Majandusteadlane Murray N. Rothbard üllitas 1974. aastal essee "Riigi anatoomia", mille selgitamist alustatakse riigi kohta levinud seisukohtade lahkamisega. Riik ei ole kunagi "meie", sest sellisel juhul maksustaksid inimesed ise ennast vabatahtlikult oimetuks.
Riiki peetakse pea alati sotsiaalteenuseid osutavaks institutsiooniks. Mõned teoreetikud ülistavad riiki kui ühiskonna apoteoosi. Teised peavad seda armastusväärseks, kuid paraku liigagi tihti ebatõhusaks, sotsiaalsete eesmärkide saavutamise tarbeks loodud organisatsiooniks. Suurem osa inimesi peab seda siiski inimkonna sihtide saavutamiseks vajalikuks vahendiks, mida saab rakendada vastukaaluks "erasektorile" ja mis enamasti saavutab võidu sõjas piiratud vahendite pärast.
Demokraatia arenguga on riigi ja ühiskonna samastamine jõudnud piirini, kus kaotatakse viimanegi terve mõistuse raas ja kuuleb arvamusavaldusi, nagu näiteks "meie [rahvas] oleme valitsus". Kollektiivi kirjeldamiseks mõeldud sõnast "meie" on saanud igapäevast poliitilist reaalsust kattev ideoloogiline kamuflaaž. Kui "meie oleme valitsus", siis mida iganes valitsus ette võtab, ei ole mitte ainult õige ja hea, vaid lisaks konkreetse indiviidi suhtes "vabatahtlik".
Kui valitsus on kokku kuhjanud hiiglasliku riigivõla, mis tuleb maksta tagasi kogudes ühelt ühiskonnagrupilt teise kasuks makse, siis tegelikku koormat varjatakse sõnumiga "meie võlgneme seda iseendale".
Kui valitsus kehtestab kohustusliku sõjaväeteenistuse või paneb inimese teisitimõtlemise eest vangi, siis on inimene seda "ise endale teinud" ja midagi kohatut pole juhtunud.
Sellise arutluskäigu järele ei mõrvatud natsionaalsotsialistide valitsuse ajal ühtegi juuti, vaid nad "sooritasid enesetapu", kuna nemad olid valitsus (mis oli demokraatlikult valitud) ning kõik, mida valitsus tegi, seda tahtsid nad ka ise. Üldjuhul ei vääri seisukoht "meie oleme riik" suuremat tähelepanu, kuid ometigi hoiab päris suur hulk inimesi sellisest väärarusaamast vähem või rohkem kinni.
Seetõttu peab rõhutama, et "meie" ei ole valitsus ja valitsus ei ole "meie".1 Kui täpne olla, siis valitsus ei "esinda" mitte mingisugusel kombel rahva enamust.
Samas kui see mingil põhjusel nii ka oleks ja kui seitsekümmend protsenti rahvast otsustaks ülejäänud kolmkümmend protsenti maha lüüa, siis oleks see ikkagi massimõrv, mitte tapatalgute küüsi sattunud vähemuse vabatahtlik enesetapp.2
Mitte ükski organitsistlik [organitsism – teooria, mis kirjeldab ühiskonda elusorganismidelele sarnaste kujunditega] metafoor, mitte ükski tähtsusetu sisutühi vendluse idee, nagu näiteks "meie kõik oleme üksteise osa", ei tohi sellist alustõde peita. Kui riik ei ole "meie", kui see ei ole ühiseid probleeme lahendav "inimeste pere", kui see ei ole loož ega härrasmeeste klubi, siis mis see on?
Lühidalt seletades on riik ühiskondlik organisatsioon, mis üritab konkreetsel territooriumil hoida enda käes jõu ja vägivalla kasutamise monopoli. See on ainus organisatsioon ühiskonnas, mille sissetulekud ei pärine vabatahtlikest annetustest või tasust osutatud teenuste eest, vaid mis korjab raha kokku sunnimeetmete abil. Kui indiviidid ja teised institutsioonid teenivad sissetuleku tootes midagi ja osutades teenuseid ning neid rahumeelselt ja vabatahtlikult üksteisele müües, siis riik kogub oma raha kokku vangla ja tääkidega ähvardades.3
Kui maksud on jõuvõtetega kokku korjatud, jätkab riik tavaliselt üksikisikutest alamatele nende tegevuse reguleerimise ja lubatud käitumise ette kirjutamisega. Läbi ajaloo ja üle maailma kõiki riike vaadates peaks selline tõde olema üks-üheselt selge. Samas riigi tegusid on katnud väga kaua viidatud "meie"-müüdi mürgine udu, mille tõttu peab kõike taas ja taas üle kordama.
1 "Demokraatias" kui sellises jagub ohtralt probleeme ja eksimusi. Piisab vast, kui öelda, et üksikisiku tahte tõeline elluviija või esindaja allub alati nimetatud inimese korraldustele, kelle võib suvalisel hetkel vallandada ja kes ei või kunagi astuda oma ülemuse tahte vastu. On selge, et demokraatliku süsteemi "rahvaesindaja" ei saa kunagi olla selline käsutäitja. Kui selliseid käsutäitjaid kuskil eksisteerib, siis esindavad need libertaarset ühsikonda.
2 Sotsiaaldemokraadid väidavad tihti, et demokraatia – milles valitsejaid valib enamus – loogiliseks osaks on reeglistik, kus enamus peab jätma vähemusele teatud vabadused ja vähemusest võib kunagi saada enamus. Jättes kõrvale muud sellist arutluskäiku puudutavad vastuoksused, ei päde selline argument näiteks juhul kui vähemusest ei saa kunagi enamust põhjusel, et vähemuse näol on tegu enamusest rassiliselt või rahvuselt erineva grupiga.
3 Joseph A. Schumpeter: "Kapitalism, sotsialism ja demokraatia (Capitalism, Socialism, and Democracy; New York: Harper and Bros, 1942, lk. 198.)
Era- ja avaliku sektori vaheline hõõrdumine või vastuolu sai esmalt selgeks … kuna riik elas tulust, mida tekitas erasektor oma eesmärkide täitmiseks ja mis tuli poliitilist jõudu kasutades erasektorilt ära võtta. Teooria, mis kirjeldab maksustamist klubimaksuna või tasuna osutatud teenuse, näiteks arstiabi, eest, näitab kui kaugele on selline sotsiaalteaduste osa kaldunud kõrvale tervest mõistusest (mõistuse teaduslikest harjumustest).
Vt ka: Murray N. Rothbard: "Avalik sektor kui loogikaviga"
Tõlkis Karol Kallas