minema pühkima maapinnalt, kuna olen täidetud patuga. Ma nutsin ning olin hirmuga täidetud, ega tahtnud surra. Tema oli nii püha. Mul ei olnud mingit võimalust pääseda. Ma pugesin oma nurka, peitsin pea kätega ja hüüdsin: „Issand, anna mulle andeks!“ Ja muudkui kordasin: „Issand, anna mulle andeks!“ „Issand, anna mulle andeks!“ Kui ma niimoodi palusin ja palusin, tundsin puudutust oma õlal, ning kuulsin häält: „Ma andestan sulle.“ Sel hetkel tajusin lausa füüsiliselt andestamist.

Islamis me räägime hea ja halastava Allahi nimel, teadmata suure kohtupäevani, kas me oleme armu saanud või ei. Seepärast ei ole Koraanis ühtegi salmi sellest, mis kinnitaks, et prohvet Muhamed on praegu taevas. Ta peab elule ärkama koos teiste inimestega õigusemõistmiseks. Kuidas siis nii, et siin on Jumal ja ta ütleb: „Ma andestan sulle.“

Ma küsisin: „Kes Sa oled? Sa andestad mulle ja ma tunnen end õigeks mõistetuna!“ Ja Ta ütles: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu.“ Niipea kui kuulsin seda, taipasin, et nendel sõnadel on tohutu tähtsus, kuigi ma ei mõistnud, kuidas täpselt. Ja siis ma küsisin: „Mis on Sinu nimi?“ „Jeesus Kristus. Elav Jumal,“ vastas ta. Kui ta seda ütles, tundus mulle, et kõik mu luud on puruks. Ma kukkusin näoli maha ja hakkasin nutma. Jumala juuresolekul. Ma nutsin.

Sellest on möödunud juba kaheksateist aastat, aga ma ei suuda kuidagi unustada seda armastust, seda halastust. Ma ei suuda unustada seda, mida Ta tegi sel päeval minu jaoks. Lihtsalt: „Ma andestan sulle“ ja ma tundsin seda. Ma olin põlvili ja lihtsalt nutsin, sest nii palju aastaid olin ma üritanud olla Jumalale meelepärane, ent selgus, et mitte millegagi ei ole võimalik Tema soosingut välja teenida. Mitte millegi sellisega, mida ma olin siiani teinud. Ma olin palunud Jumalat, keda ma ei teadnud. Tundsin end petetuna. Nad olid rääkinud mulle: „Siin on Jumal.“ Aga see ei olnud Jumal. Nad ütlesid, mulle: „Tapa Allahi nimel!“ ent see Jumal ütles: „Armasta ja andesta minu nimel,“ ja ma tundsin kogu südamest: „Jah! Siin on Tõde. Jumal on armastus. Jumal on halastus.“

Ma nutsin vist oma kaks tundi Tema jalge ees. Siis Ta ütles: „Vaata.“ Ja otsekui kinolinal nägin ma erinevaid, mulle tundmatuid inimesi, erinevatest rahvustest ja eri vanuses, erinevatest ühiskonnakihtidest, ning ma teadsin korraga iga inimese lugu, võisin üles lugeda iga patu, mida nad oma elus olid teinud. Ütlesin: „Ma elan kõigi nende inimeste keskel. Nad on kõik patused.“ Ta küsis: „Afshin. Kas sinule oli kerge andeks anda?“ Vastasin: „Väga kerge. Kergem kui juua vett.“ Nii öeldakse farsi keeles. Lisasin hetke pärast: „Ei-ei! Isegi kergem kui vett juua.“ Ta vastas: „Nii kergelt, nagu ma andestasin sulle, võin andestada ka neile. Aga kes räägiks neile seda?“ Ütlesin: „Issand. Saada mind.“

Nii sai minust kristlane. Palusin: „Saada mulle Piibel.“ Üks inimene teisest vanglakorpusest tuli järgmisel päeval minu juurde ja ütles: „Siin on see, mida sa palusid.“ See Piibel oli hindi keeles, aga ma rääkisin uiguuri ja hindi keeltes vabalt. Selsamal hetkel kui ta selle mulle ulatas, teadsin ma, mis see on. Olin šokeeritud ja unustasin isegi tänada.“

Oma tunnistuse lõpetuseks ütleb Afshin, et inimestel on igal ühel oma Tee Jumala juurde ja see, mis juhtus temaga, oli tema jaoks. Ent ta soovib, et inimestes kasvaks teadmine, et Looja Jumal on see, kelles elab armastus ja andestus, ning Temasse uskujad on Igavese Kuningriigi pärijad.

Ilmselt kõlab see lugu moraalilugemisena, ent meie elu on nagu suur salvestus, lindistus või ülesvõte, millelt ei ole võimalik midagi kustutada. Kui vaatame omaenda tavalisi fotosid, siis ühed meeldivad meile, teised mitte. Ebameeldivad ülesvõtted võime eemaldada. Aga mitte sellelt infokandjalt, mis on meiega alati kaasas – meie hingelt ja südametunnistuselt. Sinna on võimalik talletada ka palju sellist, mida pole häbi vaadata ega häbi teistele näidata. See sõltub meie valikutest.

Nii elamegi – iga päev ja iga hetk oma isiklikku näitust meie oma tegudest, sõnadest ja mõtetest ise kokku pannes. Isegi kui me sellele ei mõtle, jääb kõigest jälg alles.

Head Päästja Kristuse sünnipüha! Tema sai inimeseks, et meil Teejuht oleks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!