Geopoliitika analüütik N.S. Lyons selgitab UnHerdis, osutades Niccolò Maciavellile ja Vilfredo Paretole, kuidas "nõtradest rebastest" koosneva haldurite nomenklatuuri juhtimisel tormab lääs vastu hävingule.
Ühendkuningriigis aset leidvad rahutused on tingitud aastakümnete jooksul kuhjunud rahulolematusest nomenklatuuriga, eriti selle massisisserände poliitikatega. Samas on meeleavalduste taga lisaks veel midagi. Need rahvarahutused on märk, et Briti nomenklatuuri poolt valitsemiseks valitud strateegia on kokku kukkumise veerel. Sellel omakorda on väga tõsised tagajärjed.
Mõistmaks, miks see nii on, tuleb lühidalt vaadata viie sajandi tagusesse Firenzesse ja Niccolò Machiavelli kirjutisi. Machiavelli tuvastas kaks juhtideks saavate inimeste psühholoogilist põhitüüpi. Esimene on kaval, kuid nõrk rebane, kes on võimeline vastased üle mängima, aga samas "on huntide vastu kaitsetu". Teist tüüpi esindab tugev ja julge lõvi, kellele meeldib sõdida ja kes hirmutab hundid eemale, kuid kes on "kaitsetu lõksude ees". Machiavelli leiab, et heas riigimehes peavad olema esindatud mõlemad pooled, muidu tabab riiki häving.
Machiavelli tuvastas kaks juhtideks saavate inimeste psühholoogilist põhitüüpi. Esimene on kaval, kuid nõrk rebane, kes on võimeline vastased üle mängima, aga samas "on huntide vastu kaitsetu". Teist tüüpi esindab tugev ja julge lõvi, kellele meeldib sõdida ja kes hirmutab hundid eemale, kuid kes on "kaitsetu lõksude ees".
Machiavelli õpetuste järgija, samamoodi Itaaliast pärit poliitikateoreetik Vilfredo Pareto, arendas neli sajandit hiljem kirjeldatud metafoori edasi. Ajaloole osutades juhtis ta tähelepanu, et tsivilisatsioonide ja riikide tõus ning langus käib kaasas nende valitsevate klasside kollektiivse iseloomu tsükliliste mustritega.
Riike loovad lõvid ehk ühiskonna loomulik sõdalaste klass. Nemad rajavad mõõkadega kuningriigi ja laiendavad selle piire ning hoiavad välisvaenlased vaos. Selliste inimeste näiteks on Sparta Lycurgus ja Rooma Augustus, kelle kindel käsi teeb lõpu sisevastuoludele ning rajab (või taastab) õigusriigi. Nende võim võib olla diktaatorlik, kuid oma loomult on see suhteliselt aus ja sirgjooneline. Sellised valitsejad väärtustavad sõjapidamise otsekohesust ja selgust. Nad ei tunne jõudu kasutades ebamugavust, on selle kasutamise osas avameelsed, seda kas siis kurjategijate või vaenlaste vastu. Sellised juhid oskavad selgelt eristada, kes on vaenlane ja kes sõber; kes on pereliige ja kes ümber maja luusivad hundid, kelle eest tuleb perekonda kaitsta. Niisuguste riigijuhtide loodud turvalisus ja tasakaal lubab riigil kasvada võimsaks ning jõukaks.
Turvalisus ja jõukus toovad kaasa rebaste paljunemise.
Turvalisus ja jõukus toovad kaasa rebaste paljunemise. Rebastele ei sobi jõu kasutamine ja nad tunnevad ennast selle juures äärmiselt ebamugavalt. Põhjusel, et rebased on nohikud, eelistavad nad intellektuaalset ja retoorilist võitlust. Nad kasutavad vajadusel füüsilist jõudu, kuid eelistavad selle olemust varjata ja kipuvad seda kasutama oskamatult. Mõttetarkadel ja kosmopoliitsetel rebastel on talendid, mis lõvidel puuduvad. Rebased suudavad hästi lahendada ulatuslikke keerukaid olukordi, seilavad oskuslikult diplomaatliste liitude peensustes ja oskavad suurest impeeriumist raha kokku korjata.
Nii kaua kui püsib rahu, hindavad tsivilisatsioonid moraalselt järjest enam rebaste kaudseid ja diplomaatilisi lahendusi lõvidele omase vägivalla ärahoidmiseks. Lõvide tugevust ja vägivalda isegi jälestatakse. Kui riigid kasvavad suuremaks ja keerukamaks, kui riigiaparaadile lisatakse üha uusi bürokraatiakihte, kui kõike suunavad seadused ja protseduurid, siis lähevad väga kiiresti hinda bütsantslikud rebaste organiseerimis- ning vandenõude korraldamise oskused. Nendega võrreldes ei oska lõvid sellises olukorras käituda ja nad ei näe neile hulga nõrgemate imetajate poolt seatud lõkse. Selle tulemusena vahetub terve ühiskonna eliit: riigi rajanud lõvid lükatakse juhtivatelt kohtadelt kõrvale, nad muudetakse ühiskonna silmis tühiseks ja lükatakse rebaste klassi, kes näevad neis vaid barbarliku mineviku jõhkravõitu jäänukeid, poolt ühiskonna äärealadele.
Liiga suure hulga rebaste poolt valitsetud ühiskonna ebastabiilsus hakkab pöörase kiirusega kasvama.
Kuid peale seda leiavad Pareto sõnul aset huvitavad arengud: liiga suure hulga rebaste poolt valitsetud ühiskonna ebastabiilsus hakkab pöörase kiirusega kasvama. Rebased, kellele on vastumeelne täpselt määratleda tegelikke ohte või kasutada vajadusel jõudu, on nii sise- kui välishuntide vastu kaitsetud. Kui rebased on silmitsi järjest hullemaks muutuvate väljakutsetega, kipuvad rebased üha enam panustama nende eelistatud eksitamise ja manipuleerimise strateegiatele ning nad peavad paremaks ohtudega otse vastakuti inimesi asemel need kas ära peita või -osta. Sellest pole mitte mingisugust abi probleemide puhul, mille lahendamiseks läheb vaja kindlameelset jõu kasutamist või vähemalt võimalust jõuga ähvardada, selleks et hundid jääksid sinna kuhu vaja. Lõpuks, kui asjad muutuvad piisavalt hulluks, võivad rebased meeleheites päästa valla vägivalla, kuid nad teevad seda ebakindlalt, lõdva randmega või suunavad vägivalla täiesti vale sihtmärgi pihta. Hundid tunnevad samal ajal instinktiivselt ära nõrkuse ja neid koguneb rebaste ühiskonna ümber üha rohkem.
Nii nagu suuremat osa ülejäänud läänemaailmast, juhib Ühendkuningriiki jõuetu haldurite nomenklatuur, kelle tehnokraatlik kontrollisüsteem on üdini rebaselik.
Nii nagu kogu ülejäänud läänemaailmas, juhib Ühendkuningriiki jõuetu haldurite nomenklatuur, kelle tehnokraatlik kontrollisüsteem on üdini rebaselik. Sellisele süsteemile pole paremat näidet kui Ühendkuningriigi valitsuse üritus taltsutada massisisserännet ja sellega kaasnevaid rahvustevahelisi pingeid.
Süsteem üritab klassikalise rebase moel probleemi lahendada selle reaalsuskontrolliga [suunamisega, kuidas avalikkus peaks olukorda nägema], üritades hoolikalt hallata meedia sõnumeid ja ilmavõrgus levivat teavet. Inimesed, kes jätkavad probleemist rääkimist, külvatakse üle mainet hävitavate siltidega, nagu "rassist", "võõravihkaja", "paremäärmuslane" ja muude sarnastega, mille eesmärgiks on nende ühiskonnast eraldamine. Selline käitumine peegeldab rebaste püsiinstinkti kasutada otsese vastustamise asemel esimese asjana teabesõda ja jutupunktide manipuleerimist. Sellest tulenes ka esmane reaktsioon Ühendkuningriigis toimunud hiljutistele rahutustele: süüdi on "tahtlik väärteave" ja "reguleerimata sotsiaalmeedia". Taolise käitumise taga on arvamus, et kõik oleks hästi siis kui tavainimeste käsutuses olevat teavet oleks võimalik paremini kontrollida.
Selline kontrolliinstinkt avaldub samuti Ühendkuningriigi "naabruskondade politseipatrullide" (Neighbourhood Policing) mudelis, mis, nagu selle kohta märgib Aris Roussinos, teeb rahvuslike vastuolude vältimisest politsei kõige tähtsama ülesande. Praktikas tähendab see, et politsei saadetakse kiiresti peale kõigele, mis võiks kuidagigi häirida mõne rahvusvähemuse kogukonna avalikku rahu. See avaldub näiteks, et "avalikult juudi moodi" mehi ei lubata liiga lähedale Iisraeli araablaste meeleavaldustele, Hamasi kritiseerivate inimeste arreteerimises või Inglismaa lipu keelamises. Samal ajal kui need vähemusrahvuste kogukonnad omalt pool karjuvad avalikke vihasõnumeid või vägivallatsevad, hoiduvad politseijõud äärmiselt hoolikalt igasugustest vastasseisudest, eesmärgiga mitte rikkuda "kogukonna suhteid".
See omakorda tähendab, et Briti politsei pole enam tavaline kuritegusid lahendav ja ära hoidev jõud, vaid midagi koloniaalriigi korrakaitsejõudude laadset, mis üritab ühelt poolt ära hoida keeruliste kogukonnasuhete vägivallaks paisumist ja teiselt poolt kaitseb impeeriumi multikultuurseid omandusi, seda kõike põliselanike meelepaha saatel.
Briti nomenklatuuri harjumuspärane sõltuvus osutatud teabekontrolli ja suhete mikrohaldamise tehnikatest on kõige tähelepanuväärsemal viisil pandud kokku siseministeeriumi "kontrollitud iseeneslikkuse (spontaansuse)" programmis. Selle eesmärgiks on ennetada igasuguseid terrorirünnakute ja vägivaldsete kuritegude järgseid tagasilööke, "koostades ette sotsiaalmeedia kampaaniaid, mis näevad välja, nagu need oleksid iseeneslikud üldsuse reaktsioonid rünnakutele".
Selliste kampaaniate näiteks on erinevate religioonide ühised küünlavalgusõhtud-ühispalvused ja lilli jagavad inimesed, "kes teevad seda näiliselt põhjuseta puhtalt armastusest ning soovist kannatanuid toetada". Loomulikult on see kõik üks näitemäng, mida etendavad vajadusel valitsuse "kriisihaldurid" ja nende "kodanikuühiskonna" partnerid ning mille eesmärgiks on, nagu kirjutab Roussinos, "esitada poliitikale tähelepanu mitte pöörava kogukonna üksmeelsust", mis peaks ära hoidma kõikvõimalikud rahvuste vaheliste pingete suurenemised ja vägivalla. Või, nagu seda kirjeldab üks selle lahenduse planeerijatest, on kõigi selliste tegevuste eesmärgiks "kogukonnale valuvaigistite manustamine".
Valitsev nomenklatuur, nii sotsialistide kui konservatiivide poolelt, üritab pigem kontrollida kogu Briti avalikkuse reaalsustaju, kui kasutada jõudu massisisserände lõpetamiseks, päris kuritegevuse tõkestamiseks või üritada – pikemas perspektiivis – taastada režiimi hääbuv õiguspärasus.
Selliste lahenduste tulemuseks on valitsus, kes teostab võimu psühholoogiliste operatsioonide või pehme haldurluse kaudu. Valitsev nomenklatuur, nii sotsialistide kui konservatiivide poolelt, üritab pigem kontrollida kogu Briti avalikkuse reaalsustaju, kui kasutada jõudu massisisserände lõpetamiseks, päris kuritegevuse tõkestamiseks või üritada – pikemas perspektiivis – taastada režiimi hääbuv õiguspärasus. Selline on lihtsalt rebaste viis teha asju.
Kuid rebaste lahenduste aeg on tänaseks jõudnud paratamatu lõpuni. Vägivallaplahvatus tänavatel on juba iseenesest nende arengute tõestuseks. Paretot ja Machiavellit see kõik ei üllataks, sest nii on täpselt lood, kuidas kõik teised rebaste juhitud režiimid on ajaloos kokku kukkunud.
Mis võiks järgmisena Britannias juhtuda? Esmalt võib oodata, et rebased hakkavad kõike oma pehmet haldurlust inimestele peale sundima mitu korda jõulisemalt. Digiteabevalda hakatakse piirama veelgi enam. Laiendatakse jälgimist ja kasutatakse üha enam rahalisi piiranguid. Erimeelsuste kontrollimiseks kasutatakse üha enam inimeste juhmistamise ja manipuleerimise tehnikaid. Selle kõige osas on Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer tunnistanud, et täpselt nii valitsus teebki.
Lääne nomenklatuuri rebased kardavad lõvisid palju rohkem kui neid hirmutavad hundid.
Tema valitsus on samuti näidanud valmisolekut rakendada vägivalda rahulolematute "paremäärmuslaste" vastu, kes peaministri sõnul on süüdi rahu rikkumises. (Vägivalla-valmis peab olema lisaks kogu laiem tänase valitsuse opositsioon.) Kindlasti näeb kõike sarnast tulevikus üha enam. Kuid kõigest, mida rebaste valitsus ette võtab, ei piisa. Ühendkuningriik langeb üha sügavamale anarho-türanniasse (seadus ja kord sinule, kuid mitte neile), mis mitte kuidagi ei lahenda riiki kaosesse tirivaid probleeme.
Probleemide lahendamiseks läheb vaja lõvisid. Kuid lääne nomenklatuuri rebased kardavad lõvisid palju rohkem kui neid hirmutavad hundid. Selleks on ka põhjus: läbi ajaloo, taas ja taas, kipub rebaste oligarhia lõppema viisil, et inimestel saab neist lõpuks tõeliselt villand ja nad pöörduvad hundimure lahendamiseks mõne lõvi poole.
Tõlkis Karol Kallas